teisipäev, 30. detsember 2014

# 2014: Filmid

Ei jaksa kogu aeg ka spordist vadrata - teen pigem kokkuvõtte filmidest, mis mulle sel aastal muljet avaldasid - kusjuures need pole tingimata selle aasta filmid, lihtsalt mina sattusin neid praegu vaatama.

1. My Name is Khan - film Aspergeri sündroomiga mehest, kes rändab läbi riigi, et öelda presidendile, et ta pole terrorist. Film armastusest, mõistmatusest, ksenofoobiast ja hirmust meile arusaamatu ees. Võttis pisara silmanurka, aitäh soovitamast, Britt!

2. Oldeuboi - mees, keda on 15 aastat vangistuses hoitud, vabastatakse, et ta leiaks oma vangistaja 5 päevaga. Põnev, väga hästi teostatud, hingekriipivalt verine. Ühesõnaga klassika. Mul on väga pehme koht hinges sellistele põnevikele, kus keegi on vangistatud või kedagi hoitakse kinni (nt Hard Candy) ja mis nõuavad suuremat kaasamõtlemist. Pluss hea kogus verd ja soolikaid hoiab värskena.

3. Edge of Tomorrow - film, millest ma ootasin vähe, kuid mis oli üllatavalt hea. Minu jaoks oli seal piisavalt huumorit, piisavalt põnevust ja terve aja ei läinud lugu tüütuks ega igavaks, samuti ei häirinud mind 3D. Mõnus ulmekas.

4. 22 Jump Street - selle aasta esimene komöödia, mis mind päriselt naerma ajas. Hea kerge vaatamine, suuremat kaasamõtlemist ei nõua, kuid naerukohti on ning Channing Tatumi musklid teevad silmale pai.

5. Guardians of the Galaxy - selle aasta teine hea komöödia. Mulle Chris Pratt väga meeldib, Zoe Saldana on päris hea ning Vin Diesel mängib puud! Mis saab selle komboga valesti minna? Mitte midagi. Naersime palju ning naer on tervisele hea.

6. Begin Again - hästi mõnus muusikafilm. Keira Kinghtley vastu on mul igasugused tunded ning selles filmis ta laulab ka. Hea tuju film, samuti aasta parima muusikaga minu jaoks. Selle filmi ajal sain ka selgeks, et Maroon 5 ei hakka mulle iialgi meeldima. Samuti kinnitas see film mu teadmist, et lahkuminekud pole elu lõpp.

7. Gone Girl - ühte pööret nägin ette ja lootsin, aga lõpp oli minu jaoks ootamatu ja geniaalne. Film kestis peaaegu kolm tundi, aga igav ei hakanud kordagi.

8. Cloud Atlas - mul pole sõnu, millise emotsiooni Cloud Atlas minus tekitas, praegu on mul ainult kahju, et mul on raamat veel lugemata. Luban, et kui film ununema hakkab, loen raamatu ka läbi. Mitu erinevat süžeeliini, mida ühendab see üks osa, hing ja tema liikumine läbi aja ja universumi.

9. The Awful Truth - vana aja klassika (1937), kuid sellegipoolest minu jaoks vaimukam kui praeguse aja labasem huumor. Abielupaar lahutab ning hakkab õõnestama üksteise katseid eluga edasi minna. Tõestas, et suhted jäävad tihtipeale läbi aja samaks, sada aastat siia-sinna ei määra midagi.

10. La Danza de la Realidad - midagi peab ikka hispaaniakeelsest valikust ka siia jõudma. Film on väga metafoore ja kujundlikkust täis, seda ei saa eriti kirjeldada, kuid soovitan seda vaadata, kui hindad mõtet, et ehk on reaalsus ainult kokkuleppeline ja igaühe jaoks erinev. Plusspunktina on film äärmiselt ilus vaadata.

reede, 26. detsember 2014

Nom-nom

Jõuluaeg on ikka üks raske aeg, eriti toidu poolest. Tunne on selline, nagu oleks sada kilo juurde võtnud ja trenniplaanid on sel nädalal pidustustele alla jäänud.
Pikka juttu täna ei teegi, saadan teele hilised jõulusoovid ja luban lähiajal veel märku anda.

Praegu aga minu jõulupilt - nimelt tegin jõuludeks suuremal hulgal trühvleid ja praegu veedan aega šokolaadipuslega. Kas sa kujutad ette, kui raske on kokku panna puslet, mis on lihtsalt erinevates toonides pruun? :D



Aasta kokkuvõtted ja muu rohkem ja vähem huvitav juba varsti! :) 

esmaspäev, 22. detsember 2014

Nädala kokkuvõte 15.12-21.12

Piinlik, juba hilinen oma kokkuvõttega. 


Jutt ise lühike ja konkreetne - jõuluaeg on kinos niiiii kiire, mistõttu tegin palju tööd, siblisin palju ringi ja puhkepäevi oli sel nädalal kaks. 

Teisipäeval käisin maasvõitluses, oli väga väga õpetlik tund, muuhulgas õppisin selja peal keerlema (kujuta ette kilpkonna, kes on oma kilbil) ning mind alistati väga palju. Sest ma ei ole eriti hea. Sest mul pole aega, et trennis käia. Näen siin väikest põhjus-tagajärg seost. 

Reedel käisin BodyCombatis ja kahjuks eriti rahule ei jäänud. Mulle ei lähe see eriti peale, kui treener häält tõstab nii agressiivselt. Ma saan aru, et tehnika on oluline, aga kas on vaja inimeste peale 50 minutit järjest karjuda? I think not. Sesmõttes kahju, et varem on Combat mulle täitsa meeldinud, ehk sel korral lihtsalt tähtede ja treeneri seis ei sobinud minu hapra meeleoluga. 

Reedel väisasin õhtul ka VÕIMLA jõulupidu, mis oli hästi tore ja hubane üritus Naiivis, kus muuhulgas ootas meid 26 kg pitsat. Mis arvate, kas saime ühe pitsa pärast koju kaasa või jaa? 
Pole eriti tervisliku toiduga nädal olnud, ütleme nii. :D 

Kunagi mõtlesin, et hakkan ka mingitsorti toidupäevikut pidama, aga see oleks lihtsalt nii mitte-sportlaslik, et ei taha seda teha. 

Nädala toit: rämps. Maitselt pole eriti hea, aga kiirel ajal ajab asja ära. 
Nädala film: Kääbik, peamiselt seetõttu, et see on ainus film, mida sel nädalal vaatama jõudsin. Ja haldjate keel on nii vinge, mulle meenutab veidi ilustatud kreeka keelt. 

Pean tunnistama, et pole eriti märkimisväärne nädal olnud. Praegune tuleb palju huvitavam, sest esialgu on mul planeeritud 3 jõulupidu järjest! Jess :) Ja paar vaba päeva leian ka! 

pühapäev, 14. detsember 2014

Nädala kokkuvõte 07.12-14.12



Esmaspäeval trenni ei teinud, tegin ... midagi asjalikku ilmselt. Esmaspäev oli juba tükk aega tagasi.

Teisipäeval käisin stepipingil tammumas ehk valisin spetsiaalselt midagi aeroobset ja sellist, millega rannet ei ärritaks. Tund ise oli tore, kombinatsioon lahe, higi voolas - kuni lõppu tuli ikka 10 minutit kätekõverdusi ja planku ja minu jaoks valutekitavaid asju. Eks ma tegin kõiki harjutusi modifitseeritult ja osad jätsin üldse ära, kuigi treener mind väga hea pilguga ei vaadanud, eks ma paraja viilija mulje jätsin. Ah, mis ikka.

Kolmapäeval tegin tööd ja kõndisin ilmselt päeva jooksul rohkem kui mõni teine.

Neljapäeval sain üle pika aja jälle jitsi teha, jee! Sel korral oli mu partneriks ka neiu ja ausalt, kui on jõukohane paariline, siis on see trenn suurepärane. Väga väga hea tunne oli trennist ära tulles ja selg ei andnud tunda! Randme jaoks soetasin ka toe ja hoidsin kätt keskmisest rohkem.

Reedel eirasin tavapärast jitsi lihasvalu ja läksin hommikul BodyJam'i tantsima. See on minu jaoks täiesti üllatavalt meeldiv trenn, kuigi ma olen ainult kuulnud seda, kui keeruline kõik on ja ajab segadusse. Minu jaoks siiani täiesti jõukohane ja nagu väike pidu keset päeva.

Laupäeval tegin ühe mõnusa ringtreeningu - treeneriga rääkides pidin ühe harjutuse küll enda jaoks vahetama, kuid muidu sain kõike kaasa teha. Keskendumine oli sel korral peamiselt jalgadele - väljaasted, kükid jmt. Minu lemmiktrenn MyFitnessis :)

Pühapäeval koristasin ja tegin piparkooke ja valutasin veidi lihast. Kokkuvõttes ülimõnus nädal enesetunde osas - seljaga olen vist heale poolele saanud, ranne annab vähem tunda, kõik on hea :)


Nädala toit: vaarika-piparmündi superökojäätis, mis maitses nagu suvi.
Nädala treening: ikka jits, peamiselt seltskonna tõttu, kuid see oli ka muidu sama huvitav, nagu alati on.
Nädala emotsioon: jõuluküllastus. Kuni lund maha ei tule, eiran ma jõule.

kolmapäev, 10. detsember 2014

Kuhu küll kõik lilled jäid?

Ma olen muidu marurahulik inimene, aga kõik see viimasel ajal lendu läinud paksuteema ajab mul juba täiesti kopsu üle maksa, ja seda niiiiiii mitmel põhjusel.
Esiteks kirjutab Merje, et ta ei salli pakse inimesi, mille all ta mõtleb legit pakse - üle 100kg, kes on paksuks läinud enda laiskuse/saamatuse/oskamatuse üle. Sõnastus on halb ja terve kirjatükk on ... päris otsekohene ja solvav, ütleme nii. Siinkohal hoian enda arvamuse endale, sest minu jaoks on palju ebaloogilisem see, mis pärast seda lahti läks - inimesed, kes ei tundu sinna kritiseeritud gruppi üldse kuuluvat (mitte ohtlikult ülekaalus, vaid normaalkaalus või veidike pehmemad) hakkavad ajama, kuidas kirjaneitsi ise peaks oma suu kinni hoidma, sest ta on ise liiga paks (!!!), et teisi, vaeseid ülekaalulisi arvustada. Juba sel hetkel mõtlesin, et ... eeeee, misasja. 
Sellele postitusele tuli veel kümneid postitusi vastukajaks, mida ma linkima ei viitsi hakata, aga täna sattusin peale kellegi jagatud Nihilisti artiklile (portaal, millest on nüüd äkitselt lahe asi saanud, mis puudutab ühiskonna valupunkte ja teeb ropendamise lahedaks?), mille pealkiri on provotseerivalt "Sulle, paksmagu", ja mis on tegelikult suvaline kolmelõiguline jutuke sellest, et paksust ei peaks ülistama, kusjuures loo autor ise ei jaga teemast eriti midagi, lugege ise. Rasvaprotsent pole elus tähtsaim määraja, pls. Samuti ei määrata seda protsentides, kui rääkida KMI-st. 

See kõik tekitab minus nii palju küsimusi, kõiki ei hakka siin isegi lahkama.

