neljapäev, 15. jaanuar 2015

Mis valu on päris valu?

Nagu ma siin olen tihtipeale maininud, olen ma mitmest kohast katki. Kuna ma sporti olen teinud tüki maad kauem, kui ma sellest kirjutanud olen, siis teen siin kiire kokkuvõtte oma põhimuredest (ehk on lihtsalt vanadus, kes teab):
1- selg. Alaseljaga on lihtsalt pingevalu juhtum, hakkab tunda andma pikemate seistud päevade järel. Sel suvel tegin BJJ-ga liiga ka oma ülaseljale, mida üritan pidevalt jälgida ja praegu on okei. Samas kui seda vana vigastust ärritan, jõuab valu üsna kiiresti punkti, kus ma ei saa liigutada, lamada ega sügavalt hingata, aevastamisest ja köhimisest rääkimata. Siiani on muidugi puhkus toiminud parima ravimina ja praegu olen selle koha pealt särav ja uus. 

2- pahkluud. Üks vigastus on paari aasta tagant, kui Hispaanias koperdasin nii õnnetult, et terve labajalg läks paiste ja siniseks ja komberdasin mitu päeva ringi, enne kui korralikult astuda sain. Teise jala pahkluu lõhkus ära (samuti BJJ-s) üks noormees, kes konkreetselt mu jalale risti peale kukkus. Noh, pahkluud on selline minivalu, tuleb lihtsalt väga suurt koormamist ja akrobaatikat vältida. 

3- kõige hilisem lisand hädaorgu on mu parema käe ranne, mis ühel hetkel täiesti tühjast kohast valutama hakkas. Ajaga on see kas veidi parem või veidi halvem, aga tunda annab ta iga päev. Arsti juurde ma muidugi ei lähe, sest see valu pole nii halb ja ei takista mul peale kätekõverduste suurt midagi tegemast. 

Tegelikult täiesti normaalne nimistu, eks ajaga kuluvadki osad kohad läbi ja ma olen teinud mitu aastat juba seisvat tööd, ei saagi kõige paremat loota. 


Millele ma olen aga viimasel ajal rohkem mõelnud, on see, et missugune on see valu, mille puhul trenn ära jätta? Minul tihtipeale on pärast trenni valu väiksemaks jäänud (soojad lihased? trennijärgsed hormoonid?) ning seetõttu ma alati ka pigem lähen trenni kui ei lähe, isegi kui mul on pärast seda veel halvem olla. Ei hakka siin endale tuhka pähe raputama, eks me kõik oleme aeg-ajalt rumalad ja vigadest õpime. Võin uhkusega öelda, et olen ka mina hakanud vigadest õppima! Ei ole vaja teha trenni lihtsalt selleks, et saada nö linnuke kirja, kui su keha valutab. Kui jalg valutab, ei tasu ehk jooksma minna, kui ranne annab tunda, ei ole kõige parem mõte tund aega joogat teha (kõik need allavaatavad koerad, oeh) jne jne, saate aru küll. 

Samas olen ma aru saanud, et lihasvalule mõjub tõesti hästi, kui kerget trenni peale teha, samuti on minu puhul ka juhtunud seda, et ma olen laiskusest ise endale mingi valu külge mõelnud, mis kaob juba trenni jaoks riietudes nelja tuule poole. Eks asi oleneb enesetundest, mina igatahes lähtun jätkuvalt põhimõttest, et trenn on tore asi küll, aga elus peab olema muud toredat ka, millega tegeleda. Kui ma olen väsinud, haige või valutan, siis saan rahus trenni vahele jätta ja tegeleda mõne muu huvitava asjaga. 

Kõige selle eelneva jutu idee oli see, et kõik need fitspo "inspiratsioonitsitaadid" nagu "pain is just weakness leaving the body" ja "pain is temporary" on minu arvates hirmutavad ja täielik jama - trenn ei peaks olema valus! Ma ei mõtle siin all sellist kerget tulitamisevalu lihastes pingutuse ajal, vaid seda, et kui miski teeb haiget, teed sa seda ilmselt valesti või vale raskusega või on mingi muu aspekt, mida üle vaadata. Miks peaksid sa tahtma endale haiget teha? Miks selle üle veel uhkust tunda? 


Kommentaare ei ole: