neljapäev, 5. juuli 2018

Juuni kokkuvõte

Piinlik lugu, et juulist juba mitu päeva läinud, aga ma pole ikka jõudnud arvuti taha istuda. Asi pole mitte selles, et ma oleks juunis nii vähe trenni teinud, et millestki kirjutada poleks, absoluutselt mitte. 
Jooksin jälle 120+ km. Päris hea on endale neid numbreid üles kirjutada ja vaadata, et okei, ma ise ei taju mitte mingitki progressi ÜLDSE, aga kui ma mõtlen, et ma olen sel aastal juba jooksnud (vigastusevabalt ptuiptuiptui ja jätkuva motivatsiooniga) rohkem kui eelmisel kolmel aastal kokku ... asi pole üldse nii hull, kui mu viimased jooksud on üritanud mulle kinnitada :D Juunisse jäi ka mu Narva poolmaraton, mis võib veel mingiks ajaks kripeldama jääda, aga ma ei viitsi enam endas pettunud olla. Annan endast parima, no mida veel loota saaks? 

Aga ma olen ka kuulnud paarist nurgast nurinat, et miks ma ainult jooksmisest kirjutan? No tihtipeale see võtab 80% mu trennidest, aga not to worry! ma tegin juunis omajagu jitsi ka, seda nii juhendatud trennide kui avatud mati näol. Juhendatud trennides tegelesime terve juuni ainult sellega, kuidas teisel inimesel jalgu küljest murda ja ma pean ausalt ütlema, et need trennid ei ole mu lemmikud. Esiteks tohin ma oma noob-levelil ainult ühte jalalukku kasutada ning need teised ... need on minu meelest päris ohtlikud, mistõttu ma ise neid eriti agaralt rullides ei jahi/kasuta ning ma räigelt kardan, et keegi teeb mõnd lukku liiga hoogsalt või ma üritan valele poole pöörata ja olen oma põlve ristatsidemetest ilma. Ilma nende sidemeteta oleks omajagu raske maratoni joosta. Ja elada. Samuti viib see jalalukuvärk selleni, et ma unustan jooksvalt ära kõik ülejäänud jitsi :D mu ajusse mahub nähtavasti ainult väga limiteeritud hulk infot. Õnneks avatud mattidel olen saanud veidi neid lõbusamaid rulle ja drille ka teha, kuid see kolmetriibuvöö on mul päris huvitav tase, et mõnel päeval oman kõiki - saan suurema vaevata jalgadest mööda, kõik detailid on meeles, baas on hea, kõik on aaaight... ja siis järgmisel kukun kolm korda järjest trianglisse, sest ma jätsin käe vedelema või ei suuda oma avatud kaitset isegi kahte sekundit hoida. Ühesõnaga seis on sama, nagu ta viimased neli aastat on olnud :D 
Kassil on ka mu jitsi vaadates veits piinlik

Tuleviku osas aga nii palju, et otsustasin mitte Rakvere ööjooksule minna. Sel aastal olen juba tegutsenud mitmel korral oma "ei raiska enam tervet päeva, et kuhugi pärapõrgusse sõita ja joosta" reeglit ja need pole midagi suurepärast kaasa toonud. Plaanin juuli lõpus teha ise ühe poolmaratoni, kus katsetan päriselt seda formaati, et ei jookse üle 175 pulsiga, aga et oleks ikkagi pingutust ka. Hiljem see jääb juba liiga hiliseks, arvestades, et praegu on rõhk ainult kümne nädalaga mitte asju väga pekki keerata ületreeningu või liigse laiskusega. Asja ei tee oluliselt lihtsamaks see, et kuna ma olen taas eluga sellises kohas, et teen graafikuga tööd (ma olen nüüd sel aastal kaks korda töötu olnud, there will not be a third), ei jõua ma alati JJV trenni, mis tähendab, et motivatsiooni on vähem ja oma peaga tehtud lollust võib rohkem tulla. 

Juulis tahaksin taas veidi tasakaalu leida oma elus, saada lõpule ühe suure asjaga, mis tegelikult alustab ühte veel suuremat asja (väga salajane, ma tean) ja joosta, joosta, joosta. Vahepeal ka hästi magada, peikat kallistada, kassi paitada ja palju maitsvaid taimi munchida. Teeme ära? Muidugi teeme! 

pühapäev, 24. juuni 2018

Jooksmine on igav!

See pealkiri pole ausalt klikimeedialt šnitti võtnud - kui siis ainult natukene. Läksin ma eile oma rahulikult jooksuringile ning mu kõrvaklapid said teise kilomeetri alguseks tühjaks. See tähendas, et ma ei saanud rahumeeli oma taskuhäälinguid kuulata, vaid pidin mingi ... enda mõtetega üksi olema. 