Mis õigus on kellelgi üldse arvustada kellegi teise välimust või elustiili, isegi kui see inimene sulle tõesti vastukarva on? MIKS? Miks see sind üldse torgib? Mind ei torgi näiteks üldse, kui kellelgi on näos kaheksa neeti või kui vähe ümaram inimene jõusaalis käib. Ma tean, et selliseid hälvikuid on tõesti olemas, kes ka normaalkaalulisele tervisejooksjale hüüavad järele, et "jookse jah pekki maha". Mind ennastki on elu jooksul koledate nimedega kutsutud ja mul on veel päris mitu lahendamata teemat oma kaalu ja vormiga, aga mingil juhul ei lähe ma teist inimest mõnitama ega arvustama tema keha pärast. 

Teiseks tekib mul küsimus, et kes on need inimesed, kes nn paksukultuuri propageerivad? Mina ei tea ausalt kedagi, kes lingiks suurte naiste pilte ja ütleks, et mmmm, õigel naisel peabki midagi katsuda olema. Loomulikult see pole ka minu asi, kui nad seda ka teeksid - lasku aga käia, ma olen ise kindlasti midagi silmariivavamat jaganud. 

Jah, ma saan aru, et rasvumine on probleem. Jah, ma olen nõus, et sellega peab tegelema. Kas see teguviis on aga inimeste mõnitamine ja halvustamine? Mis on saanud sallivusest? Mis pagan toimub? 

Väga emotsionaalne postitus, nüüd hingan jälle sügavalt sisse ja olen tore inimene edasi. Olge teie ka, ärge norige nii palju teiste ja enda kallal. 

pühapäev, 7. detsember 2014

Nädal sõnades 01.12-07.12

Nädal oli kiire ja tundus väga lühike. Ehk oleks siin koht öelda, et kui ma olen tööl, olen ma seal 12-13 tundi. Tööpäevadel ma reeglina trenni ei tee, sest mulle meeldib magada. :)


Teisipäeval käisin topelttrennis: BodyCombat, mis oli sama mõnus ja higistav nagu alati. Pärast seda lisandus BodyVive, mille puhul mul polnud aimugi, millega tegu on. Polnud päris minu jaoks, oli kuidagi kerge ja treener ajas mind segadusse - kui keegi ütleb, et "jookse kohapeal"/"hüppa"/"seisa" ja teeb ise samal ajal hoopis midagi muud, siis palun vabandust, aga ma satun segadusse. Samas on mul veidi ajusurma nädal ka, ehk oli viga minus. Vahepeal oli trennis päris tore osa, kus tegime seljale harjutusi ja ma sain kõike kaasa teha, jei! :) 

Kolmapäeval käisin BodyFit'is, mis oli tore, kuigi mul oli randme tõttu veidi valus osasid asju teha. Selles trennis tegin otsuse, et hoian veidikeseks eemale trennidest, mis hõlmavad kätekõverdusi või ükskõik mida, mis mu rannet koormama hakkaks. 

Reedel juba abistas mind sellega minu suurepärane tervis, nimelt tuli päev, kui ma olin "vähem terve kui tavaliselt", sest haige ma ei ole iialgi. Ühesõnaga valutas mu kurk ja pea oli sassis ja ma kõndisin pimedates kinosaalides vastu seina. Piinlik. Laupäeval oli lugu sama, kuid tänase päeva otsustasin juba ise rahulikult võtta, käisin filmitamas ja tegin küpsiseid ja tegin üldiselt korraliku puhkepäeva. Homsest jälle sadulasse! :) 

Nädala film: Escobar: kaotatud paradiis. Minu arvates hästi tehtud film ja hispaania keel on alati pluss. 
Nädala toit: mandariiiiiinid. Heade mandariinide aeg on jõudnud. 


laupäev, 6. detsember 2014

Detsember jätkub

Väljakutse jätkub ja olen vapralt üritanud pilte edasi ka teha, kuigi talverõõm on mulle siiani võrdlemisi võõraks jäänud, praegu nimelt võitlen suurema koguse kurguvaluga, mistõttu on ka spordiga vähe kehvemad lood, kui mul plaanis oli. Sellest aga edaspidi ja ilmselt homme, kui oma piinlikku nädala kokkuvõtet teen.

4. Today's temperature. Polegi nagu midagi lisada. Pole eriti külm, aga kahjuks liiga külm, et kevad oleks.

5. Green. Hiiglaslik tassitäis vürtsikat kakaod ja kurgi-kiivilõhnaline küünal. Viimased pingutused, et kurguvalu minema ajada ja tööle jõuda.

6. Your favourite meal of the day. Pole küsimustki, raudselt hommikusöök. Piltidel enamasti magusad asjad, sest aeg-ajalt meeldib mulle hommikuti pannkooke, putru ja enda tehtud müslit süüa, kuid minu lemmik-hommikusöök on kahjuks võrdlemisi pildistamatu (ma üritasin, ausalt!) - selleks on praemuna leival. Lihtsalt .. kõige parem asi maailmas minu arvates.

Mul läks nüüd kõht tühjaks. 

kolmapäev, 3. detsember 2014

Detsembri väljakutse

Tegemist millegi muuga kui trenniga - nimelt otsustasin ühineda selle väljakutsega ja üritada jõulurõõmu leida iga päev midagi pildistades. Ma ei ole muidugi mitte mingi standardi järgi fotograaf ja pildid teen emotsiooni saamiseks, mitte et oma olematut skilli näidata. Samas on see tore asi, millega päevi veidi huvitavamaks ja rõõmsamaks teha, nii et esimesed kolm pilti on siin: 
(kokkuvõtted tulevad ebaregulaarselt paaripäevaste vahedega) 

1. Something you're currently reading. Kusjuures olin just tulnud raamatukogust ja võtnud tagasihoidlikud kaks raamatut enda kuu alguseks, eriti sobivalt selle väljakutse jaoks on Charles Dickensi A Christmas Carol, mis on meie selle kuu raamatuklubikese raamat. (Allpool on Barbara Kingsolveri Lacuna, mis tundub praegu samuti täiesti minu meele järele olevat) 

2. Your idea of "cheer". Selle teemaga mõtlesin küll, et mm, teeks piparkookidest ja kakaost pilti, aga tegelikult teeb minu meele rõõmsaks talvel peamiselt ainult see, kui päike paistab. Erksinine pilvitu taevas ja härmas puud - minu jaoks talveidüll. Igaks juhuks mainin, et talv ja külm mulle ei meeldi ja suhtumise talve võtab päris hästi kokku moto "my favourite winter activity is going back inside". 

3. Candle. Juttu pole väga palju teha, pilt tuli veidi matusemeeleoluga, kuid küünalde põletamine on pimedate aegade juures üks parimaid asju ning see küünal on veel selle poolest eriline, et selle tegi mulle ise mu armas Kristiina, keda ootan juba väga koju! :)

pühapäev, 30. november 2014

Nädal sõnades 24.11-30.11


Nädal oli kiire, seetõttu ka jutt lühike. 

Esmaspäeval oli vana hea BodyPump, pool kava oli kaheksakümnendate superhittide põhjal ja teine pool oli üks vanematest kavadest, millega ma TYSK'is tuttavaks sain - mõnus nostalgialaks, kõik kombinatsioonid olid tuttavad ja hea oli kaasa teha. Ranne andis aga jätkuvalt tunda, mistõttu ei saanud kõike korralikult kaasa teha.
Esmaspäev oli ka minu esmakordne trenn, kus ma vaatan teisi osalejaid ja mõtlen, et mis pagan toimub. Tavaliselt olen ma oma raskustega selline keskpärane, ei kuhja liialt peale, aga ei anna armu ka. Sel korral olin ümbritsetud neidudest, kes tegid nt terve trenni ühe raskusega - algusest lõpuni oli kangil 2x3.5kg. Rinnaloos minul on vähem raskust, aga nt kükkides on tunduvalt rohkem. Samuti oli mu ees üks neidis, kes kükilooks võttis soojendusraskusest väiksema raskuse ja rinnaloole lisas juurde. Ma ei tea, kas sattus lihtsalt ülakeha treenimise päev olema, aga ma olin kergelt hämmeldunud.

Teisipäeval käisin tööl. Tegelikult olin sel nädalal tööl kõikidel päevadel peale reede, aga poolikutele päevadele suudan trenni juurde mahutada. Kahjuks pole ma veel avastanud endas seda motivatsiooni, et enne 13tunnist vahetust trenni teha. 

Hea toit = hea päev. Valgupannkoogid maitsestamata kohupiimapasta ja koduse kreegimoosiga. 


Kolmapäeval käisin BodyFit'is, peamiselt seetõttu, et ma ei julgenud oma randmega väga tõsist trenni teha - tegime peaaegu terve tunni suurel fitpallil harjutusi, piinlikult raske oli. Pidevalt veeres pall minema ja küll ei suutnud tasakaalu hoida ja igatpidi raske. Ühel korral veeretasin palli täpselt teisele tüdrukule pähe, kui ta üritas seal vapralt planku hoida. 

Reedel tegin puhkepäeva puhul kaks trenni järjest - esmalt minu jaoks esmakordne Nike Training Club, mille kohta ma ei osanud midagi oodata ja mis oli üle ootuste lahe: tegime täiskükis harjutusi, millele järgnes kerelugu ja sellele omakorda 15 minutit kestev HIIT-treening, kus minuti vältel teed üht harjutust, puhkad 30 sekundit, kusjuures harjutused vahetusid iga korraga. Lõppu jala- ja kõhutreeningut. Ülimõnus ja võttis korralikult võhmale. 
Kuna selg tundus sel hetkel täitsa okei, otsustasin BodyCombatisse ka minna - see on vähemalt midagigi võitluskunstilaadset, pluss ma ei ole seal nii kehv kui teised. Ülakeha kasutavaid kombinatsioone võtsin kergemalt ja jälgisin, et seljale liiga ei teeks, kuid jalalöökidega ei hoidnud tagasi. Kokkuvõttes väga mõnus trennikombo ja kiitus treenerile, kelleks seekord oli Egle Villik - mind aitab see nii väga, kui treener trenni ajal pidevalt räägib ja jutustab, tekitab tunde, et polegi kõige hullem asi maailmas. 

Nädalavahetusel olin tööl ja nautisin reedel tekitatud lihasvalu, hea uudisena pole selg ÜLDSE tunda andnud, jesss! 

Nädala toit - SushiMeistrite Philadelphia maki, nomnomnom. 
Nädala raamat - John Fowles "Maag" - originaalkeeles kohutav, eesti keeles väga kaasahaarav ja nii oskuslikult tõlgitud. Selle kuu lugemiselamus. 


reede, 28. november 2014

Spordiklubi või edevuse laat?

See on teema, millest ma olen pikemat aega juba mõtisklenud, kuid see tundus kuidagi tühisena, et kirja panna, nimelt kas ma näen sportides enda välimuse kallal liiga vähe vaeva või mitte? 

