pühapäev, 30. november 2014

Nädal sõnades 24.11-30.11


Nädal oli kiire, seetõttu ka jutt lühike. 

Esmaspäeval oli vana hea BodyPump, pool kava oli kaheksakümnendate superhittide põhjal ja teine pool oli üks vanematest kavadest, millega ma TYSK'is tuttavaks sain - mõnus nostalgialaks, kõik kombinatsioonid olid tuttavad ja hea oli kaasa teha. Ranne andis aga jätkuvalt tunda, mistõttu ei saanud kõike korralikult kaasa teha.
Esmaspäev oli ka minu esmakordne trenn, kus ma vaatan teisi osalejaid ja mõtlen, et mis pagan toimub. Tavaliselt olen ma oma raskustega selline keskpärane, ei kuhja liialt peale, aga ei anna armu ka. Sel korral olin ümbritsetud neidudest, kes tegid nt terve trenni ühe raskusega - algusest lõpuni oli kangil 2x3.5kg. Rinnaloos minul on vähem raskust, aga nt kükkides on tunduvalt rohkem. Samuti oli mu ees üks neidis, kes kükilooks võttis soojendusraskusest väiksema raskuse ja rinnaloole lisas juurde. Ma ei tea, kas sattus lihtsalt ülakeha treenimise päev olema, aga ma olin kergelt hämmeldunud.

Teisipäeval käisin tööl. Tegelikult olin sel nädalal tööl kõikidel päevadel peale reede, aga poolikutele päevadele suudan trenni juurde mahutada. Kahjuks pole ma veel avastanud endas seda motivatsiooni, et enne 13tunnist vahetust trenni teha. 

Hea toit = hea päev. Valgupannkoogid maitsestamata kohupiimapasta ja koduse kreegimoosiga. 


Kolmapäeval käisin BodyFit'is, peamiselt seetõttu, et ma ei julgenud oma randmega väga tõsist trenni teha - tegime peaaegu terve tunni suurel fitpallil harjutusi, piinlikult raske oli. Pidevalt veeres pall minema ja küll ei suutnud tasakaalu hoida ja igatpidi raske. Ühel korral veeretasin palli täpselt teisele tüdrukule pähe, kui ta üritas seal vapralt planku hoida. 

Reedel tegin puhkepäeva puhul kaks trenni järjest - esmalt minu jaoks esmakordne Nike Training Club, mille kohta ma ei osanud midagi oodata ja mis oli üle ootuste lahe: tegime täiskükis harjutusi, millele järgnes kerelugu ja sellele omakorda 15 minutit kestev HIIT-treening, kus minuti vältel teed üht harjutust, puhkad 30 sekundit, kusjuures harjutused vahetusid iga korraga. Lõppu jala- ja kõhutreeningut. Ülimõnus ja võttis korralikult võhmale. 
Kuna selg tundus sel hetkel täitsa okei, otsustasin BodyCombatisse ka minna - see on vähemalt midagigi võitluskunstilaadset, pluss ma ei ole seal nii kehv kui teised. Ülakeha kasutavaid kombinatsioone võtsin kergemalt ja jälgisin, et seljale liiga ei teeks, kuid jalalöökidega ei hoidnud tagasi. Kokkuvõttes väga mõnus trennikombo ja kiitus treenerile, kelleks seekord oli Egle Villik - mind aitab see nii väga, kui treener trenni ajal pidevalt räägib ja jutustab, tekitab tunde, et polegi kõige hullem asi maailmas. 

Nädalavahetusel olin tööl ja nautisin reedel tekitatud lihasvalu, hea uudisena pole selg ÜLDSE tunda andnud, jesss! 

Nädala toit - SushiMeistrite Philadelphia maki, nomnomnom. 
Nädala raamat - John Fowles "Maag" - originaalkeeles kohutav, eesti keeles väga kaasahaarav ja nii oskuslikult tõlgitud. Selle kuu lugemiselamus. 


reede, 28. november 2014

Spordiklubi või edevuse laat?

See on teema, millest ma olen pikemat aega juba mõtisklenud, kuid see tundus kuidagi tühisena, et kirja panna, nimelt kas ma näen sportides enda välimuse kallal liiga vähe vaeva või mitte? 

