laupäev, 28. juuni 2014

See hetk, kui

Sul ei tule viie tunni jooksul ühtegi toidutellimust (pretend you are a chef for a moment), sa koristad köögi ära ja teed kõik asjad ära, mis vajavad õhtuti tegemist - ning üheksa minutit enne sulgemist tuleb ülinäljane pere, kes tellib toitu - mis on täiega okei, kuigi noh .. veits ebaviisakas. Ja siis hakkavad nad asju muutma stiilis "see on küll menüüs sibulaga, aga äkki saab selle ikka selle asemel paprikaga ? Või äkki porruga?" 

There is a special place in hell for people like you. 
Lihtsalt teadke, et kui sa tuled sööma mõned minutid enne köögi sulgemist, siis sa ei meeldi kellelegi, mitte mitte kellelegi seal restoranis :) 

neljapäev, 19. juuni 2014

ülikoolist kutsekooli - eksperiment elus

Nii keskendunud
2013. aasta kevadel lõpetasin Tartu Ülikoolis cum laude'ga hispaania filoloogia eriala ning pärast seda otsustasin kannapöördena midagi muud teha - ja sügisel asusin Tartu Kutsehariduskeskuses õppima kondiitri elukutset. Õpe tundus nagu taeva kingitus: kestab ühe aasta, kohal käid kuus päeva iga kolme nädala tagant, peamine õppetöö tehakse kodus ja nii muuhulgas läbid praktikad ja kevadel lõpetad suure naeratuse ja korraliku kogemustepagasiga.

Nüüd on mul siis kõik tehtud, eksamid kaasa arvatud ning lõpetamine on järgmisel nädalal. Enda jaoks ja tuleviku tarbeks teistele jäädvustan siis punktid, mis minu jaoks olulised tunduvad. Arvamus loomulikult täiesti subjektiivne.

PLUSSID:


  • palju vaba aega, sobib töö kõrvalt käimiseks - minul oli pea kogu aeg täiskohaga töö ning paar eriti tublit inimest meil lõpetasid samal ajal ka ülikooli, samuti olid mitmel neiul juba lapsed ja pere, kelle eest hoolitseda.
  • vastutulelikud õpetajad - mina näiteks parandasin ühte iseseisvat tööd kolm korda ja iga kord õpetaja seletas, mis mul valesti läks ja mida parandada, et mulle hea hinne panna. Samuti on tähtajad läbiräägitavad ja hilinemised pole eriti olulised. 
  • praktilised katsetamisvõimalused - eriti alguses on võimalus kõiki tainaid ja tooteid läbi proovida ja kui lähebki nässu, ei ole sellel suuri tagajärgi. Kui hinnete pärast ei muretse, ei pruugi tagajärgi ka hiljem tulla: mina näiteks olen teinud saiakesi 8-kordse happekogusega ja pillanud valmis sefiiritordi maha ning keegi ei saanud isegi pahaseks. 
  • tasuta õpe - ainus kulu, mis on, on tööriiete ostmine. Saad palju asju läbi teha ja ei pea maksma, samuti on praktikaettevõtteid, kus töö eest makstakse (ma olen neist kuulnud :D )


MIINUSED: 