Ennetavalt ütlen ära, et mind mood ega suur kuhi riideid ei ole kunagi huvitanud, lähtun eeelkõige mugavusest, eelistan tavaelus kleite ja seelikuid ning pean silmas ka seda, et ehk on mul tarvis oma riietuses mägesid vallutada, keegi ei tea ette. Samas trenniriideid kui selliseid mul mitu aastat ei olnudki olemas - olid riided, mida ma kandsin kehalise kasvatuse tundides, kuid need olid moodsatest ikka valgusaastate kaugusel: suvaline T-särk ja mõnusad laiad dressipüksid, mmmm. 
Praeguseks on seis väheke parem, sest trennitama hakates soetasin vaikselt vajalikku kraami juurde, kuid lähtusin ikka peamiselt hinnast ja mugavusest. Kõige kallimad spordiga seotud asjad on kindlasti mu jooksujalanõud, millele ma pöörasin suuremat tähelepanu, sest ma ei taha hiljem vale valiku eest selja- ja põlve- ja muude valudega maksta. 


Ausalt öeldes ma ei mõelnud pea kunagi, mida ma trennis kannan, kuni keegi Eesti "staarblogijatest" (ei meenu praegu isegi, kes) hakkas suure hurraaga alla võtma ja trennis käima ja kommentaarium oli umbes soovitustest, et spordirinnahoidjat peab kindlasti iga poole aasta jooksul korra vahetama ja kuidas peaks ikka premeerima end eriti värviliste ja ilusate asjadega ja kuidas KÕIK vaatavad sind, kui sa trennis käid, et ei tohi välja näha nagu kaltsakas. Pani veidikeseks mõtlema küll, sest see võib olla see "ay there's the rub" koht, miks inimesed minuga sõbrustada ei taha - ma kandsin selle varem meie loomuliku ebasõbralikkuse arvele, aga ehk ma näen tõesti lihtsalt välja nagu kodutu? Nimelt on mu kõige vanem kasutusesolev spordirinnahoidja .. kolm aastat vana? Minu jaoks okei, sest see on terve ja puhas ja kvaliteetne. Sellel aastal olen ma ostnud endale ühed pikad jooksuretuusid ja ühe rashguard'i/pika jooksusärgi ja muud mitte midagi - käin kogu aeg trennis samade riietega. Mu lemmikud trennipüksid on küll veidi piiripealsed oma kulumistasemega, aga ma neid kandes sätin end teadlikult taharitta, juhuks kui mu alukad läbi paistavad (mida ei saa öelda paljude neidude kohta, kelle tuliuued püksid on poolläbipaistvad) ja olen üldiselt võtnud omaks mittehooliva suhtumise. 

Minu jaoks see teema pole tegelikult väga oluline, vaid ühildub minu arvamusega, et spordiklubi on koht, kus käia ilma meigita ja mugavates riietes, sest vähemalt mina olen nagunii trenni lõpetades üleni higine ja võrdlemisi vastik, miks peaksin ma tegema elu raskemaks, kandes riideid, mis on ehk küll supervärvilised ja kitsad ja moekad, aga tegelikult ei lase õhku läbi või on liiga väikesed. Kelle jaoks ma seal enam apetiitne välja näen? 

See postitus pole absoluutselt mõeldud näitama, et minu seisukoht on õige, ma vaatan ikka päris kadedalt ilusaid trenniriideid, aga vähemalt praegu on mu elus prioriteedid väheke teised ja oma vaba raha kulub minu jaoks olulisema peale. Samas on väheke nukker, kui su peika trenniriided on värvilisemad ja pilkupüüdvamad kui sinu omad. 

P.S. ma vist pole lihtsalt eriti edev inimene, sest mul on trenniriietes üldse kaks pilti tehtud. Kuidas minust niimoodi maailmakuulus blogija saab, kui ma selfie'sid ei tee? :D

teisipäev, 25. november 2014

Kehaanalüüs ehk jõuluks vormi?

Esmalt räägin väikese eelloo, kuidas ma käisin kevadel juba korra ühes kehaanalüüsis ja seal öeldi mulle, et olen suhteliselt paks ja vett on vähe ja peaksin umbes 5-7kg alla võtma (kaal oli siis umbes 63 kg). Hiljem netis ja mujal tarkust uurides ja tervet mõistust appi võttes sain aru, et ilmselt see oli rohkem eesmärgiga mulle nende toidulisandeid pähe määrida, sest üldjuhul olen kõikide tabelite normi piires ja pigem isegi kaldun sinna hea vormi poole. 
Siiski, esmaspäeval MyFitnessi poole kõndides oli kerge ärevus ikka hinges, sest ma ei tahtnud tõesti kuulda, et olen mingist tasemest üle ja ma ei tahtnud end halvasti tunda mingi testi pärast. 
Nagu juurdelisatud pildilt näha, olid mu kartused rohkem või vähem asjatud, sest olen jätkuvalt optimaalses vahemikus kõikide oma näitajatega. 

Kilo kaalusin kevadega võrreldes vähem, kuigi standardkaalust olen ikka üle. Samas loen targast tabelist välja, et olen üle peamiselt lihasmassi tõttu, sest rasvaprotsent kehas on alla keskmise, awyea. 
Treeneriga rääkides mõtlesime, et millele siis keskenduda edasistes treeningutes ja leidsime, et kui tahan jooksmisega korralikult alustada/jätkata, peaksin veidi ikka alla võtma, kasvõi puhtalt selleks, et jõuaks kiiremini joosta (Captain Obvious), kuid kui mul pole eesmärgiks mingeid rekordeid püüda, siis olen praegu ka päris heas seisus. Kindlasti on mu eesmärk mitte lihast kaotada, sest mulle meeldib kangi tõsta ja mulle meeldib jitsis ka mehi üllatada oma tugevusega. 
Järgmise korra eesmärgiks oleks siis veel väiksem rasvaprotsent, et saavutada lihaselisem kehatüüp... Aga muidu mul on võrdlemisi ükskõik, üritan neid numbreid enda pähe liialt mitte lubada. Kaalul oleks tore muidugi näha numbrit, mis standardile ka vastaks, aga ma ei hellita suuri lootusi selles osas. 

Selle kõigega seoses tekivad mul igasugu mõtted pähe, et mida ma siis peale hakkan lõpuks? Jooksuaeg on praeguseks otsas ja ma ei suuda end ise motiveerida, rühmatrennid hakkavad vaikselt oma võlu kaotama ning jitsi jaoks tundub, et olen lihtsalt liiga eit ja kogu aeg mingi vigastusega rivist väljas. Mida teha, kuhu liikuda? Halp, guys (Vabalt võite ka öelda, et ära põe oma trenni pärast, tule parem Rüütlisse õlut jooma). 

pühapäev, 23. november 2014

Nädal sõnades 17.11-23.11


Teie ehk seda ei näe, aga edukam nädal oli. Tunduvalt edukam. 

Esmaspäeval käisin tööl ja sotsialiseerumas, palju palju õnne, Kadri! Esmaspäeva öösel koju jalutades ristusid mu teed ka ühe viisaka noormehega, kes väga otsekoheselt küsis, et kui ma oleks huvitatud temaga magamisest, on tal lähedal korter pakkuda. Oh, öise Tartu võlud (täpsustan, et läksin ikka enda koju magama :) ).

Teisipäeval ärkasin varakult ja läksin trenni. Tegin midagi, mille nimi on BodyFit ja mis kujutas endast lihtsalt erinevaid harjutusi rühmaga. Sain taaskord kinnitust sellele, et olgu muus osas, nagu on, kõhulihased on mul kohutavalt nõrgad. 
Enesetunne oli pärast trenni päris mõnus, nii et läksin kohe edasi Ballettone'i. Ma sain nimest aimu, et tegu on balletist inspireeritud trenniga ja täpselt nii oligi. Raske ei olnud, aga mingit otsest koormust ka ei olnud, väga palju oli päkale tõusmisi ja plié'sid ja ma tundusin endale kõige kohmakam ja mehelikum osaleja. Trennis osalesid muuhulgas ka kolm noormeest, kellel oli väga naljakas. Kokkuvõttes tore asi, mida teha, aga pole ikka minu jaoks mõeldud või ei suutnud ma lihtsalt oma habrast naiselikku poolt teisipäeval lihtsalt leida. 

Kolmapäeval valisin hommikuste trennide seast taaskord midagi uut ja läksin BodyArti (küll neid trenne on ikka palju, mille alguses "body" on). Tegu oli suhteliselt pika venitamise-trenniga minu jaoks, raske otseselt polnud, küll aga andis selg mitme harjutuse juures tunda, kõik need allavaatavad koerad ja sealt kobrasse minek ja muud loomanimed. Raskem kui tavaline jooga, aga mitte midagi ületamatut. 

Neljapäeval-reedel käisin tööl (muudel päevadel muidugi ka, aga need olid lihtsalt pikemad ja raskemad päevad) - muuhulgas oli neljapäeval ka meestepäeva järeltähistamine pitsa ja rõõmsa meelega. Kas teil oli meestepäev meeles? 

Laupäeval sain ootamatult varem koju ja otsustasin kohe toreda Portugali poisi trenni minna - ülesehituselt lihtne jõusaalis toimuv ringtreening. Vorm on täitsa okei, kuid lõuga ei jõua tõmmata jätkuvalt :( :( :( Nüüd olen nii palju taandarenenud, et ei jõua ka seda nõrgemat varianti teha, kus lased end lihtsalt aeglaselt ja kontrollitult alla lõuatõmbekangilt. 

Pühapäeval käisin jälle venitamas ja tegin ühe rahuliku BodyBalance'i, mitmel korral tegin ka kõige raskemat varianti harjutusest, aga mu painduvus on ikka täielik naljanumber. 


Lõpetasin hoolimata puhkusest ja vigastusest ka MyFitnessi 10 treeningu väljakutse edukalt ning juba homme lähen oma väljateenitud kehaanalüüsi. Ootan huvi ja hirmuga, mis sealt tuleb :D

Nädala treening: BodyFit, puhtalt treeneri entusiasmi ja energia tõttu! Väga väga mõnusa tunde jättis.
Nädala toit: Pirogovi lokaali imeline baklažaanivõie. IME-LINE.
Nädala laul: Broods-Bridges

teisipäev, 18. november 2014

Novembrijooks - miks või miks mitte?

Nagu suur osa jooksusõpru teab, toimub sel nädalavahetusel Tartus Novembrijooks, millega lõpetatakse selle aasta jooksuhooaeg. Distantsiks 5 km, ilma võib loota isegi selget. 
Mina sellel aastal kaalusin ja kaalusin ja otsustasin nüüd lõplikult mitte osa võtta. Põhjuseid selleks on mitu, kuid peamiselt taandub see ühele faktile - ma olen eit. Kohe selgitan lähemalt. 

1) mulle ei meeldi külmas joosta. Võin isegi kasutada järgmist taset ja öelda, et ma vihkan ja jälestan seda, kui väljas on külm. Kui sellele veel lisandub vihm/rahe/lumi/lörts .. aitäh, mina teen oma spordi siseruumides. Võeh. 
Tegelikult mu esimene võistlus sellel kevadel toimus paduvihma käes ja ma tulin sealt ära väga positiivse emotsiooniga, kuid loen seda pigem erandiks ja meeldiv see võistlus ei olnud kellelegi, ma arvan. 
2) ma olen väga laisk inimene olnud ja kardan, et see 5km saab mulle üheks negatiivseks kogemuseks, kus ma olen aeglane ja vihkan ennast ja vihkan seda võistlust ja ma ei taha sellist emotsiooni enda aasta lõppu
3) ma eelistan pikemaid distanse. Väga lihtne tegelikult - 5 km on täpselt selline jooks, kus ma võin vabalt viimaseks jääda, sest ma lihtsalt ei jaksa nii kiiresti joosta kui teised. Pikematel jooksudel on mul vähemalt variant, et teised väsivad lõpuks ära ja siis ma saan neist mööda joosta. 