Ennetavalt ütlen ära, et mind mood ega suur kuhi riideid ei ole kunagi huvitanud, lähtun eeelkõige mugavusest, eelistan tavaelus kleite ja seelikuid ning pean silmas ka seda, et ehk on mul tarvis oma riietuses mägesid vallutada, keegi ei tea ette. Samas trenniriideid kui selliseid mul mitu aastat ei olnudki olemas - olid riided, mida ma kandsin kehalise kasvatuse tundides, kuid need olid moodsatest ikka valgusaastate kaugusel: suvaline T-särk ja mõnusad laiad dressipüksid, mmmm. 
Praeguseks on seis väheke parem, sest trennitama hakates soetasin vaikselt vajalikku kraami juurde, kuid lähtusin ikka peamiselt hinnast ja mugavusest. Kõige kallimad spordiga seotud asjad on kindlasti mu jooksujalanõud, millele ma pöörasin suuremat tähelepanu, sest ma ei taha hiljem vale valiku eest selja- ja põlve- ja muude valudega maksta. 


Ausalt öeldes ma ei mõelnud pea kunagi, mida ma trennis kannan, kuni keegi Eesti "staarblogijatest" (ei meenu praegu isegi, kes) hakkas suure hurraaga alla võtma ja trennis käima ja kommentaarium oli umbes soovitustest, et spordirinnahoidjat peab kindlasti iga poole aasta jooksul korra vahetama ja kuidas peaks ikka premeerima end eriti värviliste ja ilusate asjadega ja kuidas KÕIK vaatavad sind, kui sa trennis käid, et ei tohi välja näha nagu kaltsakas. Pani veidikeseks mõtlema küll, sest see võib olla see "ay there's the rub" koht, miks inimesed minuga sõbrustada ei taha - ma kandsin selle varem meie loomuliku ebasõbralikkuse arvele, aga ehk ma näen tõesti lihtsalt välja nagu kodutu? Nimelt on mu kõige vanem kasutusesolev spordirinnahoidja .. kolm aastat vana? Minu jaoks okei, sest see on terve ja puhas ja kvaliteetne. Sellel aastal olen ma ostnud endale ühed pikad jooksuretuusid ja ühe rashguard'i/pika jooksusärgi ja muud mitte midagi - käin kogu aeg trennis samade riietega. Mu lemmikud trennipüksid on küll veidi piiripealsed oma kulumistasemega, aga ma neid kandes sätin end teadlikult taharitta, juhuks kui mu alukad läbi paistavad (mida ei saa öelda paljude neidude kohta, kelle tuliuued püksid on poolläbipaistvad) ja olen üldiselt võtnud omaks mittehooliva suhtumise. 

Minu jaoks see teema pole tegelikult väga oluline, vaid ühildub minu arvamusega, et spordiklubi on koht, kus käia ilma meigita ja mugavates riietes, sest vähemalt mina olen nagunii trenni lõpetades üleni higine ja võrdlemisi vastik, miks peaksin ma tegema elu raskemaks, kandes riideid, mis on ehk küll supervärvilised ja kitsad ja moekad, aga tegelikult ei lase õhku läbi või on liiga väikesed. Kelle jaoks ma seal enam apetiitne välja näen? 

See postitus pole absoluutselt mõeldud näitama, et minu seisukoht on õige, ma vaatan ikka päris kadedalt ilusaid trenniriideid, aga vähemalt praegu on mu elus prioriteedid väheke teised ja oma vaba raha kulub minu jaoks olulisema peale. Samas on väheke nukker, kui su peika trenniriided on värvilisemad ja pilkupüüdvamad kui sinu omad. 

P.S. ma vist pole lihtsalt eriti edev inimene, sest mul on trenniriietes üldse kaks pilti tehtud. Kuidas minust niimoodi maailmakuulus blogija saab, kui ma selfie'sid ei tee? :D

teisipäev, 25. november 2014

Kehaanalüüs ehk jõuluks vormi?

Esmalt räägin väikese eelloo, kuidas ma käisin kevadel juba korra ühes kehaanalüüsis ja seal öeldi mulle, et olen suhteliselt paks ja vett on vähe ja peaksin umbes 5-7kg alla võtma (kaal oli siis umbes 63 kg). Hiljem netis ja mujal tarkust uurides ja tervet mõistust appi võttes sain aru, et ilmselt see oli rohkem eesmärgiga mulle nende toidulisandeid pähe määrida, sest üldjuhul olen kõikide tabelite normi piires ja pigem isegi kaldun sinna hea vormi poole. 
Siiski, esmaspäeval MyFitnessi poole kõndides oli kerge ärevus ikka hinges, sest ma ei tahtnud tõesti kuulda, et olen mingist tasemest üle ja ma ei tahtnud end halvasti tunda mingi testi pärast. 
Nagu juurdelisatud pildilt näha, olid mu kartused rohkem või vähem asjatud, sest olen jätkuvalt optimaalses vahemikus kõikide oma näitajatega. 

