pühapäev, 18. mai 2014

SEB Tartu Maraton 10k

aka räägin veel spordist (what a surprise)
Margitiga

Pean tunnistama, et eelmisel pühapäeval ei tundunud asjalood kõige roosilisemad: olin eelnevalt olnud kaks päeva järjest tööl, laupäeval oli mu vahetus kestnud üle 13 tunni ja koju jõudsin ma selja- ja peavaluga. Pühapäeval ärkasin ka uimasena, ilm oli kehv ja minu suurest ajajooksmise plaanist sai kiiresti "peaasi, et raja läbi teen" plaan.
Õnneks juba bussijaamas kohtusin Margitiga, kellega sai vastastikku tuju üleval hoitud, ka Elvas tervitas meid külm ilm ja pilved, asi ei tundunud kõige positiivsem.

KUID!

Asi muutus kohe paremaks, kui meie start anti - päike tuli pilve tagant välja, kõigil oli hea tuju, polnud väga külm ning kuna ma olin otsustanud mitte aega püüdma minna, polnud ka suurt võistlusnärvi sees.
Start ise oli väga väga aeglane, ma olin kõige viimases stardikoridoris ning jooksma sain hakata alles pärast 5 minutit kerget sörki/kõndimist, kui rahvasumm lõpuks lagunema hakkas. Pärast seda läks aga kõik ainult paremaks, ilm oli jätkuvalt ülimõnus, rada oli pehme, männimetsa lõhn oli ümberringi ning loodus ise nii mõnus, nagu ta Lõuna-Eestis ikka kipub olema.
Rada oligi pehmel pinnasel ning päris mitu tõusu olid 10km peal, iga tõus läks järjest raskemaks, viimane oli vist 8km kandis ning siis ma mõtlesin küll üles jõudes, et mu süda lõhkeb :D  Loomulikult ei lõhkenud midagi, lasin ikka vaikselt edasi.

TYSK
Terve aja jooksingi enesetunde põhjal, jalad liikusid täitsa kergelt ning ükski jalahäda ei tulnud kimbutama, lõpupoole hakkas küll selg tunda andma, kuid see oli ainult oodatav, kokkuvõttes täitsa mõnus. Viimasel kilomeetril võtsin ka muusika kõrvast ära ja kuulsin, kuidas mu taga keegi ütles, et 57 minutit on täis ja 500 meetrit minna - panin kolmanda käigu sisse ja uhasin nii, nagu veel andis. Kahjuks sellest ei piisanud seekord ja aeg tuli 1:00:26

Kui veel naeratad, siis väga kiiresti ei jookse ;)
Kokkuvõttes jäi ikka positiivne emotsioon jooksust, kuigi olin veidi endas pettunud .. oleks ju võinud alla tunni aja joosta. Ohwell.
Veel positiivset - ma jooksin nii paljudest inimestest mööda, minu jaoks väga tore vaheldus, sest enamasti olen mina see, kellest mööda joostakse (slow runners make fast runners look good :)). Samuti on pehmel pinnasel ülimõnus joosta. Parim osa oli muidugi ka pärast jooksu, kui sain sõpradega pilti teha ja TYSKi fitness-jooksuklubiga ka, was nice.
Ja muidugi see, et sain oma elu esimese spordiga seotud medali! Awyea, participation medal küll, aga ise olen uhke.

Ja pärast Elvat läksime minu vanaema emadepäeva puhul üllatama ja sain kokku mitut sorti torti ja muud head kraami süüa :)

Nüüd on mul juba nädal aega täielik motikriis olnud, ei kutsu üldse jooksma ega midagi muud tegema, kui jooksen, olen väga väga aeglane ja rõõm on kuhugi tahaplaanile jäänud. Järgmine 10km on juba järgmisel nädalal, 24. mail Tartus - võite tulla kaasa elama ja Anne kanali äärde vett mulle näkku viskama :D


1 kommentaar:

Kris ütles ...

Sa oled ikka nii äss et õudne hakkab