teisipäev, 31. märts 2015

Hommikud on rasked

Nimelt läksin eile hommikul rõõmsalt kell 9 algavasse Pilatesesse, et saab kohe hommikul vara (kell 9 on minu jaoks täiega vara :D ) trennipoisikese kaelast ära ja elu on ilus. 
Kohale jõudes avastasin, et unustasin maha oma randmetoe. Noh, mis ikka, Pilates ei hõlma endas õnneks poolt tundi allavaatavat koera, saab vast hakkama. Siis avastasin, et mul pole kaasas juuksekummi. Ohkasin ja läksin ostsin endale ühe, pole viga, juuksekumme nagunii vaja. 
Tegin trenni rõõmsalt ära, oli täitsa hea äratus, ja avastasin, et ma olin unustanud oma kapile võtmed ette .. sel hetkel, kui ma alla garderoobi tagasi jõudsin, enne mulle ei meenunudki, et peaks midagi kaasas ka olema. 

Selle peale hakkasin mõtlema, et hommikuti ma olen tõesti täielik udu, pea iga kord, kui on tarvis hommikul trenni minna, unustan midagi maha. Ühel korral unustasin maha trennirinnahoidja, mistõttu tegin Pumpi tavalise pesuga, mis oli niiii ebamugav, ja koju läksin siis niisama. Hea seegi, et sai koju minna, mitte ei pidanud tööle minema :D 

Muidugi ei saa süüdistada ainult hommikuid, eks inimestel ikka ununeb asju maha, mul lihtsalt on vahepeal sellised ajad, kus ma iga kord trennis jätan midagi koju ja muigan, et hea oli ennast kaasa võtta. Olen unustanud maha kuivatusrätiku mitmel korral, olen unustanud maha isegi puhta aluspesu; ükskord enne jitsi unustasin meigi maha võtta ja keset trenni küsis treener minult, et kas mul on silm sinine? Ei olnud, lihtsalt must olin :D 

Mind enamasti aitab selline asjade kokkupanemise rutiin, kus ma pakin kokku kõik vajaliku kindlas järjekorras ja tean, et ei unusta nt särki maha. Või dresse, teksades või seelikus oleks ka piinlik trenni teha. Aga eilne oli tõestuseks, et mõnikord hommikud võidavad. Ma loodan, et teistel ka hommikud mõnikord jäävad peale :D
Pilt on sobivalt illustratiivne, et ma läksin küünlaid pildistama ja unustasin statiivi koju. Ehk on viga lihtsalt minus, mitte hommikutes. 

pühapäev, 29. märts 2015

Nädala kokkuvõte 23-29.03

Nonii, sel nädalal tegin vähe teistmoodi - trenni tegin kolmel päeval, aga iga kord topelt. Ilm keeras kehvaks, nii et kolisin tagasi siseruumidesse - jee, MyFitnessi ülerahvastatud garderoobid ja treeningsaalid! 


Teisipäeval tegin hommikul ühe BodyVive'i, mis oli üllatavalt tore. Treeneriks oli Maarja Jõgi, kes on väga energiline ja meeldiv neiu. Trenn ise polnud raske, alguses sai kerge aeroobikaga pulsi üles ajada ja siis väike jõuosa otsa. Õhtul läksin jitsima VÕIMLA edasijõudnutega, tegelesime nö kilpkonna-asendiga, et kuidas hoida paremini tasakaalu, kuidas ebasoodsast olukorrast parimat võtta ja kuidas rünnates peale jääda. Olin sel korral paaris ühe uue neiuga ning sain tunda, et olen temast isegi veidi üle, jess - aga seda ainult seni, kuni ta mulle peaga vastu nägu lõi. Mul läks silm veidi siniseks :D Üks kummaline-kummaline hobi.

Kolmapäeva alustasin BodyBalance'iga, see uus kava mulle eriti peale ei lähe. Kõige esimene lugu kavas on muidugi väga tore, ma laulsin vaikselt kaasa, kuigi see ilmselt ei lasknud mu tšakratel korralikult avaneda. Selle kava lõpus on 10 minutit lihtsalt lamamist, mis minu jaoks on väga igav ja kasutu, edaspidi annan ilmselt treenerile teada ja hiilin vaikselt varem ära. Pärast venitusi läksin oma elu esimesse spinningusse, mida andis Egle Villik, kes mulle on igas trennis meeldinud. See polnud mingi erand selles suhtes. Kohale jõudsin loomulikult viimasena, mis tähendab, et mulle jäi ratas täpselt treeneri ees - ei mingit viilimist! Alustuseks saime teada, kuidas ratas enda järgi paika sättida ja millele tähelepanu pöörata ja siis tuli 50 minutit korralikku uhamist. Minul igatahes higi voolas juba teise-kolmanda laulu ajal, aga enesetunne oli kogu aeg püsivalt hea, ei olnud sellist "hing paelaga kaelas" tunnet, nagu mul tihtipeale joostes tekib. Kui ajad klapivad, lähen kindlasti uuesti, nädala parima emotsiooniga trenn!