  • ebavajalikud/halvasti korraldatud ained - andke andeks, aga mispärast on mul vaja eesti keelt, mis pole isegi erialane? Tõsiselt, eesti keeles me õppisime, kuidas koostada viisakat e-maili. Samuti olid mõned teised ained, kus me lihtsalt terve aja rääkisime täiesti suvalist *pardon my French* möla. Samal ajal on need ained kohustusliku kohalkäimisega. Samuti oli mul üks aine, mille ma sain nelja, sest mu PowerPointi esitluse tiitelleht oli valesti vormistatud. Mina naiivselt mõtlesin, et esitlustel tiitelleht on pealkiri, aasta ja nimi - ilmselgelt ma eksisin, sest tema jaoks see on tavalise tekstidokumendi tiitelleht, aga PowerPointis. 
  • üleliigne möla - seda ebavajalikku mokalaata oli meil tõesti nii palju, et ma panen selle kahe punktina kirja. See oleneb muidugi kursusest ja õpetajast ka, aga meil oli üsna palju situatsioone, kus 45 minutit veedeti lihtsalt mõttetutest asjadest rääkimisega ära - missugust kleiti ikka peaks lõpetamisel kandma ja kui kõrged kontsad jalga panna nt. Eee .. Jah. 
  • lastena kohtlemine - see oli minu jaoks algul suurim ehmatus ja tüütus: enda arvates olen nagu täiskasvanud inimene, elanud üksi juba aastaid Eestis ja välismaal, ajanud omi asju korda, olnud asjalik ... kuid kutsekoolis me teeme kõik koos ringkäigu, et muidu keegi ei leia ehk raamatukogu üles. Samuti tutvume kooli kodulehega, sest muidu ei leia vb keegi infot üles. Kui ma ülikooli läksin, anti meile ÕISi paroolid ja kui sa olid liiga rumal, et sellega hakkama saada, siis tough luck. Samuti leidus õpetajaid, kes kohtlesid meid nagu 16-aastaseid ja rääkisid meiega täiesti ninnunännutades.
  • täielik info liikumatus ja asjade organiseerimatus - parim näide sellest oli kondiitri praktiline lõpueksam: seda muudeti aasta jooksul vähemalt viis korda. Jutt oli pool aastat, et teeme tordi ja kilo küpsiseid. Siis kevadel hakkas see info pidevalt varieeruma - vabalt valitud koogist sai puuviljatort, siis oli lubatud ainult hele biskviit, siis oli lubatud kõik variandid biskviidist, siis oli lubatud ainult kohupiim+puuviljad kombinatsioon. Küpsised kadusid vahepeal lihtsalt ära, siis tulid tagasi, siis asendati need suhkrumassist lillede voolimise ja värvimisega ja siis tulid küpsised taas tagasi. Kui ma oleks veidi rohkem hoolinud, oleks see ilmselt ka rohkem mulle närvidele käinud, aga siiski. 
  • ebapiisav juhendamine - praktikatundide põhinali oli see, et teed vaikselt oma asja ja ühel hetkel on kõik õpetajad kadunud. Heal juhul joovad nad kuskil lähedalasuvas ruumis kohvi, aga halvemal juhul on nad kaugel ja naasevad vb veerand tundi hiljem, kui sul on juba hilja küsida, et kas oled biskviiti piisavalt vahustanud või kas see siirup peabki sellist kõrbelõhna ajama. 
  • ainete ebaloogiline korraldamine ja pikad päevad - koolis käid vähe, aga need päevad kestavad 12 tundi. Sellega ei saa eriti midagi parata muidugi, kannatad ära. Minu jaoks oli ebaloogiline aga see, et polnud perioodõpet, kus läbid ühe sessiooniga nt kolm ainet ja siis neid rohkem pole. Pigem venitati aineid mitme sessiooni peale ning see on minu arvates häiriv, sest kui sessioonide vahel on kolm nädalat, unustad sa kõik asjad ära, mis vahepeal õppisid. Samuti tekitab see olukorra, kus sul lõppeb 6 ainet ühel ajal ja kõik iseseisvate tööde tähtajad satuvad ühele nädalale.
  • vähene praktika - mina läksin suhteliselt algajana ja sain üks kuni mitu teadmist juurde, aga tegelikult tehakse terve aasta jooksul suhteliselt samu tooteid - Kevadlille küpsist ja sefiiritorti ja biskviiti ja nii edasi. Käelist tegevust sain võrdlemisi vähe ja kaunistustega tegeledes sain ÜHE korra proovida, kuidas orhideesid tehakse. See oli täpselt ajal, kui eksamil pidime tegema suhkrumassist lillekimbu erinevate lilledega. Me ei proovinud mitte kunagi ühtegi teist lille läbi. See langeb kokku eelneva "vähese korralduse punktiga"
Jääb mulje, et ma eriti rahule ei jäänud ja eks ta nii oligi. Kui minna täiesti puhta lehena, on päris lahe ja õpid küll, aga kui sul juba on eelnevaid teadmisi või kogemust, siis võib see kondiitriõpe ikka päris mõttetuna tunduda. Kui kutsekooli minna, soovitan kannatust ja rahulikku meelt varuda, sest seda läheb ikka mägedena vaja. 