Kilo kaalusin kevadega võrreldes vähem, kuigi standardkaalust olen ikka üle. Samas loen targast tabelist välja, et olen üle peamiselt lihasmassi tõttu, sest rasvaprotsent kehas on alla keskmise, awyea. 
Treeneriga rääkides mõtlesime, et millele siis keskenduda edasistes treeningutes ja leidsime, et kui tahan jooksmisega korralikult alustada/jätkata, peaksin veidi ikka alla võtma, kasvõi puhtalt selleks, et jõuaks kiiremini joosta (Captain Obvious), kuid kui mul pole eesmärgiks mingeid rekordeid püüda, siis olen praegu ka päris heas seisus. Kindlasti on mu eesmärk mitte lihast kaotada, sest mulle meeldib kangi tõsta ja mulle meeldib jitsis ka mehi üllatada oma tugevusega. 
Järgmise korra eesmärgiks oleks siis veel väiksem rasvaprotsent, et saavutada lihaselisem kehatüüp... Aga muidu mul on võrdlemisi ükskõik, üritan neid numbreid enda pähe liialt mitte lubada. Kaalul oleks tore muidugi näha numbrit, mis standardile ka vastaks, aga ma ei hellita suuri lootusi selles osas. 

Selle kõigega seoses tekivad mul igasugu mõtted pähe, et mida ma siis peale hakkan lõpuks? Jooksuaeg on praeguseks otsas ja ma ei suuda end ise motiveerida, rühmatrennid hakkavad vaikselt oma võlu kaotama ning jitsi jaoks tundub, et olen lihtsalt liiga eit ja kogu aeg mingi vigastusega rivist väljas. Mida teha, kuhu liikuda? Halp, guys (Vabalt võite ka öelda, et ära põe oma trenni pärast, tule parem Rüütlisse õlut jooma). 

pühapäev, 23. november 2014

Nädal sõnades 17.11-23.11


Teie ehk seda ei näe, aga edukam nädal oli. Tunduvalt edukam. 

Esmaspäeval käisin tööl ja sotsialiseerumas, palju palju õnne, Kadri! Esmaspäeva öösel koju jalutades ristusid mu teed ka ühe viisaka noormehega, kes väga otsekoheselt küsis, et kui ma oleks huvitatud temaga magamisest, on tal lähedal korter pakkuda. Oh, öise Tartu võlud (täpsustan, et läksin ikka enda koju magama :) ).

Teisipäeval ärkasin varakult ja läksin trenni. Tegin midagi, mille nimi on BodyFit ja mis kujutas endast lihtsalt erinevaid harjutusi rühmaga. Sain taaskord kinnitust sellele, et olgu muus osas, nagu on, kõhulihased on mul kohutavalt nõrgad. 
Enesetunne oli pärast trenni päris mõnus, nii et läksin kohe edasi Ballettone'i. Ma sain nimest aimu, et tegu on balletist inspireeritud trenniga ja täpselt nii oligi. Raske ei olnud, aga mingit otsest koormust ka ei olnud, väga palju oli päkale tõusmisi ja plié'sid ja ma tundusin endale kõige kohmakam ja mehelikum osaleja. Trennis osalesid muuhulgas ka kolm noormeest, kellel oli väga naljakas. Kokkuvõttes tore asi, mida teha, aga pole ikka minu jaoks mõeldud või ei suutnud ma lihtsalt oma habrast naiselikku poolt teisipäeval lihtsalt leida. 

Kolmapäeval valisin hommikuste trennide seast taaskord midagi uut ja läksin BodyArti (küll neid trenne on ikka palju, mille alguses "body" on). Tegu oli suhteliselt pika venitamise-trenniga minu jaoks, raske otseselt polnud, küll aga andis selg mitme harjutuse juures tunda, kõik need allavaatavad koerad ja sealt kobrasse minek ja muud loomanimed. Raskem kui tavaline jooga, aga mitte midagi ületamatut. 