Reedel alustasin samuti kergemalt YogaFunc'iga. Uus kava on nagu vana kava, ainult kõhulihaste laul on kergem ja kätekõverdusi on rohkem. Enesetunne täitsa okei, kuigi veidi olin väsinud ja tegin kergemaid versioone asjadest. Pärast joogat jäin veel edasi NTC-sse, mis oli mu suurim viga, sest ma ausalt ei vihanud vist isegi kehalise kasvatuse tunde nii palju, kui seda trenni. Tagantjärele rahuliku pilguga vaadates saan aru, et see oli rohkem minu enese vastu suunatud viha, sest mu keha ei jõudnud enam järele - tunda hakkas andma vana seljavigastus, mis tähendas, et toenglamangus sain olla ainult piiratud aja; seesama vigastus mõjutas ka vasakut õlga, mis tegi raskeks kõik kätekõverdused ja muud asjad, mis hõlmasid käsi. Lisandus veel see, et sellest sai millegipärast väga hüppav trenn, mida (olen ehk paarkümmend korda maininud) ma jälestan, sest mu aju kuidagi ebamugavalt hüpleb kaasa ja tekitab pearinglust. Ühesõnaga, trenni idee oli HIIT-ringtreening, aga mina ei jõudnud sel korral lihtsalt piisavalt kaasa rühkida. Tegin oma võimetele vastavalt ja tilkusin higist põranda märjaks küll, aga ma olin hiljem päris pettunud ja vihane. 

Nädalavahetusel olin ühe päeva pikalt tööl ja täna tühistasin trenni ära, et veeta oma teisepoolega kvaliteetaega. Kokku tuli kuus trenni, mis on minu kohta suht palju, aga samas kaks neist olid väga kerged ja leebed. Pealegi, kui aega ja jaksu on, võib vahepeal topelt teha küll. 

Nädala film: "Ex_Machina" - keskmisest põnevam sci-fi ja robotifilm.
Nädala muusika: Sage Francis "The Place She Feared Most" 
Nädala toit: maapähkli-banaanijäätis (enda tehtud loomulikult)

reede, 27. märts 2015

Veidi aru peab endal ka peas olema

... kinnitan ma aeg-ajalt endale. 
Postitus algab sellega, et ma liitusin hiljuti selle kõmulise "Naised trenni" grupiga. Ei teinud ma seda suure motivatsioonisoovi pärast, pigem tahtsin lihtsalt draamat näha. Ja draamat sai nähtud küll, head ja halba. Noh, kokku pidasin ma seal vastu umbes 5 päeva, pärast seda sain aru, et natuke nalja pole seda väärt. Lihtsalt ulme, missugune võhiklus seal lokkas, alustades paanilisest (mitu korda päevas!!) kaalumisest ja mõtisklustest, et miks tuleb päevaga kaal juurde, aga hommikul on vähem; kestes erinevate poolalasti piltidega; ning lõpetades mitmepäevaste paastude propageerimisega. 
Võiks öelda küll, et miks see minu tagumikku torgib ja eks see õige ole, aga kurb on vaadata, kuidas inimesed ei vaevugi andmeid uurima ja lugema, vaid usuvadki "keegi kuskil luges" tarkust, et keha vajab regulaarset toksiinidest vabastamist (soovitavalt ikka kalli teekuuriga), sporti tehes tuleb kindlasti jälgida manikaalselt oma pulsitaset ja pärast iga kergematki spordiga seotud tegevust tuleb kindlasti keha kosutada kõikvõimalike pulbrite ja geelidega. 
Kõik see on minu (ja rõhutan siin, et see on mu isiklik arvamus) arvates suuremal või vähemal määral jama, mistõttu ma ei tahtnudki seal grupis olla ja mingit "tõde" kuulutama hakata. Ma olen lihtne neiu ja usun, et detox on veel üks rahasaamise eesmärgil väljamõeldud jama - keha on tegelikult ju võimeline ise end puhastama, selle jaoks meil ongi maks ja neerud ja seedeelundkond, püha jumal. Kui su keha on mürke täis, siis annab see kindlasti märku suuremate terviseprobleemidega kui "oi, tundsin, et kõhus on raske tunne".
Samamoodi ma usun, et tihtipeale pulsikellad ja muud seadmed näitavad rohkem aiateibaid ja mina jooksen siiani enesetunde järgi. Ilmselt see pole alati kõige õigem, aga ma ei tahaks endale tekida veel rohkem stressi, et "appi, mul on joostes pulss niiiiiii kõrge, küll ma olen ikka vormist väljas ja mul pole aeroobset baasi ollagi". Leian, et kui olla tavalise treenija/rahvasportlase tasemel, ajavad tehnikavidinad pigem segadusse ja mida sa kõigi nende keskmiste kiiruste ja asjadega nii väga ikka teed? Oleneb muidugi sellest, mis eesmärgil keegi trenni teeb, mina tahan lihtsalt õnnelik ja energiline olla ja trenn aitab mul mingil määral seda saavutada. 