Samuti olen ma laupäeval päev otsa tööl ja mu selg on valus ja maa on külmunud ja kärss kärnas. 
Üheks mu selle aasta isiklikuks eesmärgiks oli osaleda vähemalt ühel rahvaspordiüritusel ja sain neid isegi neli endale vöö alla. Ise olen rahul oma otsusega igatahes, arvestades ka seda, et mul on tõesti hingates valus veel, pole ma ilmselt laupäevaks terve. 

Võistlustega seoses meenub mulle paari tuttava (põhjendatud) reaktsioon, et kas ma olen napakas, et maksan (mõnel juhul päris korralikke summasid) selle eest, et saaksin rahvamassiga mingit distantsi joosta. Väheke totakas küll, arvestades mu tulemusi ja taset, aga siiani ma pole veel ühegi kulutatud senti kahetsenud. 

Kusjuures enne oma Küprose-reisi ma otsisin variante, et ehk on neil seal mõni jooksuvõistlus samal ajal, kui mul puhkus on. Saatuse nöökena oli üks võistlus 2 päeva enne seda, kui me jõudsime - distantsiks 10km, osalemistasu 5 eurot ja igale võistlejale isiklik medal ja pudel kohalikku veini! Sealne vein pole minu arvates küll suurem asi ja pigem tõi selline auhind üldse muige näkku, aga mõelgem korraks, mida Eestis 5 euro eest saab? 

pühapäev, 16. november 2014

Nädal sõnades 10.11-16.11

Ehk mis ma sel nädalal ette võtsin? 


Nagu tabelist näha, siis suurt midagi. 

Esmaspäeval käisime kinos "Interstellarit" vaatamas ja õhtul läksin BodyPumpi. Minu üllatuseks tegime siis uut kava, mis alles millalgi hiljem tuleb. Treener oli minu jaoks samuti uus, toimis küll, aga mingit suurt emotsiooni minus see trenn ei tundu tekitavat. Soojaks sai küll ja pärast oli muidugi hea olla.

Teisipäeval tegin üle tüki tüki aja jälle maasvõitlust ja ... tõmbasin selja ära. Mul ei ole siiani sõnu selle kohta, kui muserdav see oli, et ma ikka pole õppust võtnud - ei teinud korralikult sooja, nii et juba soojendusrulli ajal tundsin, kuidas seljast *midagi* läbi käis. Sellele järgnes minu kiire hinnang, et hm, valus ei ole, must be all good. Viga, oo, mis viga. Õppisime taaskord väga põnevat teemat minu jaoks ja siis ma ikka poole hingega tegin kaasa, kuid lõpus tegin ainult ühe nö täieõigusliku rullimise kaasa. Teisipäeval tegin ka valgukooki, kuhu ei läinud nisujahu ega suhkrut, minu arvates täitsa hästi õnnestunud. 

Kolmapäeva veetsin alguses kodus oiates ja ebamugavust ja valu tundes, sest selg andis tunda nii hingates, liigutades kui lamades. Siis võtsin end aga kokku ja läksin verd annetama. Kõik läks õnneks ja sain peale uue tassi ka kena helkuri! :) 

Neljapäeval käisin tööl (selle nädala ainus tööpäev, kummaliselt palju aega oli). 

Reedel .. ma üritasin jälle selga terveks teha, võimlesin, rullisin vahurulliga, venitasin. Õhtul läksin oma muret toidu ja hea seltskonnaga leevendama. Mmm, hea Aasia köök. 

Laupäeval käisin jälle tööl ja õhtul sotsialiseerumas - sõpradega lauamänge on väga tore mängida, aga ma vist polnud juba tükimat aega laupäeva õhtul Tartus liiklema pidanud, mistõttu mind üllatasid need purjus noorsandid, kes igal pool räuskasid ja äärmiselt ebameeldivad olid. Korra pidin ka käe pipragaasi järele sirutama, kuid õnneks jäi see siiski kasutamata. 

Pühapäeval otsustasin seljaga riskida ja käisin BodyBalance'is. Oli hea ühelt poolt, sest sain terve trenni kaasa teha, kuid osasid asju on ikka võrdlemisi valus teha. Kurb. Samas on mu valu väga spetsiifiline ja avaldub peamiselt lamades, mistõttu oli kõhulihaste harjutuste juures väga suur motivatsioon ülakeha päriselt üleval hoida. 

Kokkuvõttes trennide poolest üldse mitte selline nädal, nagu plaanisin. Väga vähe sai teha ja pidin sunnitult puhkama. Võeh. Samas unekvaliteet on suurepärane ja olen hakanud uue hooga filme vaatama. 

Nädala film: "Cloud Atlas" (2012) - täpselt minu maitse järele segapudru.
Nädala trenn: jits, ikka jits. Mind teeb kurvaks, et ma vb ei saagi rohkem selle alaga tegeleda, sest see on tõesti minu jaoks äärmiselt huvitav. Oeh.
Nädala emotsioon: jõuetus, peamiselt seljavalu tõttu. 

Kas teistel on ka nii, et ikka tahaks trenni teha kõige rohkem just siis, kui sa ei saa? 

kolmapäev, 12. november 2014

Uus hingamine?

Ehk lugu sellest, kuidas ma jälle vähemal osaliselt jooksmist nautima hakkasin. 
Nimelt olen ma ka siin maininud, et pole üldse jooksumotti olnud juba mitu-mitu kuud. Kevadel veel ärkasin rõõmsalt kell 7, et üks tiir teha, käisin naerunäoga võistlemas ja nautisin neid hetki väga. Suvega ja sügisega aga tundsin aina rohkem, et asi pole enam see - jooksin küll, aga ainult selleks, et nö linnuke kirja saada. Samuti hakkasin endalt väga palju absurdseid asju nõudma - isegi hetkedel, kui jooks oli täiesti okei ja enesetunne hea, vaatasin oma endomondolt, et tempo oli liiga aeglane (minu enda segase aju jaoks) ja sellest tulenevalt võisin terve ülejäänud õhtu pahur olla. Kadus ära kogu see emotsioon, mille pärast ma jooksmisega üldse alustasin, ma polnud enam enda üle uhke ega ei tunnustanud end, kuigi pingutasin samamoodi nagu varem. 

Osa mu hommikujooksurajast


Suvel tuli (õnneks? kahjuks?) vahele BJJ baaskursus ning jooksma ma jõudsin vb korra kuus. Pärast tapva kuumusega tehtud Olümpiajooksu ei huvitanud mind ka enese tapmine üheski teises rahvaspordiürituses ning südamerahuga lasin jooksmisel tahaplaanile langeda. Augustis olin veel seljavigastusega rajalt maas, kuigi paar korda vedasin end rumala peaga ikka jooksma - eriline tahtejõu ja põikpäisuse tunnus oli see 7km pikkune ring, mille tegin oma sünnipäevahommikul, endal selg nii valus, et pisara tõi silmanurka juba hingamine. Sügisest kolisin oma tegevustega üle MyFitnessi spordiklubisse ning seal kahjuks pole jooksutrenne, ainus variant lippamiseks on lindil ja telekat vaadates (tunnen TYSKi jooksugrupist ikka väga puudust, nii motiveeriv oli seal osaleda).

Aga siis läksin ma puhkusele. Veetsime perega 10 päeva päikeselisel Küprosel ning kuigi mu eesmärk oli naljaga pooleks "end paksuks süüa", pakkisin trenniriided ikka kaasa - kasvõi hommikuvõimlemise jaoks. Teisel päeval seal olles sain aga aru, et hing kutsub õue, lasin end lähimasse SportsDirecti poodi viia ning soetasin endale odavad jooksujalatsid, teenides sellega ära ka müüjaneiu kiituse, et tavaliselt inimesed puhkusel ikka sporti ei taha teha. 



Kuigi oli hilissügis, oli ainus variant Küprosel jooksmiseks väga vara hommikul, enne kui liiga palavaks läks. Õnneks tuli mulle appi mu isiklik väike äratuskell tädipoja näol, kes siis mind kell 6:30 äratas ja ütles, et ma oma laisa tagumiku püsti ajaks (aga viisakamade sõnadega). Ja nii ma käisin üle päeva hommikuti sörkimas - trajektooriks valisin rannaääre, mis oli puidust kõndimisteedega palistatud, ilm oli alati ilus ja päikeseline, peaaegu kedagi peale minu polnud liikvel, teel ainult minu matsuv samm ja kerge hingeldamine. Jooks oli alati lihtsalt jooks, üritasin võimalikult vähe mõelda kiirusele või tempole, keskendusin tehnikale ja sellele, et liiale ei läheks kiirusega. Iga jooks kestis 40-50 minutit, distantsi kohta ei oska mitte midagi öelda, aga ma arvan, et jääb sinna 5-6 km kanti, sest ma tegin ka pildistamispause ja "omaigaadmaolentõestisiinrannaspraegu" ringivaatamise pause. 

Ja see viis selleni, et ma tõesti siiralt ootasin hommikut, et jooksma minna. Pärast jooksu läksin otse merre kiirele ujumisringile ning siis ootas mind dušš ja hommikusöök. Tundub ehk kiitlemisena, aga seda ainult seetõttu, et ma siin kiitlengi. Hehhee. Muidu reisi tipphetk oli muidugi mu õe pulm, aga minu enda jaoks need jooksuhommikud olid selgelt teisel kohal. Võib-olla jagades seda ulmeliselt hea toiduga, mis me sõime. 

Väheke ebatraditsiooniline perepilt :)

Uus hingamine vol2 - proovin oma tegemisi nüüd veidi agaramalt siin nurgakeses kajastada, sest sõpru ma ikka tihedamini ei näe ja ehk on kellelgi teisel ka lõbus lugeda. :) 

esmaspäev, 6. oktoober 2014

Tartu Sügisjooks 05.10.2014

Kui olla aus, siis mul ei olnud plaanis rohkem sellel aastal võistelda, kuid sõbranna pakkus variandi, et saan nende firma kaudu tasuta minna, siis polnud mul ühtegi reaalset vabandust - peale selle, et ma pole süsteemselt jooksnud maikuust alates. Tollel hetkel ma muidugi mõtlesin, et mis see 10km ikka on, selle viskab niisama ära ja ongi jalad puhanud ja tuiskan kõigist mööda ja lõpetan isikliku rekordi ja suure naeratusega. Eeee .. päris nii ei läinud.

Saime enne jooksu sõbrannaga kokku, tegin isegi sooja ja puha, enesetunne oli okei, muret valmistas ainult mu vasak tuhar+jalg kombo, mis oli terve nädala tunda andnud. Plaan oli mitte joosta liiga kiiresti ning selle järgi ka tegutsesin. See suhtumine sai ka minu nö hukatuseks, sest jooksingi terve aja mitte võistluse-, vaid treeningtempos, nagu pärast Endomondost järele kontrollisin. Jooksu ajal ei teadnud ma muidugi midagi oma kiirusest ega tempost ega ajast, sest pulsikella ega isegi käekella mul ei ole, samuti olen Endomondol maha keeranud kõik häälitsused, sest need on minu jaoks kohutavalt segavad. Eks ma tundsin küll, et väga kiire ma pole, aga ma lootsin, et ehk on ikka lõpuks okei.