Kindlasti on see kogemus teistsugune, kui sa oled tõesti väga huvitatud kondiitri erialast ja tahad sellel alal töötada ja kätega maitsvaid ja kauneid asju valmistada. Mina tahan lihtsalt kooki teha, sest mulle meeldib kooki süüa. Cake for life. 

esmaspäev, 9. juuni 2014

Täna õppisin:

Et tee mehe südamesse käib tõepoolest läbi kõhu. Tegin täna kohvikus kooki ja saiakesi, kui ühel hetkel tuleb klienditeenindaja ja ütleb, et üks klient tahab näha seda inimest, kes kohupiimataskud tegi. Kohvikusaalis ootas mind siis veidi tipsutanud noormees, kes ajas käed laiali ja teatas suurima hämmastuse ja naeratusega, et ta pole veel nii head asja söönud, ja et kuidas ta mind tänada saab. Tahtis mulle kooki osta (sest ma ei nägevat üldse välja, nagu ma ise kooki sööksin, hehhee) ja mind kallistada ja kui ma oleks kauemaks jäänud, oleks ta mu ilmselt kohe naiseks ära võtnud.
Lõpuks piirdus asi siiski sellega, et ta ostis ära KÕIK kohupiimataskud, mis ma teinud olin :)
Nii tore tunne, kui keegi kiidab. Kiitkem tegijaid, kui nad seda väärt on!

teisipäev, 3. juuni 2014

100 päeva õnne

ja toidupilte.

Mu 100happydays väljakutse sai kuidagi ootamatult otsa - ülesandeks siis iga päev teha pilti millestki, mis sind rõõmsaks teeb. Minu jaoks see oli lihtsalt tore asi, mida teha, samuti hea viis sõbrannasid ja peikat pildile meelitada. Korraks tekkis küll pikem paus, sest mu pilditelefon andis lihtsalt otsad, ma eriti ei kurvastanud ja jätkasin järgmise telefoniga.
Kui nüüd pilte vaadata - seda saab siin teha -, siis ma olen väga lihtne neidis lihtsate rõõmudega. Hea toit, toredad inimesed, isiklikud saavutused ja ... jooksmine, tuleb välja. Mul on raske leida sõnu, et rääkida oma jooksmisest ja spordist ja mitte kõlada nagu juhmakas või täielik spordifanatt, nii et ma ei tee seda. Selle 100 päeva jooksul läbisin ma kolm jooksuvõistlust, mis on kõik jäädvustatud ja ma olen enda üle väga uhke loomulikult. Samas olen nüüd ma jõudnud kohta, kus ei taha enam eriti võistelda, pigem jooksen enda jaoks ja rõõmuga.
Teine tähtsam osa selle 100 päeva jooksul oli by far peikaga kokku kolimine. See on tõesti toonud mu ellu palju rohkem rõõmu, kui ma oleks arvanud ja ma ei taha sellel teemal ka rohkem täpselt.
Olen teinud palju kooki, läbinud ühe ettevõttepraktika, veetnud sõpradega aega, teinud palju trenni, söönud head toitu, kaisutanud .. Elu pole halb, ütleme nii.



Nüüd ma ilmselt ikka jätkan Instagramiga mingil määral, aga mitte igapäevaselt, pigem selline "vaadake, mis ma tegin"