Toitumisest ma kirjutaks kohe NII pikalt (ja ilmselt teen seda tulevikus veel), sest mind ajab see suur toidupaanika lihtsalt närvi. Mitte midagi ei tohiks enam süüa, kõik on halb ja teeb paksuks ja on mürki täis. Küll ei tohi süüa liha, küll jahu, küll suhkrut, küll muna, peaasi, et ikka pärast trenni valgukokteili jood ja kõik on korras. 
Mina ise olen jäänud selle juurde, et ma söön toitu, mis mulle maitseb. Ma üritan küll eelistada eestimaist, kuid alati see ei õnnestu. Pean tunnistama, et mulle meeldivad VÄGA juurviljad, eriti need, mida sügisel vanaema põllult saab - õige mulla lõhnaga porgandid, kaalikad, suvised herned ja päikesemaitsega tomatid. Liha mulle väga ei sümpatiseeri, kuid töödeldult (hea maasink, suitsuvorst, kodused kotletid) söön seda ka rõõmuga. Suhkru asemel kasutan mett, kui tarvis; jahusid olen katsetanud mitmeid ja pole erilist vahet märganud. 
Kuna olen kondiitrina ka käe valgeks saanud, olen selle suhkru- ja jahupaanikaga küllalt kursis ning pole veel kindlat seisukohta võtnud. Pigem kaldun ma sinnapoole, et kooki ei peaks üldse nii palju sööma, kui eestlased seda teevad, ning et nisujahu asemel on suuremad vaenlased need kirevavärvilised suhkrumassid, mida inimesed tunduvad nii armastavat. Minu jaoks ei maitse suhkrumass nagu miski hea asi ja värvitud martsipani ei tõuse käsi küll suhu panema. See-eest aga hindan väga head kohupiimakooki, toorjuustutorti või värskete marjadega kodujäätist. 
Üldse mind ajab närvi see suur targutamine kõige osas, mis toimub. Kui keegi paneb üles pildi oma lõunaks söödud salatist ja juurde kirjutatakse, et "oi, õlikaste küll ei tohiks olla" või et "keedumuna ma küll ei sööks, seal nii palju rasva", siis ma tahaks lihtsalt karjuda, et "mis teil viga on?" 

Postituse lõpuks jõuan sinna välja, et käisin täna trennis ja vihkasin seda kogu hingest ja nüüd oma aruga mõtlesin, et tegelt hea, nüüd ma tean, et ma vihkan seda ja ei lähe sinna enam uuesti kaootiliselt hüppama ja end vihastama. Vahet pole, kui hea see võib mu füüsilisele vormile ja südamele olla, screw that, kui ma pean tegema paaniliselt burpee'sid ja hüppamisi, nii et mu aju hakkab lõhkema ja mul on valus ja ebamugav, pole vaja end piinata. 

Pikk jada küll, aga ei tasu uskuda kõike, mida kiidetakse, oma aruga peab ka veidi mõtlema ;) 
Mis on kõige suurem müüt, millega pidevalt kokku puutute? 

kolmapäev, 25. märts 2015

Kolmapäev ja toit

Oeh, ma tean küll, et ma olen endale lubanud mitmeid kordi, et minust ei saa seda inimest, kes oma toidust pilte teeb ja sellest kirjutab. Aga noh, oma sõnu peab ka vahel sööma (heh). Mu peamine meelemuutus toimus selle tõttu, et ma sain endale päris kaamera (^-^) ja proovin siis staatiliste toitudega esmalt kätt, sest ühtegi sõpra ma ju kunagi ei näe, keda pildistada. Niisiis, ilma suurema sissejuhatuseta - ma sõin ka täna toitu! 


Hommik (10:30) - nomnom, suhkur ja kaerahelbed ehk müsli piimaga. Lisaks lahustuv kohv, seda kohe kaks tassi. Hommikud on rasked. 

Lõuna (15:30) - hernepüreesupp ja vorstivõileib, no puhas klassika. Vahe läks veidi pikaks, aga seda seetõttu, et käisin jälle kinos (sel nädalal kolm filmi nähtud, hakkan vaikselt järjele saama). Lisaks sõin ühe pirni ka. 

Pärast-trenni-minestamise-äärel-snäkk (19:00) - tegin täna veidi venitamist ja siis ühe hullu spinningu otsa, see oli NII vinge, no tõesti, mu umbusk spinningu osas on praegu küll täiesti kadunud. Homme olen lombakas. Igatahes, kodujuust maasikamoosi ja kodumustikatega. Fun fact- ma arvasin kuni tänaseni, et kodujuust magusalt on rõve. Nüüd ma arvan, et see on imeline. 

Õhtusöök (20:45) - ahjus küpsetatud bataat, toorvorstikesed feta juustu täidisega ja kõrval avokaado-magusmaisi dipikaste (maitsestamiseks sidrunimahl, sool ja pipar) - vorstikesed olid liiga soolased, aga muidu olen päris rahul. Ahjaa, vahepeal sõin päris mitu peotäit soolapähkleid ka ära. Ja täiesti võimalik, et kui peika toob puuvilju, söön midagi õhtul veel. Rannahooaeg ftw! 