Muidugi vahetult enne starti läks mul kõht tühjaks ja juba soojenduse ajal oli janu. Lisa veel paar vabandust ja jooksu ajal oli enesetunne kogu aeg kehv. Tunda andsid jalad peamiselt, lisaks veel tunne, et ma ei saa hingata ja ei jõua üldse minna :D Pärast esimest joogipeatust lisandus veel krampis alakõht ja nii ma vaikselt finiši poole loivasin, mõttes ainult see, et saaks lõpetades oma veepudeli ja pikali heita. Raske oli, piinlikult raske isegi. Lõpetasin ajaga 1:01:03, mis on siiani mu võistlusaegadest kõige kehvem. Isegi suvel +30 kraadiga jooksin ma kiiremini.
Samas mu spordikaaslased olid väga tublid, üks neiu parandas oma isiklikku rekordit kuue minutiga! Väga väga tubli! :)

Jooksukaaslased, jee :) 
Võistluse kohta siis nii palju, et ma ise kaevasin endale augu - sa ei saa oodata, et tulemused ise tekivad, kui sa jooksmisega pea üldse ei tegele. Mul endal pole nii kõva põhi all, et niisama tühja koha pealt hea aeg joosta. Igatahes valmistasin endale päris korraliku pettumuse ja korraks isegi mõtlesin, et ehk on otsas minu tahtmine üldse enam joosta. Nüüd olen saanud natuke toibuda muidugi ja aru saanud, et tulevikus jooksen ikka edasi. Pean lihtsalt välja mõtlema, mida tahan teha ja millele keskenduda, aga sellest juba edaspidi.

Positiivsena tooksin välja selle, et esiteks oli ilm suurepärane, nii soe ja päikseline - ideaalne võistlusilm! Teisena mainiks ära, et üritusel olnud vabatahtlikud olid äärmiselt sõbralikud ja vastutulelikud ja nii heas tujus! Suurepärane :)
Järgmisena siis Novembrijooks, distantsiks 5km. Seal mul ametlikku isiklikku rekordit pole, nii et ei saa eneses eriti pettuda :D


laupäev, 23. august 2014

BJJ-s ainult tüdrukud #4 - mis edasi ?

Neljapäeval sai meie 12-nädalane maasvõitluse baaskursus läbi, lõpetasime suurejooneliselt rullide ja piltidega. Kõikidest trennidest jäi mul vahele täpselt kaks - ühel korral sotsiaalse elu ja teisel tervise tõttu. Teistel aegadel olin ikka rõõmsalt ja vähem rõõmsalt kohal ja tundub, et sellest oli ka kasu. 

Hoiatus - see postitus tuleb pikk. Võta kohvitass ligi.

Mida ma siis selle suve jooksul juurde õppisin ehk miks õppida jitsi?

Allikas siin

Õppisin end kaitsma, teisi alistama, teisi kägistama, hoidma kehaasendit paremini ja teadlikumalt, lisaks kamaluga teoreetilisi teadmisi ja üldkehalist treeningut. Samuti õppisin, et inimesed ei küsi, miks sa keskmisest sinisem oled, heh :D

Kehaliselt arenes mu painduvus (kuigi see oli ka enne üldjuhul meestest parem), jõudu tuli juurde, samuti tuli juurde oskus enda keharaskust kasutada - kui alguses ma kartsin rohkem vastast kinni hoida või talle väga lähedale minna, siis viimasel korral vajusin peale enda arvates nagu mägi. Tegelikult ma endale küll 20kg juurde ei suuda mõelda, nii et ma lendasin ühes ja teises suunas samamoodi ringi nagu alguses. 

Minu jaoks väga olulise asjana arenes mu teadlikkus enda kehast, selle asendist ja tugevustest-nõrkustest: näiteks tean ma nüüd, et paremalt poolt paindun ma paremini ja suudan ilma mingi raskuseta jala üle vastase visata, samal ajal kui vasakuga pean pingutama ja veidi vaeva nägema. 

Lisaks mainin ära väga naiseliku põhjuse, miks teha jitsi - mu arvates on see (peaaegu) ainus asi, mis mind sellel suvel vormis hoidis. Kuna mul on kaks töökohta, olid mu ainsad (pool)vabad päevad need, mille ma treeningute jaoks vabaks võtsin, jooksma olen suve jooksul jõudnud neli korda, lisaks mitte midagi muud, mida saaksin treeninguks lugeda. Kuigi mu suvi oli alkoholivaba, oli toitumise poolest kõik ikka väga korrast ära ning jits on tõenäoliselt ainus põhjus, miks ma juurde ei võtnud, vaid pigem just veidi rohkem vormi sain. Kui kõrvale jätta see, et BJJ on kontaktala ja õpid kaklema ja whatnot, siis on tegu ka klassikalise HIIT-treeninguga, eriti lõpus, kus rullid lähevad skeemiga 4-1-4-1 ehk neli minutit kaklemist ja vahel üks minut puhkuseks. See arendas hästi nö jitsi-võhma, mis tähendab, et kuigi ma enne jõudsin nt joosta 10+km täitsa okeis tempos ilma suurema mureta, siis esimestes trennides ma tundsin esimese rulli lõpus, et toss on täiesti väljas. Nüüd suudan palju kauem vastu pidada ja mulle endale tundub, et taastun kiiremini ära ka. Kahjuks ei oska öelda, kui palju kaloreid üks trenn põletab või mis pulsitsoonides asi käib, sest see oleneb suuresti sinust endast, kuid ma pakuks oma läbihigistatud riiete põhjal, et jits on tava-aeroobikast ikka PALJU efektiivsem. 

Ma lisaksin siia ka enesekaitse punkti, et ma nüüd teoreetiliselt oskaks oma vastast eemal hoida või pildituks kägistada, kui peaks elus selline situatsioon tekkima, aga see pole üldse miski, mida ma esimes asjana teeks - ma võtaks appi sõbra pipragaasi ja kiired jalad. Samas on hea teada, et võimalusel oskan ma veidi rohkem end kaitsta. 

Samuti - sinust saab nii palju lahedam inimene! Sa õpid midagi, millega teised pea kunagi kokku ei puutu! Samuti saad tuttavaks uute inimestega ning trennis saab omajagu nalja ka. 



BJJ kehvad küljed minu jaoks ehk "Jits ja mina - traagiline armulugu"

Tervis. Täpsemalt öeldes selg. Ma teadsin, et tegu on kontaktalaga ja et on variant haiget saada. Samas ma olin ise rumal ja ei valinud partnereid õigesti ja lasin end liiga palju ringi loopida, mis viis selleni, et umbes poolteist kuud tagasi (umbes poole kursuse peal) maandusin ühe trenni käigus mitu korda raskelt seljale. Pärast seda oli tunnike valus-raske hingata, kuid siis see tunne läks üle ja ma ei mõelnud sellele rohkem ... kuni seljavalu järgmises trennis uuesti märku andis. Ja nii igas trennis, mõnel korral vähem, mõnel rohkem. 

Valu oli selline salakaval, et andis tunda ainult teatud asendites, enamasti siis, kui mina olin all ja keegi pealt ründas. Väga hea põhjus mitte kedagi peale lasta ja ise ründavam pool olla loomulikult, aga õppimise ajal veetsin vahepeal pool trenni kellegi all kinni. Juba siinkohal saan aru, et mõistlik oleks olnud trenn ehk pooleli jätta, kuid nagu kõikides klassikalistes romaanides olin ma omadega juba väga sügaval sees ja tahtsin väga väga trenni kaasa teha :D 

Together-stuff! 

Viimasel kahel nädalal tegin trenni väiksema koormusega, hoidsin end palju rohkem tagasi ja ütlesin ka teistele, et võtame vaiksemalt minuga. Toimis, kuni enam ei toiminud. Päev enne oma sünnipäeva olin seisus, kus ma ei saanud öösel valu pärast magada ja vasaku käega tegutsemine tõi meheliku pisara silma. See oli täitsa murettekitav, sest ma teen kõike vasaku käega. Õnneks tuli Matu jälle appi, leidis mu vigastatud lihase üles, teipis mu selja kinni ja keelas trennid ära. Nädalaga taastusin nii palju ära, et sain viimase trenni kaasa teha, kuigi viimane rull oli ikka keskmisest valusam. Viimane rull oli aga ka kõige lõbusam, sest saime kihistada ja nalja visata, aitäh, Matu! 
Nüüd on plaan venitada, rullida, hoida selga ja puhata ning sügisest vaadata edasi, praegu on enesetunne juba väga hea, aga ma ei lase ennast petta. 

Siit õpetussõnad teistele - kui sul on mõni nõrk koht, siis hoia seda ja kui tunned trennis, et miski teeb haiget, siis lõpeta trenn lihtsalt varem. Minul tihtipeale viimased rullid jäid ära, sest mõistus tuli koju. Trenn on tore küll, aga hea tervis on toredam. 

Eelmise peatükiga seoses ehk mis nüüd saab? 

Ausalt öeldes ma sellele veel vastust ei tea. Kuna maasvõitluses on treeningud nii eesmärgistatud (oma vastase alistamine), on minu jaoks väga imelik mõelda, et lähen tagasi trenni, kus nt tehakse lihtsalt kätekõverdusi. Või kükke. Väga tore küll, aga miks ma seda teen? Minu jaoks ei toimi eesmärgina see, et "siis ma olen suveks ilusa kehaga". Eelnevalt ma tegin jõutrenni, et ma jaksaks kiiremini joosta, praegu on ka jooksutuhin kuidagi kadunud. Kui keegi teab mingit lahedat trenni, mida võiks proovida, siis need on kommentaaridesse oodatud! Ma ise mõtlen, et äkki Crossfitile võimalus anda, aga mis iganes ma otsustan, hoian siin oma spordiloba nurka edaspidigi käigus :)

Ma tahaksin küll jätkata edasijõudnutes ka treenimist, kuid ma ei taha üldse võistelda. Samuti ma kardan oma selja pärast, sest ma ei taha end ära lõhkuda. Oeh. Noh, eks ole näha. 

Igatahes praegu valdavad mind ikka üsna ülevad tunded, sest ma saingi hakkama millegagi, mida paar aastat tagasi enda jaoks võimatuks pidasin. 

Aitäh, VÕIMLA, et nii lahedaid asju ikka korraldatakse! P.S. uued baaskursused algavad juba sügisest, infot saab näiteks siit

esmaspäev, 11. august 2014

BJJ-s ainult tüdrukud #3 - areng ja treenerid

Nagu mulle eelmisel korral solvunult ette heideti, siis tõesti unustasin täpsemalt VÕIMLA treeneritest rääkida - vabandust, Matu! Selle vea nüüd parandame kohe.

