teisipäev, 29. juuli 2014

BJJ-s ainult tüdrukud #2 - trenni ülesehitus

Niisiis - lukumaadluse baaskursus, osa kaks. Esimest osa saad lugeda siit või natuke allapoole kerides. Teemaks täna trenni ülesehitus, treenerid ja läbitavad teemad, sekka paar humoorikamat lugu, kui lahe on nendes trennides tüdruk olla.

Trennid algavad kõik ühise soojendusega, mida ma kiidan väga - sörkjooks, ristsammud, hüpped, eriliselt keskendutakse puusade tööle ja liikumasaamisele. Viimasel korral tegime ka põlvetõstejooksu, ma naersin veidike, sest noh .. wat, eksole. Soojaks saavad kõik kehaosad, kaasa arvatud kõrvad ja varbad. Kui kuu aega on trenni tehtud, tulevad algusesse ka nn "leborullid", mis tähendab, et paarides saate läbi proovida kõik eelnevalt õpitud harjutused, möödumised jmt, mingit vastupanu pole, saad vaikselt soojaks ja saad meelde tuletada selle, mis varem juba selgeks on tehtud. Väga muhe. 


Esimeses kahes trennis oli tegu rohkem kuivemate tehnikaharjutustega, krevettisime (kõik nimed on võrdlemisi naljakad, ma tean) ja õppisime kehahoidu ja viskasime üksteist üle selja. Esimeses trennis oli suhteliselt napaka tunne küll, kui põrandal lihtsalt ühes ja teises suunas vehid, aga tegelikult tuleb kasuks, ausalt!

Juba paari trenniga sain aru, et ma ei ole oma väiksusega seal eelisseisundis, sest siis ma ei osanud veel eriti partnereid valida ja mind loobiti ringi nagu sulepatja. Ainult et padjad maanduvad vähe pehmemalt. Teises trennis oli ka nii kehv juhus, et üks noormees kukkus kogu oma raskusega minu pahkluule peale ja järgnevad kolm päeva ma lonkasin ringi tööl ja eraelus. Samuti olin ma pärast esimest trenni VÄGA sinine. Mu õlad olid sinikaid täis, mu jalad, mu randmed, mu küünarnukid .. Põhimõtteliselt, kus oli pehmemat kohta leida, sealt ma ka sinine olin. Seda võin küll öelda, et sinikad tulevad raskemalt iga trenniga, aga nad on alati kohal. Mul hakkavad varsti otsa saama kõik "kõndisin ukse vastu" vabandused ja ilmselt kõik mu töökaaslased arvavad, et mu noormees peksab mind. 

Baaskursuse alguses oleme rohkem keskendunud kaitsele ja sellele, kuidas vastase haardest põgeneda näiteks siis, kui ta sul otsas istub või sind külje pealt kägistab või su seljakott on. Idee on hoida vastast endast kaugemal, mille jaoks sa kasutad oma käsi ja jalgu ja hoiad neid sirgena teie vahel, et sul oleks ruumi ära joosta (tegelt sa ei jookse ära, kuigi mina alati tahaksin veidi). Tihtipeale üks nendest kätest, mis teie vahel on,  läheb vastase rindkerele .. näete, mis mure see võib tekitada, kui sa oled naine? Juba esimesel tunnil ma sain aru, et mu partneril on VÄGA ebamugav ja ta ei saanud käsi kuhugi toetada, sest ta oleks lihtsalt mu rindu katsunud - ja polnud mulle enne isegi lilli toonud. Nali naljaks, selle mure lahendame lihtsamalt, sest käsi saab mujale ka panna. Hiljuti aga õppisime uut asja, mille käigus terve trenni aja oleks mu rindu katsutud... Õnneks oli see ainus trenn, kus oli üks tüdruk peale minu veel, mistõttu see oli vähem piinlik, sest me saime paaris olla.
Väga mehelik sport. 

Tasapisi õpime aga muid asju juurde, kägistusi, ründamisi ja muud lahedat värki. Siiani tuleb mul kõige paremini välja vastase eemalehoidmine, seljakott olemine ja .. ongi vist kõik. Kuni ma ise kedagi ründama ei pea, läheb okeilt. Ühel korral suutsin isegi ühe mehe alistada! See oli minu jaoks ikka väga suur saavutus ja uhkusehetk, kui ma selle armbari peale sain (pmtst painutad vastase kätt küünarnukist, kuni ta enam ei taha, et see kaugemale painduks). Trennid lõppevadki tavapäraselt rullimisega ehk siis 3-4 minuti pikkused raundid, kus mõlemad paarilised üritavad teist alistada. See on päris rets, kui aus olla. Lõpus ei venita .. kuigi tegelikult võiks. Mina tavaliselt pärast trenni tahan lihtsalt kõigi nende meeste higi endalt maha pesta, kellega ma selles trennis paaris olin. :) 


teisipäev, 22. juuli 2014

Coyote Ugly - BJJ-s ainult tüdrukud #1

Ehk siis alustasin juuni alguses Võimla maasvõitluse/lukumaadluse/BJJ  baaskursusega ja on aeg rääkida sellest, mida tüdrukuna võib selliselt alalt oodata. Esimeses osas räägin oma eelnevatest hirmudest ja nende alusetusest/tõestustest, aga esmalt veidi taustalugu ehk miks mul üldse selline .. naissoost isiku jaoks veidi ootamatu idee tuli (täpsustan, et BJJ [Brazilian Jiu-Jitsu] tähendab seda, et ma õpin kägistama ja väänama ja teistele haiget tegema ja ... just google it ühesõnaga) ? 
Idee tuli tegelikult juba paar aastat tagasi, kui mu noormees selle alaga tõsisemalt tegelema hakkas, sinivööks sai ja asjatundmatuid õpetama-harima asus. Paar aastat juba teadsin, et varem või hiljem proovin mina ka selle baaskursuse läbi teha, kuigi mulle tundus see rohkem kallistamise kui päris spordina (image search ja saate ise ka aru). Oooohh, kuidas ma eksisin. 