Ei tea ma midagi kaloritest ega muust, küll aga tean, et kõht on täis ja plaanin nüüd sarja vaadates lihaseid rullida. Paar juurvilja-puuvilja sai täna söödud küll, aga mu peamine mure on see, et kõht pole lihtsalt tühi, pigem surun endale veidi toitu sisse, sest ma tean, et peab. Ma ei tea, kas see nüüd kellelegi huvitav ka oli, aga nii mu kolmapäev möödus :) 

pühapäev, 22. märts 2015

Nädala kokkuvõte 16.03-22.03

Tegelikult oleks võinud nädala kokkuvõtte juba eile ära teha, sest nädalavahetus oli täiesti planeeritult superleboaeg! Aga noh, traditsioonid maksavad ka midagi. 



Esmaspäeval käisin jooksmas, tegin sellise mõnusa 8km ringi, keskmine tempo umbes 6:37, Endomondo on ikka selline võrdlemisi pirtsakas programm. Käisin Tähtvere spordipargis ja sinna jõudes oli piinlik, sest ma ei jõudndu sellest väikesest künkast üles joosta! Mis ikka, tegin pargis ühe ringi ära ja tegin kolm künkajooksu järele, eneseuhkus ei lubanud asja niisama jätta. Ilm oli imeline, piisavalt soe ja päikeseline, aga mitte ülipalav. Kokkuvõttes jäin rahule ja väsisin korralikult ära. 

Teisipäeval tegin plaani kohaselt jitsi. Sensei Aedma (Eesti esimene must vöö!) on praegu Eestit väisamas ja rääkis meile taaskord avatud kaitsest. Sain päris palju baasteadmisi uuesti meelde tuletada ja kuidagi üllatuslikult ma ei olnudki nii halb, kui tavaliselt! Tavaliselt drillide ajal toimub asi nii, et mind alistatakse hästi kähku ära ja lähen uuesti ära, aga sel korral ma isegi suutsin korralikult vastu seista ja isegi võitsin paar korda, mis tähendab, et avatud kaitse ja grillkana on miski, mis istub mulle paremini. (Grillkana tähendabki täpselt seda, mida sa ette kujutad, lamad seljal, jalad on kehale hästi lähedal, põlved laiali, veidi nagu kilpkonn oma kilbil, siis pöörled ja keerled ja keegi ei saa su jalgadest iialgi mööda)

Kolmapäev oli taaskord jooksupäev. Plaan oli lühem ja kiirem jooks, kokku umbes 6km tempoga 6:00, mis minu jaoks ongi kiire :D Endomondo pani muidugi korralikult võssa ja esimest kilomeetrit ei lugenud, aga minu arvutuste järgi läks täitsa okeilt, enamasti oli tempo ikka alla 6min/km. Võhma jätkub veidi küll, aga jooksuvorm ei ole mul eriti hea. Ma lihtsalt kipun väga üle mõtlema, et "oi, nii palju on veel joosta, võtan pigem veidi aeglasemalt", kuigi parem oleks vahepeal end rohkem tagant utsitada. Üksinda on nii lihtne viilida ka. Ahjaa, kolmapäeva parim hetk oli see, kui ma pärast jooksu veidi turiseise ja asju harjutasin, suutsin pea peal paar sekundit püsida! Kõverate jalgadega küll, aga ikkagi! Jee! 

Neljapäeval tegin MyFitnessis ringtreeningut jõusaalis, oli tavapäraselt hea. Mitte midagi ületamatult rasket, aga kõik suuremad lihasgrupid said vatti. Küll tegime kükke, küll rinnalt ettesurumist, küll sangpommiga harjutusi. Jätkuvalt on kõik mõnus minu jaoks, soovitan nii algajale kui edasijõudnule. Ringtreeningu hea osa on see, et treener päriselt pöörab tähelepanu sellele, mis tehnikaga sa asju teed. 

Reedel ületasin end ja suundusin hommikul BodyPumpi! Sel korral oli kava juba veidi tuttavam ja teadsin, et ei pea end nii väga tagasi hoidma. Kõik oli täitsa okei, natuke lisasin raskuseid juurde ka, kuid peamiselt keskendun ikka enesetundele ja tehnikale, et ma jõuaksin ikka kõik ära teha. Triitsepsi lugu on ikka niiii raske minu jaoks, oeh. See-eest läksid väljaasted päris hästi. Tõrvatilk oli see, et õlaloo ajaks oli saalis õhk nii otsas, et mul hakkas pilt vahepeal veidi eest ära minema. Seal on see koht, kus pärast kätekõverdusi peab kähku püsti tulema ja hakkama kangiga möllama - mina seal enam kiiresti ei teinud midagi pärast seda, kui nägemisväli äärtest mustaks tõmbus :D 

Laupäeval tegin 15h tööd ja täna puhkan õigustatult oma kangeid lihaseid järele. Homsest uue hooga. Nädal on üldjoontest täpselt selline, nagu ma tahaksin, ühe jõutreeningu võiksin küll jitsiga asendada, kui ajakava ainult võimaldaks. Ma nii kadestan inimesi, kes käivad ainult koolis ja saavadki õhtuti tegeleda asjadega, mis neile meeldivad. Mina tihtipeale lähen selleks ajaks tööle, kui teised juba trenni poole sätivad. Noh, mis ikka, tundub, et saan hakkama küll. 