Neljapäeval-reedel käisin tööl (muudel päevadel muidugi ka, aga need olid lihtsalt pikemad ja raskemad päevad) - muuhulgas oli neljapäeval ka meestepäeva järeltähistamine pitsa ja rõõmsa meelega. Kas teil oli meestepäev meeles? 

Laupäeval sain ootamatult varem koju ja otsustasin kohe toreda Portugali poisi trenni minna - ülesehituselt lihtne jõusaalis toimuv ringtreening. Vorm on täitsa okei, kuid lõuga ei jõua tõmmata jätkuvalt :( :( :( Nüüd olen nii palju taandarenenud, et ei jõua ka seda nõrgemat varianti teha, kus lased end lihtsalt aeglaselt ja kontrollitult alla lõuatõmbekangilt. 

Pühapäeval käisin jälle venitamas ja tegin ühe rahuliku BodyBalance'i, mitmel korral tegin ka kõige raskemat varianti harjutusest, aga mu painduvus on ikka täielik naljanumber. 


Lõpetasin hoolimata puhkusest ja vigastusest ka MyFitnessi 10 treeningu väljakutse edukalt ning juba homme lähen oma väljateenitud kehaanalüüsi. Ootan huvi ja hirmuga, mis sealt tuleb :D

Nädala treening: BodyFit, puhtalt treeneri entusiasmi ja energia tõttu! Väga väga mõnusa tunde jättis.
Nädala toit: Pirogovi lokaali imeline baklažaanivõie. IME-LINE.
Nädala laul: Broods-Bridges

teisipäev, 18. november 2014

Novembrijooks - miks või miks mitte?

Nagu suur osa jooksusõpru teab, toimub sel nädalavahetusel Tartus Novembrijooks, millega lõpetatakse selle aasta jooksuhooaeg. Distantsiks 5 km, ilma võib loota isegi selget. 
Mina sellel aastal kaalusin ja kaalusin ja otsustasin nüüd lõplikult mitte osa võtta. Põhjuseid selleks on mitu, kuid peamiselt taandub see ühele faktile - ma olen eit. Kohe selgitan lähemalt. 

1) mulle ei meeldi külmas joosta. Võin isegi kasutada järgmist taset ja öelda, et ma vihkan ja jälestan seda, kui väljas on külm. Kui sellele veel lisandub vihm/rahe/lumi/lörts .. aitäh, mina teen oma spordi siseruumides. Võeh. 
Tegelikult mu esimene võistlus sellel kevadel toimus paduvihma käes ja ma tulin sealt ära väga positiivse emotsiooniga, kuid loen seda pigem erandiks ja meeldiv see võistlus ei olnud kellelegi, ma arvan. 
2) ma olen väga laisk inimene olnud ja kardan, et see 5km saab mulle üheks negatiivseks kogemuseks, kus ma olen aeglane ja vihkan ennast ja vihkan seda võistlust ja ma ei taha sellist emotsiooni enda aasta lõppu
3) ma eelistan pikemaid distanse. Väga lihtne tegelikult - 5 km on täpselt selline jooks, kus ma võin vabalt viimaseks jääda, sest ma lihtsalt ei jaksa nii kiiresti joosta kui teised. Pikematel jooksudel on mul vähemalt variant, et teised väsivad lõpuks ära ja siis ma saan neist mööda joosta. 

Samuti olen ma laupäeval päev otsa tööl ja mu selg on valus ja maa on külmunud ja kärss kärnas. 
Üheks mu selle aasta isiklikuks eesmärgiks oli osaleda vähemalt ühel rahvaspordiüritusel ja sain neid isegi neli endale vöö alla. Ise olen rahul oma otsusega igatahes, arvestades ka seda, et mul on tõesti hingates valus veel, pole ma ilmselt laupäevaks terve. 

Võistlustega seoses meenub mulle paari tuttava (põhjendatud) reaktsioon, et kas ma olen napakas, et maksan (mõnel juhul päris korralikke summasid) selle eest, et saaksin rahvamassiga mingit distantsi joosta. Väheke totakas küll, arvestades mu tulemusi ja taset, aga siiani ma pole veel ühegi kulutatud senti kahetsenud. 