Igatahes, postitus #1 - minu hirmud ja kahtlused enne trenniminekut. 

1) Hirm, et olen ainus tüdruk trennis  - õigustatud. Olengi ainus tüdruk trennis. Alguses pani end üks neiu veel kirja, aga ma ei ole teda mitte ühtegi korda trennis näinud, nii et võib arvata, et ta nüüd ka ei tule enam. 

2) Hirm, et ma olen liiga nõrk ja kõik mehed on suured ja tugevad ja juba eelnevalt osavad - pooleldi tõestatud selles mõttes, et ma olengi nõrk, aga kõik mehed pole õnneks minust 20-30 kg raskemad, on ka neid, kellega kaaluvahe on alla 10kg. Esmakordselt elus olen rahul, et ma pole 55kg kaaluv neiu, sest siis läheks veel raskemaks. Kartus, et ma olen kõige oskamatum, on ka peaaegu õige, aga see mind enam nii väga ei häiri, sest ma ju läksingi sinna õppima ja puhta lehena vaatama, kas mind on võimalik üldse õpetada. 

3) Hirm valu ees - õigustatud to the max. Kuna mu treeningpartnerid on eranditult minust tugevamad mehed, on küll olnud trenne, kus mind visatakse ringi nagu pooltühja kartulikotti. Pärast trenni olen ALATI sinikaid täis. Matu väitis küll, et mida aeg edasi, seda vähem sinikaid saan, aga ma pole siiani seda veel märganud. Eelnevalt ma küll teadsin, et tegu on kontaktalaga ja mingil määral valu on vältimatu, aga see ei tähenda, et see mulle meeldiks. 
Korra olen saanud põlvega näkku ja korra alaga pähe selja tagant, samuti on mu selg põrutatud võrdlemisi korralikult, nii et kõigile ei pruugi see sobida. Samas mainin ära, et alati on võimalik öelda oma partnerile, et võta vaiksemaks ja meeles tasub pidada, et keegi ei taha kellelegi tahtlikult haiget teha. 
Ülemine koomiks Maristé'lt, alumisel pildil minu jalad pärast leebemat trenni. 


4) Hirm, et ma pole isiksuselt selle trenni jaoks sobiv - ei ole õigustatud. Kui sa oled minuga päriselus 
kohtunud, siis sa ilmselt tead, et mulle ei meeldi, kui poolvõõrad inimesed mulle liiga lähedale tulevad ja mind katsuvad ja juuste puudutamine on üldse täielik no-no-no. Seetõttu ma kartsin veidi, et ma vihkan seda trenni, sest BJJ on üles ehitatud sellele, et inimesed on üksteisele väga väga lähedal ja üritavad põhimõtteliselt kogu aeg aina lähemale saada. Õnneks tuli välja, et trenn on erand, mis kinnitab reeglit, ja mind ei häiri, et mu isiklik läheduspiir on ületatud, jesss. Teiselt küljelt muidugi ma ei ole agressiivne ja ei taha otseselt võita kedagi. Mina ja võistlemine on tihtipeale teema, et ma ei taha ise kaotada ja siis mul on endast kahju, aga kui ma võidan, on mul mu vastasest kahju, sest tema kaotas. :D veidi napakas, mis teha. 

5) Täiesti ebakindla inimese hirm - et ma sakin niiiiii väga + näen nii kohutav välja, et mu peika/treener mõtleb, et mida ta üldse minus näinud on. Absoluutselt mitte põhjendatud hirm. Jah, ma näen täiesti kohutav välja, aga selline on elu - ma näengi päris halb välja, kui ma olen korralikult trenni teinud, olgu selleks siis strippaeroobika, BJJ või BodyPump. Trennisaal pole ammu minu jaoks koht, kus seksikas olla. Samuti tundub, et kuigi ma pole mingi avastamata BJJ-talent, siis ma isegi ei ole eriti halb. Ma olen päris kiire reaktsiooniga ja võrdlemisi painduv, mis tuleb kasuks. Kui millestki puudu on, siis on see just iseloomu agressiivsus ja harjutamine-harjutamine-harjutamine. Tuleb vabal ajal rohkem rullida, heh. 

Allikas taaskord Maristé. 
Sissejuhatav postitus tuli juba päris pikk, järgmistel kordadel räägin, mida me päriselt trennis teeme, samuti kiidan/kritiseerin õpetamisstiili ja iseennast. :) loodetavasti ka rohkem naljakaid pilte. 

teisipäev, 1. juuli 2014

Tsitaadinurk

Lugesin ükspäev raamatut ja seal oli kaelkirjakute kohta nii tore tsitaat:

"They've done a good job making people believe that those hippy refugees in the zoo are normal giraffes. Next you'll tell me that they've got long necks so they can reach high leaves! Nothing to do with waving the bloody skins of their victims like flags, of course." 

China Miéville "Un Lun Dun"

Soovitan neile, kellele Neil Gaiman meeldib, lugu on lihtne, aga haarav, ja veidi üllatuslik. Kummaline, nagu parim kirjandus tihtipeale on.