Nädala toit: HotPoti krõbe baklažaan meekastmes. 
Nädala soundtrack: Glass Animals. Ükskõik milline lugu, näiteks see. 
Nädala emotsioon: energia. Kevadväsimus, ära mind sel aastal murra! 

kolmapäev, 18. märts 2015

Tartus jooksmine

Märts on käes, ilusad ilmad on kohal, väljas on nii soe, et saab juba lühemate riietega joosta :) 
Enne oma tänast tiiru maadlesin aga tükk aega Google Mapsiga, sest ma ei tea enam, kus joosta. Tavaliselt on mul umbes kolm lemmikut ringi, mida läbida: 

Vasakult esimene: mööda jõge Tähtvere spordiparki. Pargis on hea pehme pinnas ja rahulik joosta, liiklust pole väga palju. Olenevalt valikust distants 7-8km.
Keskmine: Anne kanali juurest Karlovasse, heal juhul ka Tammelinna, kui viitsimist on. Karlovat tunnen nagu oma peopesa (nii vist öeldakse, onju? :D ), nii et pole muret eksimisega, kevadeti need puumajad ja värskelt lehes puud teevad jooksu alati hästi mõnusaks. Distants 10-12km.
Paremalt esimene: Minu kõige klassikalisem ring, mida ka täna jooksin - nimetan seda Tartu sildade jooksuks - mööda jõe äärt Kroonuaia sillani ja sealt tagasi, lisaks ring ümber Anne kanali. Distants 5-7 km, olenevalt sellest, kas Anne ringi viitsin teha või mitte. 
Ahjaa, tegelikult käin päris tihti ikkagi Ihastes ka ära, ei viitsi sellest praegu pilti otsida. 

Mu peamine mure on selles, et kõik rajad on kuidagi .. mjeh. Mulle meeldiks joosta kõige rohkem kuskil metsas või kohas, kus inimesi ja liiklust nii väga pole, aga Tartus see ei ole väga võimalik. Sel kevadel kipub minema nii, et joosta saan ainult päeval ja siis on tihtipeale tänavad täis inimesi ja lapsevankreid ja kahjuks ka õllepudelitega ringituigerdavaid härrasmehi. Aina rohkem tunnen, et peaks midagi uut minema vallutama. Mõtted kisuvad Raadi raja poole, mõisast ja muust mööda, peamiselt hirmutab mind ainult see mägi, mida ületama peab, vähe piinlik oleks, kui ei jõuaks juba alguses mäest üles joosta. Samas allatulek oleks päris mõnus jälle. Peab mõtlema. 

Kus sina Tartus jooksed? Ja siinkohal kordan oma üleskutset, et kui tunned, et üksi on igav või ei viitsi, siis mina tuleks hea meelega jooksukaaslaseks, aga ma väga kiiresti ei jaksa lihtsalt joosta :D 


esmaspäev, 16. märts 2015

Nädala kokkuvõte 09.03-15.03

Pärast haigust vähem terve olemist tegin sellise poolvaikse nädala. 



Teisipäeval käisin hommikul jooksmas. Jee! Tegelikkuses mitte nii jee. Tegin ühe klassikalise Ihaste-ringi, mis on umbes 7-8 km pikk, oleneb sellest, kui kaugele ma sörkida jõuan. Sel korral otsustasin joosta täpselt nii, et oleks hea olla. Hea mul aga terve selle jooksu ajal eriti ei olnudki. Tagantjärele saan aru, et mõtlesin lihtsalt üle - kogu aeg mõtlesin, et oi, mis mu tempo on ja hmm, üldse ikka võhma pole. No selliste mõtetega ei saagi kiiresti ja rõõmsalt joosta. Edaspidi võtan üheks eesmärgiks vähem mõelda, rohkem teha! :D Keskmine tempo 6:58. Issandjumal, selline tunne, et kepikõndijad läksid ka minust kiiremini.

Neljapäeval käisin hommikul jõutreeningus - oli väga mõnus, Johannast hakkab vaikselt minu lemmik saama, ta on alati heas tujus ja tema trennid on nii mõistlikud. Vastandiks ühes teises ringtreeningus treener kogu aeg uhab kardioasju vahele ja ühel korral ühel neiul (mitte minul õnneks) läkski pilt eest ära. Ja noh, mulle meeldib rahulikult jõudu teha, mitte paaniliselt kosmonaute vehkida. Vabandust, nüüd need on vist moodsa nimega burpee'd. 
Neljapäeva õhtul läksin üle tüki aja jitsi, superjee! Kahjuks polnud ka see trenn nii superjee kui tavaliselt. Peamine põhjus minu jaoks oli see, et teema oli mõeldud inimestele, kel on rohkem kogemust - ühesõnaga olen liiga noob aeg-ajalt, et asju hoomata. Samas õppisin päris laheda käeluku ja sain viisakalt rullida ja nalja heita. Ära tulin igatahes hea tujuga. 