BJJ baaskursusel on meil siiani olnud trenne kolme eri treeneriga:

1) Jorgen - VÕIMLA üks alustalasid, väga asjaliku jutuga ja muheda olekuga mees. Kirjutab ka spordist ja muust, seda saab lugeda siit. Jorgen andis meile kaks trenni, mille ajal edasijõudnud ja baaskursus said ühiselt uusi teadmisi, mis praegu Tallinnas välja arendatakse. Palju tarka juttu, aga väga selge edasiandmisega - kui juba minusugune võhik saab aru, mida mõeldakse, siis on ilmselgelt tegu hea süsteemiga.

2) Marko - VÕIMLA sinine vöö, tundub algselt vähe kurjem, kuid samuti asjalik ja suudab kägistused ja võtted nö puust ja punaseks teha.


3) Martin - samuti sinine vöö, kirjutab ka võistlustest siin. Tema on andnud kõige rohkem trenne baaskursusele, mistõttu tema õpetamisstiil on kõige tuttavam. Stiil ise on selge, hästi edasi antud, vahepeal viskab nalja ja trennid on temaga minu jaoks kõige meeldivamad. Ilmselgelt on need trennid minu jaoks ka seetõttu kõige toredamad, et ma saan tema käest pärast kodus üle küsida, kui ma millestki aru ei saanud, lisaks ma tunnen, et ta hoiab mul nö silma peal, et suured poisid mind liialt ühest seinast teise ei viskaks. Matu õpetamisstiili juurde käib ka see, et ta tahab rohkem rääkida ja seletada kui teised treenerid, mistõttu aeg-ajalt tuleb sada detaili ühe teema juures - aga ei tasu muretseda, kõige tähtsam korratakse nagunii selgelt ja valjult üle.
Minu enda isiklikud lemmiktsitaadid - "parim kaitse on ... *paus* ... varajane kaitse" ning kui ma küsin, et kuidas vältida seda, et mingist asendist kohe teine kägistusse ei läheks: "Ära lase tal minna!"

Üldiselt ütleks, et kõik treenerid on väga väga asjalikud, teavad, millest räägivad, ning iga kahtluse korral tasub ainult veidi häält teha, et abi saada. Oosom.


Aga paari sõnaga minu enda trenniarengutest paari nädala jooksul - põhimõtteliselt need asjad, mida ma ei saa korralikult trennis selgeks, jäävadki mul segaseks. Ma tean täpselt, mis asju ma teha ei oska, mis on viinud mind olukorda, kus ma tihtipeale tean, mida teha, aga ma ei tee, sest ma ei mäleta, kuidas.

Vahepeal pidin sotsiaalelu tõttu jätma ühe trenni vahele ( selle asemel veetsin päeva Ahja jõel kanuutades ja muidu lahe olles) ning selle materjali sain hiljem, kui Martiniga avatud matil käisime. See oli päris humoorikas treening, sest ma polnud peikaga varem rullinud-treeninud ning kuna ta on must selgelt peajagu üle, siis tihtipeale ta lihtsalt muheles, kui ma enda arvates raskelt möödusin ja täiega asjalik olin. Noh, nalja sai omajagu ning väheke sain targemaks ka.

Samuti tuli mul teisipäeval ära mu teine alistus! Alistasin sellesama kuti, kelle ka esimesel korral, kuid see õnnestus ikka palju palju raskemalt. Igatahes, mürasime-mürasime-triangel! Booyah! Triangli nägemiseks keri veidi allapoole ja vaata eelmise postituse teist pilti :) Ma teen kummalisi asju.
Baaskursust on veel jäänud kaks nädalat, st neli trenni, järgmisel nädalal väisan ka edasijõudnute trenni, kuigi veel pole teada, kas ainult kuulava poolena või üritan ka kaasa teha midagi. Hoian igatahes kursis.

Üldiselt - jits on lahe!


teisipäev, 29. juuli 2014

BJJ-s ainult tüdrukud #2 - trenni ülesehitus

Niisiis - lukumaadluse baaskursus, osa kaks. Esimest osa saad lugeda siit või natuke allapoole kerides. Teemaks täna trenni ülesehitus, treenerid ja läbitavad teemad, sekka paar humoorikamat lugu, kui lahe on nendes trennides tüdruk olla.

Trennid algavad kõik ühise soojendusega, mida ma kiidan väga - sörkjooks, ristsammud, hüpped, eriliselt keskendutakse puusade tööle ja liikumasaamisele. Viimasel korral tegime ka põlvetõstejooksu, ma naersin veidike, sest noh .. wat, eksole. Soojaks saavad kõik kehaosad, kaasa arvatud kõrvad ja varbad. Kui kuu aega on trenni tehtud, tulevad algusesse ka nn "leborullid", mis tähendab, et paarides saate läbi proovida kõik eelnevalt õpitud harjutused, möödumised jmt, mingit vastupanu pole, saad vaikselt soojaks ja saad meelde tuletada selle, mis varem juba selgeks on tehtud. Väga muhe. 


Esimeses kahes trennis oli tegu rohkem kuivemate tehnikaharjutustega, krevettisime (kõik nimed on võrdlemisi naljakad, ma tean) ja õppisime kehahoidu ja viskasime üksteist üle selja. Esimeses trennis oli suhteliselt napaka tunne küll, kui põrandal lihtsalt ühes ja teises suunas vehid, aga tegelikult tuleb kasuks, ausalt!

Juba paari trenniga sain aru, et ma ei ole oma väiksusega seal eelisseisundis, sest siis ma ei osanud veel eriti partnereid valida ja mind loobiti ringi nagu sulepatja. Ainult et padjad maanduvad vähe pehmemalt. Teises trennis oli ka nii kehv juhus, et üks noormees kukkus kogu oma raskusega minu pahkluule peale ja järgnevad kolm päeva ma lonkasin ringi tööl ja eraelus. Samuti olin ma pärast esimest trenni VÄGA sinine. Mu õlad olid sinikaid täis, mu jalad, mu randmed, mu küünarnukid .. Põhimõtteliselt, kus oli pehmemat kohta leida, sealt ma ka sinine olin. Seda võin küll öelda, et sinikad tulevad raskemalt iga trenniga, aga nad on alati kohal. Mul hakkavad varsti otsa saama kõik "kõndisin ukse vastu" vabandused ja ilmselt kõik mu töökaaslased arvavad, et mu noormees peksab mind. 

Baaskursuse alguses oleme rohkem keskendunud kaitsele ja sellele, kuidas vastase haardest põgeneda näiteks siis, kui ta sul otsas istub või sind külje pealt kägistab või su seljakott on. Idee on hoida vastast endast kaugemal, mille jaoks sa kasutad oma käsi ja jalgu ja hoiad neid sirgena teie vahel, et sul oleks ruumi ära joosta (tegelt sa ei jookse ära, kuigi mina alati tahaksin veidi). Tihtipeale üks nendest kätest, mis teie vahel on,  läheb vastase rindkerele .. näete, mis mure see võib tekitada, kui sa oled naine? Juba esimesel tunnil ma sain aru, et mu partneril on VÄGA ebamugav ja ta ei saanud käsi kuhugi toetada, sest ta oleks lihtsalt mu rindu katsunud - ja polnud mulle enne isegi lilli toonud. Nali naljaks, selle mure lahendame lihtsamalt, sest käsi saab mujale ka panna. Hiljuti aga õppisime uut asja, mille käigus terve trenni aja oleks mu rindu katsutud... Õnneks oli see ainus trenn, kus oli üks tüdruk peale minu veel, mistõttu see oli vähem piinlik, sest me saime paaris olla.
Väga mehelik sport. 

Tasapisi õpime aga muid asju juurde, kägistusi, ründamisi ja muud lahedat värki. Siiani tuleb mul kõige paremini välja vastase eemalehoidmine, seljakott olemine ja .. ongi vist kõik. Kuni ma ise kedagi ründama ei pea, läheb okeilt. Ühel korral suutsin isegi ühe mehe alistada! See oli minu jaoks ikka väga suur saavutus ja uhkusehetk, kui ma selle armbari peale sain (pmtst painutad vastase kätt küünarnukist, kuni ta enam ei taha, et see kaugemale painduks). Trennid lõppevadki tavapäraselt rullimisega ehk siis 3-4 minuti pikkused raundid, kus mõlemad paarilised üritavad teist alistada. See on päris rets, kui aus olla. Lõpus ei venita .. kuigi tegelikult võiks. Mina tavaliselt pärast trenni tahan lihtsalt kõigi nende meeste higi endalt maha pesta, kellega ma selles trennis paaris olin. :) 


teisipäev, 22. juuli 2014

Coyote Ugly - BJJ-s ainult tüdrukud #1

Ehk siis alustasin juuni alguses Võimla maasvõitluse/lukumaadluse/BJJ  baaskursusega ja on aeg rääkida sellest, mida tüdrukuna võib selliselt alalt oodata. Esimeses osas räägin oma eelnevatest hirmudest ja nende alusetusest/tõestustest, aga esmalt veidi taustalugu ehk miks mul üldse selline .. naissoost isiku jaoks veidi ootamatu idee tuli (täpsustan, et BJJ [Brazilian Jiu-Jitsu] tähendab seda, et ma õpin kägistama ja väänama ja teistele haiget tegema ja ... just google it ühesõnaga) ? 
Idee tuli tegelikult juba paar aastat tagasi, kui mu noormees selle alaga tõsisemalt tegelema hakkas, sinivööks sai ja asjatundmatuid õpetama-harima asus. Paar aastat juba teadsin, et varem või hiljem proovin mina ka selle baaskursuse läbi teha, kuigi mulle tundus see rohkem kallistamise kui päris spordina (image search ja saate ise ka aru). Oooohh, kuidas ma eksisin. 


Igatahes, postitus #1 - minu hirmud ja kahtlused enne trenniminekut. 

1) Hirm, et olen ainus tüdruk trennis  - õigustatud. Olengi ainus tüdruk trennis. Alguses pani end üks neiu veel kirja, aga ma ei ole teda mitte ühtegi korda trennis näinud, nii et võib arvata, et ta nüüd ka ei tule enam. 

2) Hirm, et ma olen liiga nõrk ja kõik mehed on suured ja tugevad ja juba eelnevalt osavad - pooleldi tõestatud selles mõttes, et ma olengi nõrk, aga kõik mehed pole õnneks minust 20-30 kg raskemad, on ka neid, kellega kaaluvahe on alla 10kg. Esmakordselt elus olen rahul, et ma pole 55kg kaaluv neiu, sest siis läheks veel raskemaks. Kartus, et ma olen kõige oskamatum, on ka peaaegu õige, aga see mind enam nii väga ei häiri, sest ma ju läksingi sinna õppima ja puhta lehena vaatama, kas mind on võimalik üldse õpetada. 

3) Hirm valu ees - õigustatud to the max. Kuna mu treeningpartnerid on eranditult minust tugevamad mehed, on küll olnud trenne, kus mind visatakse ringi nagu pooltühja kartulikotti. Pärast trenni olen ALATI sinikaid täis. Matu väitis küll, et mida aeg edasi, seda vähem sinikaid saan, aga ma pole siiani seda veel märganud. Eelnevalt ma küll teadsin, et tegu on kontaktalaga ja mingil määral valu on vältimatu, aga see ei tähenda, et see mulle meeldiks. 
Korra olen saanud põlvega näkku ja korra alaga pähe selja tagant, samuti on mu selg põrutatud võrdlemisi korralikult, nii et kõigile ei pruugi see sobida. Samas mainin ära, et alati on võimalik öelda oma partnerile, et võta vaiksemaks ja meeles tasub pidada, et keegi ei taha kellelegi tahtlikult haiget teha. 
Ülemine koomiks Maristé'lt, alumisel pildil minu jalad pärast leebemat trenni. 