Kusjuures enne oma Küprose-reisi ma otsisin variante, et ehk on neil seal mõni jooksuvõistlus samal ajal, kui mul puhkus on. Saatuse nöökena oli üks võistlus 2 päeva enne seda, kui me jõudsime - distantsiks 10km, osalemistasu 5 eurot ja igale võistlejale isiklik medal ja pudel kohalikku veini! Sealne vein pole minu arvates küll suurem asi ja pigem tõi selline auhind üldse muige näkku, aga mõelgem korraks, mida Eestis 5 euro eest saab? 

pühapäev, 16. november 2014

Nädal sõnades 10.11-16.11

Ehk mis ma sel nädalal ette võtsin? 


Nagu tabelist näha, siis suurt midagi. 

Esmaspäeval käisime kinos "Interstellarit" vaatamas ja õhtul läksin BodyPumpi. Minu üllatuseks tegime siis uut kava, mis alles millalgi hiljem tuleb. Treener oli minu jaoks samuti uus, toimis küll, aga mingit suurt emotsiooni minus see trenn ei tundu tekitavat. Soojaks sai küll ja pärast oli muidugi hea olla.

Teisipäeval tegin üle tüki tüki aja jälle maasvõitlust ja ... tõmbasin selja ära. Mul ei ole siiani sõnu selle kohta, kui muserdav see oli, et ma ikka pole õppust võtnud - ei teinud korralikult sooja, nii et juba soojendusrulli ajal tundsin, kuidas seljast *midagi* läbi käis. Sellele järgnes minu kiire hinnang, et hm, valus ei ole, must be all good. Viga, oo, mis viga. Õppisime taaskord väga põnevat teemat minu jaoks ja siis ma ikka poole hingega tegin kaasa, kuid lõpus tegin ainult ühe nö täieõigusliku rullimise kaasa. Teisipäeval tegin ka valgukooki, kuhu ei läinud nisujahu ega suhkrut, minu arvates täitsa hästi õnnestunud. 

Kolmapäeva veetsin alguses kodus oiates ja ebamugavust ja valu tundes, sest selg andis tunda nii hingates, liigutades kui lamades. Siis võtsin end aga kokku ja läksin verd annetama. Kõik läks õnneks ja sain peale uue tassi ka kena helkuri! :) 

Neljapäeval käisin tööl (selle nädala ainus tööpäev, kummaliselt palju aega oli). 

Reedel .. ma üritasin jälle selga terveks teha, võimlesin, rullisin vahurulliga, venitasin. Õhtul läksin oma muret toidu ja hea seltskonnaga leevendama. Mmm, hea Aasia köök. 

Laupäeval käisin jälle tööl ja õhtul sotsialiseerumas - sõpradega lauamänge on väga tore mängida, aga ma vist polnud juba tükimat aega laupäeva õhtul Tartus liiklema pidanud, mistõttu mind üllatasid need purjus noorsandid, kes igal pool räuskasid ja äärmiselt ebameeldivad olid. Korra pidin ka käe pipragaasi järele sirutama, kuid õnneks jäi see siiski kasutamata. 

Pühapäeval otsustasin seljaga riskida ja käisin BodyBalance'is. Oli hea ühelt poolt, sest sain terve trenni kaasa teha, kuid osasid asju on ikka võrdlemisi valus teha. Kurb. Samas on mu valu väga spetsiifiline ja avaldub peamiselt lamades, mistõttu oli kõhulihaste harjutuste juures väga suur motivatsioon ülakeha päriselt üleval hoida. 

Kokkuvõttes trennide poolest üldse mitte selline nädal, nagu plaanisin. Väga vähe sai teha ja pidin sunnitult puhkama. Võeh. Samas unekvaliteet on suurepärane ja olen hakanud uue hooga filme vaatama. 

Nädala film: "Cloud Atlas" (2012) - täpselt minu maitse järele segapudru.
Nädala trenn: jits, ikka jits. Mind teeb kurvaks, et ma vb ei saagi rohkem selle alaga tegeleda, sest see on tõesti minu jaoks äärmiselt huvitav. Oeh.
Nädala emotsioon: jõuetus, peamiselt seljavalu tõttu. 

Kas teistel on ka nii, et ikka tahaks trenni teha kõige rohkem just siis, kui sa ei saa? 

kolmapäev, 12. november 2014

Uus hingamine?