Reede hommik leidis mind BodyPumpist, kus otsustasin ka kurikuulsa uue kava üle kaeda. Ei teagi, kas kartsin nii väga ette ja võtsin raskuseid liiga vähe, aga minu arvates polnud üldse nii hull. Lõpus õlalugu võttis ikka päris võhmale, aga õlad ongi mu kõige nõrgem osa ilmselt. Väljaasted meeldisid kohe väga, jalad värisesid nii mõnusalt all. Tuli meelde kava number 88 (mis on siiani muusika poolest minu lemmik), kus suutsin algul väljaasteid ainult poole kava ulatuses teha - taustaks oli siis Akon&Guetta&Ne-Yo Play Hard. Ahh, good old times. Uue kava muusika mulle küll väga peale ei lähe, aga saab hakkama, kui harva käia ;) 

Kokkuvõttes oli täitsa mõnus nädal. Sain oma mõttelise plaani umbes poole ulatuses täita - ideaal oleks 2-3x jooksu ja 2x jitsi, lisaks siis tunde järgi jõudu ja muud. Kui see kõva häälega välja öelda, jääb mulje, et pingutan vb veidi üle, aga kuna ajaliselt saan jitsi nagunii ainult korra nädalas minna, peaks kõige jaoks aega ja jaksu jätkuma küll :) 

Nädala soundtrack: Dessa - Parts of Speech . Issand, kui ma suudaks välja mõelda plaani, millega ma saaks maikuus Berliini minna teda kuulama ... 
Nädala toit: Sheriff Salooni peekoniburger, awyea. 
Nädala emotsioon: ärevus, palju ärevust. 

neljapäev, 12. märts 2015

Raamatupostitus

Kuna praegu tegelen kõvemini spordi tegemisega kui sellest  rääkimisega, kirjutan täna hoopis veidi raamatutest, mida 2015 aastal lugenud olen.
Et mitte nö tühja rapsida, siis võtsin enda tagasihoidlikuks eesmärgiks 30 raamatut sel aastal läbi lugeda, praegu lõpetasin kaheksanda. Progress on päris hea :)
Aluseks võtsin selle väljakutse-pildi, mida mõned teist on ilmselt juba näinud ringlemas:
Mustad ringikesed on need punktid, mida mu raamatud on juba täitnud, ma luban julgelt ühel raamatul ka mitut eesmärki teha.

1) Aimee Bender "The Particular Sadness of Lemon Cake" - raamat, mille valisin puhtalt pealkirja ja kaanepildi põhjal, sest mulle meeldib kook. Noh, peategelaseks on üks neiu, kes suudab toidu maitsest tunda selle valmistaja emotsioone. Päris huvitav idee, kahju, et seda ei arendatud edasi nii hästi, kui mulle oleks meeldinud.
Linnukesed kirja: female author, set in a different country, a book based entirely of its cover, author you've never read before.

2) Kurt Vonnegut "Cat's Cradle". Vonnegutiga on mul selline lugu, et gümnaasiumis lugesin ma läbi järjest nii mitu tema raamatut, et nende süžeed on mu peas kuidagi üheks tervikuks sulanud. Üritan vaikselt tema teoseid jälle lahti harutada, see raamat meeldis mulle jälle väga, see oli piisavalt absurdne ja tõsine samal ajal.

3) Amy Poehler "Yes Please" Tegu siis selle toreda näitleja ja komöödiakirjaniku isikliku kirjatükiga, mida ma täpselt elulooks ei nimetaks. Pigem on tegu oma elu erinevate lugude jutustamisega, mitte tingimata ajalises järjekorras. Hea kerge lugemine, paar mõtlemapanevat killukest sain ka kirja. Linnukesed kirja: a funny book, a nonfiction book, based on a true story

4) Epp Petrone "Minu Ameerika 2". Ausalt sattus see raamat mulle kätte raamatukogus ajahädas olles, et arstikabineti ukse taga oodates midagi lugeda oleks. Ma ei ole suur "Minu ..." sarja fänn, peamiselt ilmselt seetõttu, et lugesin raamatut "Minu Kreeka" ja see oli lihtsalt nii igav, et ma eeldasin, et teised on sama igavad. Õnneks Ameerika-lugudega nii ei läinud, minu jaoks väga südamlikud jutukesed kellegi igapäevaelust, mis meie omast üsna palju erineb.

5) Fjodor Dostojevski "Märkmeid surnud majast". Raamat, mille leidsin oma vanaema juurest ühest kastist, mis oli raamatukulda täis. Ma polnud sellest teosest varem kuulnudki ning alles hiljem uurisin järele, et Dostojevski kirjutas selle pool-autobiograafiliselt iseenda kogemustest Siberi vangilaagris. Eks see raamat oli üsna ühetooniline ja kirjeldav, suuri seiklusi sealt oodata ei tasu, aga mulle läks kohati hinge küll. Ei tahaks ettegi kujutada olukorda, kus sind ümbritsevad aastad samad näod ja ühed seinad ja teadmine, et vabadus on kaugel ja kättesaamatu.
Linnuke: a book you own but have never read

6-8) Juba pikemat aega olin tahtnud tutvust teha Divergent'i triloogiaga ning otseselt pettuma ma ei pidanud. Oli selline tüüpiline noorte-düstoopia, kus maailm variseb kokku ja tegelased peavad siis endid leidma ja samal ajal maailma päästma. Ja valitsus on halb ja nii edasi. Selle triloogia pluss oli see, et minu jaoks kõik osad olid suhteliselt võrdselt huvitavad. Tihtipeale kipub nii olema, et esimene osa on hästi läbimõeldud ja lihvitud ja hea lugemine ja teised kaks osa jätavad mulje, et on inertsist lihtsalt edasi kirjutatud ja visatud need osad kuidagi ülejala valmis. Siin olid kõik kolm osa meeldivalt keskpärased, küll aga võttis mul lõpp pisara välja. Ei hakka siin lähemalt rääkima, sest ma tean, et kellelgi on veel lõpuni jõudmata. Ja nüüd saan ma olla ka popp ja noortepärane, kui triloogia teine osa järgmisel nädalal kinodesse jõuab :D
Linnukesed: a book that became a movie, a trilogy, a book that made you cry.