4) Hirm, et ma pole isiksuselt selle trenni jaoks sobiv - ei ole õigustatud. Kui sa oled minuga päriselus 
kohtunud, siis sa ilmselt tead, et mulle ei meeldi, kui poolvõõrad inimesed mulle liiga lähedale tulevad ja mind katsuvad ja juuste puudutamine on üldse täielik no-no-no. Seetõttu ma kartsin veidi, et ma vihkan seda trenni, sest BJJ on üles ehitatud sellele, et inimesed on üksteisele väga väga lähedal ja üritavad põhimõtteliselt kogu aeg aina lähemale saada. Õnneks tuli välja, et trenn on erand, mis kinnitab reeglit, ja mind ei häiri, et mu isiklik läheduspiir on ületatud, jesss. Teiselt küljelt muidugi ma ei ole agressiivne ja ei taha otseselt võita kedagi. Mina ja võistlemine on tihtipeale teema, et ma ei taha ise kaotada ja siis mul on endast kahju, aga kui ma võidan, on mul mu vastasest kahju, sest tema kaotas. :D veidi napakas, mis teha. 

5) Täiesti ebakindla inimese hirm - et ma sakin niiiiii väga + näen nii kohutav välja, et mu peika/treener mõtleb, et mida ta üldse minus näinud on. Absoluutselt mitte põhjendatud hirm. Jah, ma näen täiesti kohutav välja, aga selline on elu - ma näengi päris halb välja, kui ma olen korralikult trenni teinud, olgu selleks siis strippaeroobika, BJJ või BodyPump. Trennisaal pole ammu minu jaoks koht, kus seksikas olla. Samuti tundub, et kuigi ma pole mingi avastamata BJJ-talent, siis ma isegi ei ole eriti halb. Ma olen päris kiire reaktsiooniga ja võrdlemisi painduv, mis tuleb kasuks. Kui millestki puudu on, siis on see just iseloomu agressiivsus ja harjutamine-harjutamine-harjutamine. Tuleb vabal ajal rohkem rullida, heh. 

Allikas taaskord Maristé. 
Sissejuhatav postitus tuli juba päris pikk, järgmistel kordadel räägin, mida me päriselt trennis teeme, samuti kiidan/kritiseerin õpetamisstiili ja iseennast. :) loodetavasti ka rohkem naljakaid pilte. 

teisipäev, 1. juuli 2014

Tsitaadinurk

Lugesin ükspäev raamatut ja seal oli kaelkirjakute kohta nii tore tsitaat:

"They've done a good job making people believe that those hippy refugees in the zoo are normal giraffes. Next you'll tell me that they've got long necks so they can reach high leaves! Nothing to do with waving the bloody skins of their victims like flags, of course." 

China Miéville "Un Lun Dun"

Soovitan neile, kellele Neil Gaiman meeldib, lugu on lihtne, aga haarav, ja veidi üllatuslik. Kummaline, nagu parim kirjandus tihtipeale on.


laupäev, 28. juuni 2014

See hetk, kui

Sul ei tule viie tunni jooksul ühtegi toidutellimust (pretend you are a chef for a moment), sa koristad köögi ära ja teed kõik asjad ära, mis vajavad õhtuti tegemist - ning üheksa minutit enne sulgemist tuleb ülinäljane pere, kes tellib toitu - mis on täiega okei, kuigi noh .. veits ebaviisakas. Ja siis hakkavad nad asju muutma stiilis "see on küll menüüs sibulaga, aga äkki saab selle ikka selle asemel paprikaga ? Või äkki porruga?" 

There is a special place in hell for people like you. 
Lihtsalt teadke, et kui sa tuled sööma mõned minutid enne köögi sulgemist, siis sa ei meeldi kellelegi, mitte mitte kellelegi seal restoranis :) 

neljapäev, 19. juuni 2014

ülikoolist kutsekooli - eksperiment elus

Nii keskendunud
2013. aasta kevadel lõpetasin Tartu Ülikoolis cum laude'ga hispaania filoloogia eriala ning pärast seda otsustasin kannapöördena midagi muud teha - ja sügisel asusin Tartu Kutsehariduskeskuses õppima kondiitri elukutset. Õpe tundus nagu taeva kingitus: kestab ühe aasta, kohal käid kuus päeva iga kolme nädala tagant, peamine õppetöö tehakse kodus ja nii muuhulgas läbid praktikad ja kevadel lõpetad suure naeratuse ja korraliku kogemustepagasiga.

Nüüd on mul siis kõik tehtud, eksamid kaasa arvatud ning lõpetamine on järgmisel nädalal. Enda jaoks ja tuleviku tarbeks teistele jäädvustan siis punktid, mis minu jaoks olulised tunduvad. Arvamus loomulikult täiesti subjektiivne.

PLUSSID:


  • palju vaba aega, sobib töö kõrvalt käimiseks - minul oli pea kogu aeg täiskohaga töö ning paar eriti tublit inimest meil lõpetasid samal ajal ka ülikooli, samuti olid mitmel neiul juba lapsed ja pere, kelle eest hoolitseda.
  • vastutulelikud õpetajad - mina näiteks parandasin ühte iseseisvat tööd kolm korda ja iga kord õpetaja seletas, mis mul valesti läks ja mida parandada, et mulle hea hinne panna. Samuti on tähtajad läbiräägitavad ja hilinemised pole eriti olulised. 
  • praktilised katsetamisvõimalused - eriti alguses on võimalus kõiki tainaid ja tooteid läbi proovida ja kui lähebki nässu, ei ole sellel suuri tagajärgi. Kui hinnete pärast ei muretse, ei pruugi tagajärgi ka hiljem tulla: mina näiteks olen teinud saiakesi 8-kordse happekogusega ja pillanud valmis sefiiritordi maha ning keegi ei saanud isegi pahaseks. 
  • tasuta õpe - ainus kulu, mis on, on tööriiete ostmine. Saad palju asju läbi teha ja ei pea maksma, samuti on praktikaettevõtteid, kus töö eest makstakse (ma olen neist kuulnud :D )


MIINUSED: 

  • ebavajalikud/halvasti korraldatud ained - andke andeks, aga mispärast on mul vaja eesti keelt, mis pole isegi erialane? Tõsiselt, eesti keeles me õppisime, kuidas koostada viisakat e-maili. Samuti olid mõned teised ained, kus me lihtsalt terve aja rääkisime täiesti suvalist *pardon my French* möla. Samal ajal on need ained kohustusliku kohalkäimisega. Samuti oli mul üks aine, mille ma sain nelja, sest mu PowerPointi esitluse tiitelleht oli valesti vormistatud. Mina naiivselt mõtlesin, et esitlustel tiitelleht on pealkiri, aasta ja nimi - ilmselgelt ma eksisin, sest tema jaoks see on tavalise tekstidokumendi tiitelleht, aga PowerPointis. 
  • üleliigne möla - seda ebavajalikku mokalaata oli meil tõesti nii palju, et ma panen selle kahe punktina kirja. See oleneb muidugi kursusest ja õpetajast ka, aga meil oli üsna palju situatsioone, kus 45 minutit veedeti lihtsalt mõttetutest asjadest rääkimisega ära - missugust kleiti ikka peaks lõpetamisel kandma ja kui kõrged kontsad jalga panna nt. Eee .. Jah. 
  • lastena kohtlemine - see oli minu jaoks algul suurim ehmatus ja tüütus: enda arvates olen nagu täiskasvanud inimene, elanud üksi juba aastaid Eestis ja välismaal, ajanud omi asju korda, olnud asjalik ... kuid kutsekoolis me teeme kõik koos ringkäigu, et muidu keegi ei leia ehk raamatukogu üles. Samuti tutvume kooli kodulehega, sest muidu ei leia vb keegi infot üles. Kui ma ülikooli läksin, anti meile ÕISi paroolid ja kui sa olid liiga rumal, et sellega hakkama saada, siis tough luck. Samuti leidus õpetajaid, kes kohtlesid meid nagu 16-aastaseid ja rääkisid meiega täiesti ninnunännutades.
  • täielik info liikumatus ja asjade organiseerimatus - parim näide sellest oli kondiitri praktiline lõpueksam: seda muudeti aasta jooksul vähemalt viis korda. Jutt oli pool aastat, et teeme tordi ja kilo küpsiseid. Siis kevadel hakkas see info pidevalt varieeruma - vabalt valitud koogist sai puuviljatort, siis oli lubatud ainult hele biskviit, siis oli lubatud kõik variandid biskviidist, siis oli lubatud ainult kohupiim+puuviljad kombinatsioon. Küpsised kadusid vahepeal lihtsalt ära, siis tulid tagasi, siis asendati need suhkrumassist lillede voolimise ja värvimisega ja siis tulid küpsised taas tagasi. Kui ma oleks veidi rohkem hoolinud, oleks see ilmselt ka rohkem mulle närvidele käinud, aga siiski. 
  • ebapiisav juhendamine - praktikatundide põhinali oli see, et teed vaikselt oma asja ja ühel hetkel on kõik õpetajad kadunud. Heal juhul joovad nad kuskil lähedalasuvas ruumis kohvi, aga halvemal juhul on nad kaugel ja naasevad vb veerand tundi hiljem, kui sul on juba hilja küsida, et kas oled biskviiti piisavalt vahustanud või kas see siirup peabki sellist kõrbelõhna ajama. 
  • ainete ebaloogiline korraldamine ja pikad päevad - koolis käid vähe, aga need päevad kestavad 12 tundi. Sellega ei saa eriti midagi parata muidugi, kannatad ära. Minu jaoks oli ebaloogiline aga see, et polnud perioodõpet, kus läbid ühe sessiooniga nt kolm ainet ja siis neid rohkem pole. Pigem venitati aineid mitme sessiooni peale ning see on minu arvates häiriv, sest kui sessioonide vahel on kolm nädalat, unustad sa kõik asjad ära, mis vahepeal õppisid. Samuti tekitab see olukorra, kus sul lõppeb 6 ainet ühel ajal ja kõik iseseisvate tööde tähtajad satuvad ühele nädalale.
  • vähene praktika - mina läksin suhteliselt algajana ja sain üks kuni mitu teadmist juurde, aga tegelikult tehakse terve aasta jooksul suhteliselt samu tooteid - Kevadlille küpsist ja sefiiritorti ja biskviiti ja nii edasi. Käelist tegevust sain võrdlemisi vähe ja kaunistustega tegeledes sain ÜHE korra proovida, kuidas orhideesid tehakse. See oli täpselt ajal, kui eksamil pidime tegema suhkrumassist lillekimbu erinevate lilledega. Me ei proovinud mitte kunagi ühtegi teist lille läbi. See langeb kokku eelneva "vähese korralduse punktiga"
Jääb mulje, et ma eriti rahule ei jäänud ja eks ta nii oligi. Kui minna täiesti puhta lehena, on päris lahe ja õpid küll, aga kui sul juba on eelnevaid teadmisi või kogemust, siis võib see kondiitriõpe ikka päris mõttetuna tunduda. Kui kutsekooli minna, soovitan kannatust ja rahulikku meelt varuda, sest seda läheb ikka mägedena vaja. 