Ehk lugu sellest, kuidas ma jälle vähemal osaliselt jooksmist nautima hakkasin. 
Nimelt olen ma ka siin maininud, et pole üldse jooksumotti olnud juba mitu-mitu kuud. Kevadel veel ärkasin rõõmsalt kell 7, et üks tiir teha, käisin naerunäoga võistlemas ja nautisin neid hetki väga. Suvega ja sügisega aga tundsin aina rohkem, et asi pole enam see - jooksin küll, aga ainult selleks, et nö linnuke kirja saada. Samuti hakkasin endalt väga palju absurdseid asju nõudma - isegi hetkedel, kui jooks oli täiesti okei ja enesetunne hea, vaatasin oma endomondolt, et tempo oli liiga aeglane (minu enda segase aju jaoks) ja sellest tulenevalt võisin terve ülejäänud õhtu pahur olla. Kadus ära kogu see emotsioon, mille pärast ma jooksmisega üldse alustasin, ma polnud enam enda üle uhke ega ei tunnustanud end, kuigi pingutasin samamoodi nagu varem. 

Osa mu hommikujooksurajast


Suvel tuli (õnneks? kahjuks?) vahele BJJ baaskursus ning jooksma ma jõudsin vb korra kuus. Pärast tapva kuumusega tehtud Olümpiajooksu ei huvitanud mind ka enese tapmine üheski teises rahvaspordiürituses ning südamerahuga lasin jooksmisel tahaplaanile langeda. Augustis olin veel seljavigastusega rajalt maas, kuigi paar korda vedasin end rumala peaga ikka jooksma - eriline tahtejõu ja põikpäisuse tunnus oli see 7km pikkune ring, mille tegin oma sünnipäevahommikul, endal selg nii valus, et pisara tõi silmanurka juba hingamine. Sügisest kolisin oma tegevustega üle MyFitnessi spordiklubisse ning seal kahjuks pole jooksutrenne, ainus variant lippamiseks on lindil ja telekat vaadates (tunnen TYSKi jooksugrupist ikka väga puudust, nii motiveeriv oli seal osaleda).

Aga siis läksin ma puhkusele. Veetsime perega 10 päeva päikeselisel Küprosel ning kuigi mu eesmärk oli naljaga pooleks "end paksuks süüa", pakkisin trenniriided ikka kaasa - kasvõi hommikuvõimlemise jaoks. Teisel päeval seal olles sain aga aru, et hing kutsub õue, lasin end lähimasse SportsDirecti poodi viia ning soetasin endale odavad jooksujalatsid, teenides sellega ära ka müüjaneiu kiituse, et tavaliselt inimesed puhkusel ikka sporti ei taha teha. 



Kuigi oli hilissügis, oli ainus variant Küprosel jooksmiseks väga vara hommikul, enne kui liiga palavaks läks. Õnneks tuli mulle appi mu isiklik väike äratuskell tädipoja näol, kes siis mind kell 6:30 äratas ja ütles, et ma oma laisa tagumiku püsti ajaks (aga viisakamade sõnadega). Ja nii ma käisin üle päeva hommikuti sörkimas - trajektooriks valisin rannaääre, mis oli puidust kõndimisteedega palistatud, ilm oli alati ilus ja päikeseline, peaaegu kedagi peale minu polnud liikvel, teel ainult minu matsuv samm ja kerge hingeldamine. Jooks oli alati lihtsalt jooks, üritasin võimalikult vähe mõelda kiirusele või tempole, keskendusin tehnikale ja sellele, et liiale ei läheks kiirusega. Iga jooks kestis 40-50 minutit, distantsi kohta ei oska mitte midagi öelda, aga ma arvan, et jääb sinna 5-6 km kanti, sest ma tegin ka pildistamispause ja "omaigaadmaolentõestisiinrannaspraegu" ringivaatamise pause. 

Ja see viis selleni, et ma tõesti siiralt ootasin hommikut, et jooksma minna. Pärast jooksu läksin otse merre kiirele ujumisringile ning siis ootas mind dušš ja hommikusöök. Tundub ehk kiitlemisena, aga seda ainult seetõttu, et ma siin kiitlengi. Hehhee. Muidu reisi tipphetk oli muidugi mu õe pulm, aga minu enda jaoks need jooksuhommikud olid selgelt teisel kohal. Võib-olla jagades seda ulmeliselt hea toiduga, mis me sõime. 

Väheke ebatraditsiooniline perepilt :)

Uus hingamine vol2 - proovin oma tegemisi nüüd veidi agaramalt siin nurgakeses kajastada, sest sõpru ma ikka tihedamini ei näe ja ehk on kellelgi teisel ka lõbus lugeda. :)