Siinkohal üleskutse, võite mulle raamatuid soovitada! :) 

pühapäev, 8. märts 2015

Nädala kokkuvõte 02.03-08.03

Nädala kokkuvõte on kiire ja lihtne - olin haige. Nädala lõpupoole sain terveks, laupäeval käisin ühel lühikesel jooksul. Distants umbes 5km, tempo aeglane. Tunne oli selline, nagu polekski kunagi jooksnud, kiiremat tempot ei saanud arendada, sest kohe jäi hing kinni. Ühesõnaga on, millega tegeleda. 
Myfitnessiga jätkan lepingut küll, aga ilmselt hakkan sinna üsna vähe sattuma edaspidi. Plaan on joosta ja tegeleda maasvõitlusega. Eks ole näha, mis sellest tuleb.


neljapäev, 5. märts 2015

Puhkusest, motivatsioonist ja süütundest.

Pärast Tallinna talvelaagrit jäingi ma esimest korda üle mitme aasta situatsiooni, kus ma olin tõsiselt vähem terve kui tavaliselt. Esimesel päeval ma köhisin, teisel päeval oli mul nohu ning kolmandal päeval valutas pea. Kõik asjad eraldi ning neile lisandus veel üldine väsimus ja see, et õhtuti minu peast sai kapsapuder. Täna on esimene päev sel nädalal, kus tunnen end inimese moodi.
Võiksin siin kaua mõtiskleda, et miks nii läks, sest see on kaua mu suur uhkuseasi olnud, et ma ei jää haigeks. Selle tõttu me ka ütleme kodus selle kohta, et "oled vähem terve kui tavaliselt". Kraadiklaasi mul ei ole, nii et saan endale kinnitada, et palavikku ei tõusnud. Samuti käisin vapralt ka kapsapudrupeana tööl ja kino veel seisab, nii et selgelt läks kevadine külmetus kergemalt kui teistel inimestel.

Kaasa tõi see aga mulle palju vedelemis- ja mõtlemisaega. Mõtlesin, et miks on kehv olla, kuidas saaks olla vähem kehv, mida saaksin parandada. Eriti kaugele ei jõudnud. Samuti mõtlesin mitu korda, et nii piinlik, nüüd saan sel nädalal nii vähe trenni teha, mida ma nädala kokkuvõttesse kirjutan. Siis sain järgmisel hetkel aru, et ma olen täiesti totter inimene, et selliste asjade pärast muretsen. See omakorda viis mind mõtteni, et oma trennidest ja muust blogimine on mind veidi nässu keeranud. Ma ei tea, kas keegi teine ka tunneb, et ta blogi nagu ahistaks teda veidikene või sunnib teda oma elu kuidagi ... viisakamalt elama? Minu bloginurgakest loevad vist ainult inimesed, keda ma ise tean ja tunnen (sekka ka mõned võõrad, kes Margiti blogist tulevad, hei!), nii et miks ma peaks muretsema?



Kuid siiski - ma tunnen end vahepeal süüdi, et ma teen liiga vähe trenni. Ma tunnen end süüdi, et kuulutan siin suuri eesmärke välja (poolmaraton, khmh) ja olen sellel aastal jooksnud kokku 10km. Ma tunnen end süüdi, et vedelen diivanil või loen raamatut või veedan sõbrannadega aega, selmet jooksma minna või jõuksi minna või harjutada oma jitsi, et saada kunagigi veidikene paremaks. Kuid teate - nii lihtne on trenni mitte teha. Teha lihtsalt midagi muud. Ma olen inimene, kes tegeleb spordiga ikkagi ainult oma lõbuks ja teiste tähtsate asjade kõrvalt, kuna ma üritan ikkagi ka edukalt teeselda täiskasvanud inimest, kes käib tööl ja kellel on tore suhe ja kes majandab end ise ära. Tihtipeale pole sport minu jaoks lihtsalt prioriteet. Ja ma arvan, et see on okei. Kuni ma loen kõiki neid üliinimesi, kes teevadki nädalas 5-8x trenni ja on eluga rahul. Neil on suured eesmärgid ja nad liiguvad nende poole. Minu eesmärgid on tihtipeale mitte hingeldada, kui ma viiendale korrusele jõuan. Ja ma olen kade. Ma olen kade, et minul pole seda  "püstolit kuklas", mis sunniks mind hommikul vara trenni minema või vaatama päevas jitsivideosid või jooksma igal nädalal kümneid-sadu kilomeetreid. 