Kindlasti on see kogemus teistsugune, kui sa oled tõesti väga huvitatud kondiitri erialast ja tahad sellel alal töötada ja kätega maitsvaid ja kauneid asju valmistada. Mina tahan lihtsalt kooki teha, sest mulle meeldib kooki süüa. Cake for life. 

esmaspäev, 9. juuni 2014

Täna õppisin:

Et tee mehe südamesse käib tõepoolest läbi kõhu. Tegin täna kohvikus kooki ja saiakesi, kui ühel hetkel tuleb klienditeenindaja ja ütleb, et üks klient tahab näha seda inimest, kes kohupiimataskud tegi. Kohvikusaalis ootas mind siis veidi tipsutanud noormees, kes ajas käed laiali ja teatas suurima hämmastuse ja naeratusega, et ta pole veel nii head asja söönud, ja et kuidas ta mind tänada saab. Tahtis mulle kooki osta (sest ma ei nägevat üldse välja, nagu ma ise kooki sööksin, hehhee) ja mind kallistada ja kui ma oleks kauemaks jäänud, oleks ta mu ilmselt kohe naiseks ära võtnud.
Lõpuks piirdus asi siiski sellega, et ta ostis ära KÕIK kohupiimataskud, mis ma teinud olin :)
Nii tore tunne, kui keegi kiidab. Kiitkem tegijaid, kui nad seda väärt on!

teisipäev, 3. juuni 2014

100 päeva õnne

ja toidupilte.

Mu 100happydays väljakutse sai kuidagi ootamatult otsa - ülesandeks siis iga päev teha pilti millestki, mis sind rõõmsaks teeb. Minu jaoks see oli lihtsalt tore asi, mida teha, samuti hea viis sõbrannasid ja peikat pildile meelitada. Korraks tekkis küll pikem paus, sest mu pilditelefon andis lihtsalt otsad, ma eriti ei kurvastanud ja jätkasin järgmise telefoniga.
Kui nüüd pilte vaadata - seda saab siin teha -, siis ma olen väga lihtne neidis lihtsate rõõmudega. Hea toit, toredad inimesed, isiklikud saavutused ja ... jooksmine, tuleb välja. Mul on raske leida sõnu, et rääkida oma jooksmisest ja spordist ja mitte kõlada nagu juhmakas või täielik spordifanatt, nii et ma ei tee seda. Selle 100 päeva jooksul läbisin ma kolm jooksuvõistlust, mis on kõik jäädvustatud ja ma olen enda üle väga uhke loomulikult. Samas olen nüüd ma jõudnud kohta, kus ei taha enam eriti võistelda, pigem jooksen enda jaoks ja rõõmuga.
Teine tähtsam osa selle 100 päeva jooksul oli by far peikaga kokku kolimine. See on tõesti toonud mu ellu palju rohkem rõõmu, kui ma oleks arvanud ja ma ei taha sellel teemal ka rohkem täpselt.
Olen teinud palju kooki, läbinud ühe ettevõttepraktika, veetnud sõpradega aega, teinud palju trenni, söönud head toitu, kaisutanud .. Elu pole halb, ütleme nii.



Nüüd ma ilmselt ikka jätkan Instagramiga mingil määral, aga mitte igapäevaselt, pigem selline "vaadake, mis ma tegin"


neljapäev, 29. mai 2014

Tartu Olümpiajooks 2014 10km ..

.. ehk isegi mitte kannatuste rada, vaid Kolgata tee. (varastan teiste riime mitu aastat)

Käsi südamel - elu kõige raskem spordiga seonduv asi, mida olen tegema pidanud. Sinna arvestan sisse ka kõik need korrad, kus ma olen pidanud pisardades kitsest üle hüppama või köit ronima või esimesed korrad BodyPumpis, kus ma lihtsalt vajusin maha, sest ma EI JAKSANUD. Aga alustame ikka algusest.

Olime Sikiga nii tublid! 
24. mail kestis Tartus veel viimaseid päevi vana hea kuumalaine ning ma olin arvestanud sellega, et kui isegi niisama istudes on palav ja joogat tehes higi voolab, siis ... jah, teame küll. Panin end taaskord mõttes valmis selleks, et ehk ei tule sellest mu parimat aega ega suurt eneseületust ning prioriteediks sai enda tervis ja raja läbimine. Väga lihtsad soovid. Nii lihtsad. Viimaseks ei tahtnud ka jääda, aga kuna võistlejaid oli 1700 kanti, nende hulgas ka kepikõndijad, siis see polnud eriti reaalne nagunii.

Võistluspäeva hommikul lehvitasin peikale ja soovisin talle tema võistlusteks edu ning .. keerasin siis teise külje ja magasin rahus edasi. Siis kerge hommikusöök (oma supernom valgubatoon ja mõnus hommikupuder) ja jalutasin võistluspaika. Esimene kord mul, kus ma ei pidanud põhimõtteliselt mitte midagi kaasa võtma, sest võistlus oli minu majast 10 minuti kaugusel. Ülimugav, aga samas ei tekkinud ka seda tunnet, et ohnoes, nüüd lähen võistlema. Kohale ma igatahes sain, numbrid ja kõik muu ka (eliitgrupp 138, awyea), viskasin endale võimalikult palju vett sisse ja nagu ikka, jäi soojendus tegemata. Veidi vehkisin küll ringi, aga no liiga palav oli.

Jooks ise algas nii, nagu minu võistlused tihtipeale algavad - palju inimesi jookseb minust hästi kiiresti mööda. Welp. Mõtlesin, et noh, las minna, head teed, ja üritasin lihtsalt viisakat tempot hoida. Siinkohal mainin, et esimest korda jooksin võistlust nii, et mul polnud nutitelefoni ega kella, mitte mingit aimu ajast ega tempost; ei tundunud eriti mõistlikuna +30C ilmaga telefoni kaasa võtta ja see täis higistada ja sinna vett peale kallata. Esimesel kilomeetril lehvitas mulle ka sõbranna Siki ja jooksis siis oma teed edasi.

Awyea, muscles. 
Esimene joogipunkt oli 3,5 km peal ehk Eedeni taga ja ma ütlen ausalt - 3km pole IIALGI nii aeglaselt möödunud. Isegi siis, kui ma alles jooksmisega alustasin ja ei jõudnud eriti üldse joosta, polnud see nii raske kui sellel laupäeval. Nii palav oli, kõht oli krampis ja ajus vasardas pidevalt, et kuratkuratkuratkurat, ei jõua. Aga Anne kanali ääres olid Anne ja Merje juba hõiskamas ja ergutamas - thank you guys, te ei kujuta ettegi, kui väga mul seda vaja oli tollel hetkel. Sõbrannade ees ei saa ju lönta-lönta minna, nii et veidi reipama sammuga jõudsin ikka joogipunktini ära, kus läks spordijook+vesi kombo kurku ja siis vett juustesse ja näkku. Mmmmmhhmmhhh, mõnus. Korraks hakkas täitsa hea .. kuni hakkas jälle väga halb. Järgnevad kaks-kolm km olid lihtsalt üle mõistuse rasked, päike paistis lagipähe, keel oli täiesti vestil, jalad tinast; lisaks oli mul paranoia, et saan päikesepiste või et lihased lähevad krampi või vajun lihtsalt tee äärde pikali, nii et ise ei saa arugi. Sellel vahemaal ma ka kõndisin. Võistlusel. Ma mõtlesin, et ei tee seda, kuid ühel hetkel lihtsalt jalad jäid seisma. Natuke tõmbasin hinge ja venisin edasi.

Õnneks motiveeris mind mõte teisest joogipunktist, mis oli 5.5km peal - pool maad OLI läbitud. Kui ma enne seda mõtlesin isegi hetkeks poolelijätmisele, siis pärast seda joogipunkti keskendusin ainult lõpetamisele, savi see, mis aega jooksen. Raske oli ikka, ega kergemaks ei läinudki, lõpuni välja oli kohutavalt palav ja lämbe.

Kolmas joogipunkt oli 7km juures, kus kastsin end nii märjaks kui võimalik, et millegi peal need viimased 3km ikka ära läbida. Pärast seda mõtlesin, et rohkem ei kõnni, kuid 8km peal hakkas silme ees virvendama ja ikka tegin veidi kõnnisammu vahele. Ühel hetkel jooksis minust mööda üks trennikaaslane TYSKist, kes patsutas mulle õlale ja see andis mulle kummalisel kombel väga palju motti juurde, peamiselt seetõttu, et ta jookseb tavaliselt minust palju kiiremini, ja kui ta alles nii hilja minust möödus, ei pruukinud mu aeg isegi nii halb olla. Ja uhkusega ütlen ,et viimasel kahel km-il ma enam ei kõndinud, jess. Tee oli ka tuttav ja minu tavapärases jooksuringis sees, mõtlesin ainult, et "kolm silda veel ... kaks silda veel ... viimane sild" ja viimasel kilomeetril ma isegi suutsin kiirendada, olles ise täiesti hämmastunud. Muusikast loobusin ma samuti 8km paiku, sest see hakkas mind segama. Tänu sellele kuulsin ma ka, kuidas viimasel paarisajal meetril üks ergutajatest hüüdis, et "jõuad alla tunni" ja mõtlesin, et see peab olema mingi viga - alla tunni kõndimispausidega ja venimistempoga ?

Samas andis see mulle piisavalt motti juurde, et viimastel kilomeetritel ma jooksin ise päris paljudest mööda; mingite imeliste jõuvarudega. Samuti ületasin finišijoone uhke jooksusammuga .. pärast mida ma võtsin oma veepudeli ja vajusin lihtsalt Sportlandi telgi varju :D

TYSK crew
Kokkuvõttes ma jooksin sellel ulmelisel päeval oma 10km parima aja: 58:57, mis tähendab, et jooksu vältel oli mu tempo pidevalt alla 6:00 min/km. See on hämmastav minu jaoks, kui mõelda, et eelmisel aastal samal ajal oli üldse mingis tempos 10km läbimine minu jaoks võimatuna näiv ülesanne. Ja finišiprotokollist on näha, et mitusada inimest ei lõpetanudki seda jooksu, mistõttu ma olen eriti tänulik endale, et ma ei andnud alla, et mu keha ei andnud alla ja ausalt - nii hea eneseületuse tunne oli pärast jooksu.

Pärast võistlust loomulikult kohustuslikud pildid, millele järgnes minu selle aasta esimene ujumine Emajões! Väga külm oli ning vee sain kõrvast alles järgmisel õhtul välja. Still - totally worth it.

Loomulikult pärast seda jätkub mu jooksumotivatsioonikriis ja ma ei ole rohkem ühelegi jooksuvõistlusele sellel aastal registreeritud. Mõtteid küll on, aga las need praegu jäävad.

Numbreid ka:

Aeg - 00:58:57
Koht - 636/ 1316
Koht naistest - 151/680

Need numbrid on muidugi väga vinged minu jaoks, aga ausalt - selle võistluse võitja oli igaüks, kes suutis lõpetada :) Yay, we're awesome.