Ma võiksin lisada siia juurde, et tunnen oma toitumise pärast ka end süüdi, aga õnneks neid muresid mul peaaegu polegi. Võin südamerahus ära süüa paki kommi, nii et silm ka ei pilgu ja süda ei värise pärast sees. Ainus juurvili täna on mu menüüs olnud salatileht võileival, sest kõht ei ole lihtsalt tühi. Organism siiski taastub, ma võin anda talle ka kolm päeva järjest porgandit ja apelsinimahla, kui tunnen, et ma tõesti muud ei taha. See kõik on ka üks põhjus, miks ma ei kirjuta siin oma päevamenüüsid ega pea toidupäevikut - mul oleks lihtsalt piinlik, sest mu toit ei lähe tihtipeale tervislikkuse lähedalegi. Eks ma saan ratsionaalselt aru küll, et veidi võiks polstrit vähendada ja jõuaks kiiremini joosta ja whatnot, aga mind tõesti ei huvita see nii väga, et selle pärast suuremat muretseda. 

Ühesõnaga, mis minu loo algne moraal tahtis olla (ma siiski alles paranen kapsapudrumõistusest) - see ON okei, kui vahepeal ei jõua ja ei taha trenni teha. Puhkus on oluline ja kuigi kogu selle tervisebloginduse sees on raske tunda, et sa üldse midagi väärt oled oma ühe-kahe trennikesega nädalas, siis "life is always hard, because you're comparing your blooper reel to the other person's higlights" (Amy Poehler oma targas autobiograafias). 





esmaspäev, 2. märts 2015

Nädala kokkuvõte 23.02-01.03




Esmaspäeval külastasin AHHAA keskust, andsin verd ja õhtul tegin trenni nagu pole juba tükk aega teinud. Esmalt soojenduseks Zumba, millega ma üldse rahule ei jäänud kahjuks. Treener oli väga ilus vaadata, aga miks sa üldse trenni annad, kui sa trenni ajal ühtegi sõna ei räägi? Zumba minu jaoks peaks olema pidu ja lõbus ning treener on selles VÄGA oluline osa. Kui tema on lihtsalt terve aja vait, siis õige tunne jääb ikka saamata.
See-eest nö "päris" trennina tehtud BodyPump oli hiilgav. Jaksasin jälle oma raskustega teha, miski ei valutanud ja jõudsin isegi raskuseid veidi lisada. 

Neljapäeval tegin Synrgy ringtreeningut Johannaga. Trenn oli taaskord tore ja piisavalt raske. Harjutusi tegime kolm ringi ja need hõlmasid jalgu, käsi, kehahoidu - kokku kõik oli nõudlik, aga mitte selline, et suren kohe maha.

Reedel algas Tallinnas BJJ talvelaager, kuhu ma otsustasin pärast pikka kõhklemist ikkagi minna lootusega, et saan ehk veidi paremaks. Talvelaagri üldine teema oli põgenemine olukordadest, mis pole head - kui vastane on sinu kaitsest juba möödunud, mida teha, kuidas käituda. Reedeõhtune trenn oli päris teoreetiline ja füüsiliselt mitte eriti nõudlik, keskendusime rohkem tehnikale. Küll andis tunda, et olen harjunud 90minutiliste trennidega, pärast seda kadus keskendusvõime nagu tuul lagedal väljal. 

Kohustuslik "togetherstuff" pilt
Laupäeval treeninglaager jätkus, päevane esimene trenn oli juba füüsiliselt tunduvalt raskem. Selles võis oma osa mängida ka see, et valisin endale partneriks ühe Rootsi neiu, kes oli valge vöö nagu minagi. Vahe oli aga selles, et tema on nelja triibuga valge vöö ja Rootsi algajate meister .. ja ta sõitis minust konkreetselt üle nagu teerulliga. Minule see oli kasulik muidugi, aga teises trennis tundus, et temal minuga on ikka liiga lihtne, mistõttu vahetasime partnereid ja viimase trenni tegin oma peikaga, "Ilus Kükk" Orgusaarega. 

Laagrist jäi üldiselt hea mulje, kui mõistusega võtta - selgelt korraldatud, hästi seletatud, teemad olid arusaadavad. Subjektiivselt aga olin ma kergelt kurguvalus, väsinud ja motivatsioon langes laupäeval juba korralikult, kuna ma lihtsalt ei tunne, et ma üldse jitsis paremaks saaksin. Mitte et ma oleks oodanud, et see laager nüüd maagiliselt teeb minust midagi superosavat, aga kõik teised on kuidagi paremad minust kogu aeg. Oeh ühesõnaga. Samuti oli "lõbus" seik see, kui reedel trenni ajal kukkusin ühele noormehele konkreetselt pähe, tema ei saanud haiget, aga minu selg sai korraliku hoobi täpselt lihasesse. Noh, mis ikka, pidasin vastu ära ja tänaseks on juba parem asi. Kontaktalad, jee!

Kokku sel nädalal 5tundi BJJd ja 2 tundi jõutreeningut, lisaks siit-sealt muid asju. Mitte parim nädal, aga mu plaan ongi nüüd veidi mõistlikumalt trenni teha ja vähem rapsida. Elus siiski muid asju ka :)