Mingep*se, ma eiran oma mõtteid igapäevaselt väga edukalt, ma olen sellest juba väikse kunsti arendanud. Mu mõtted pole rõõmsad "oo, see pilv näeb välja nagu jänku" tüüpi, pigem sellised vastassuunas - ei, aitäh, ma ei vaja tervet tundi, kus ma saan kuulata vaid enda hingeldamist. Ilma kaaslasteta kõrvas jooksen ma ainult ühistrennides ja võistlustel, sest seal on piisavalt inimesi ja melu, mis aitab seda igavust eirata. 

Vanasti ma kuulasin kogu aeg muusikat joostes, kuid see segas mul õige tempo hoidmist, nii et lülitusin ümber erinevatele taskuhäälingutele, et teiste inimeste jutud viiksid mu mõtted mujale, kuid ei sunniks liiga kiiret sammu tegema. Ma loodan, et minusuguseid on mujalgi, nii et panen kirja enda paar lemmikut, äkki on kellelgi väga igav maratoniks valmistudes või niisama ... elades. Kui kellelgi on veel mingeid illusioone minust ja mu intelligentsetest eelistustest, siis need saavad nüüd purustatud :D 


  • Tussisööjad  - tru story. Olen nüüdseks mõlemat kutti ka laivis näinud, väga naljakas oli. Oma saates on selline pihta-või-mööda, olenevalt teemast ja minu enda tujust, kuid tihtipeale on neil saates tükk maad naljakam rääkida kui minul kuulata. Küll aga on see idekas kuulamine, sest sellele ei pea eriti tähelepanu pöörama, isegi kui sul läheb mõte rändama ja 10 minutit hiljem mõtled, et krt küll, siis ei ole tegelt midagi juhtunud. Asjalikke arutelusid pole mõtet oodata. 
  • Mõtteaine - alustasin kuulamist, sest üks vedajatest on meie treener ja naaber ja sõber, aga jäin kuulama, sest päriselt on ka huvitav. Teemadeks toitumine, popkultuur, üldine jaur ja pärast filosoofi lisandumist ka tõsisemad arutelud ühiskonnast ja muust. Viimase hetke rõõmsaim kuulamine oli see, kui Jorks refereeris mingit teadust, mis hakkab vaikselt jõudma arvamusele, et taimse toidu peal võib julgelt sportida ja ei pea nii palju muretsema, kui vanasti arvatud on. 
  • Guys We Fucked - kaks toredat koomikuneidu teevad taskuhäälingut, mis on minu silmaringi igatahes väga avardanud. Tahaksin kirjeldada seda eesti keeles, aga ma ei tea häid vasteid sõnadele sex-positive ja anti-slutshaming ja kõik muud toredad asjad, mis siia alles teel on. Räägivad väga palju seksist ja selle erinevatest aspektidest nagu nauding ja nõusolek ja erinevad meeldimised jm. Mõnus.
  • My Dad Wrote a Porno - seda ma olen varem ka maininud, et kuulasin seda eelmisel aastal ja olin nii vaimustuses, et ma ei saanud vahepeal naeru pärast isegi joosta, mingist jõutrennist rääkimata. Üks kord jäin ka kangi alla kinni, sest ma naersin nii kõvasti, et ei jõudnud kükist üles tulla enam. Ühe saatejuhi isa kirjutas pornoraamatu (tegelt kolm) ning tema ning ta kaks sõpra arvustavad seda ühe peatüki kaupa. See on imeline, ootan täiega juba uusi osasid. 
  • Talk Nerdy - saatejuhil on igas osas külaline, kellega nad mingist huvitavast teadusteemast räägivad, olgu selleks värskelt avaldatud raamat või üldine uurimistöö või lihtsalt huvitavad avastused teaduses. Huvitav kuulamine, aga selle eesmärk pole nalja teha, nii et ärge seda oodake. 
Eilne igavust täis jooks tõi mulle ka mõtte, et ma olen sel aastal nii hale vend olnud, et mul on juba omajagu piinlik mingit "spordi"blogi kirjutada - rühin ja rühin, aga ükski rekord ei kuku ja üldse kuidagi ei jaksa ja ei oska ja noh .. sakin noh :D Pls öelge, et see aitab veel kellelgi samastuda sellega, et sport on raske ja kõik ei lähe alati hästi, eksole? 



teisipäev, 19. juuni 2018

Raamat: O nagu Oksanen.

Andestage, kõik mu nohiksõbrad, ma olen nii palju raamatuid vahepeal lugenud, aga pole kirja jõudnud midagi panna. Kunagi ammu juba oli mul väga suur kurbus, et uskumatu, kui raske on leida autorit, kelle perenimi algaks O-tähega ja kes poleks Orwell. I dare you, öelge mulle keegi. Lõpuks läksin lihtsalt raamatukokku ja seisin veidi aega riiulite ees ja lootsin, et midagigi hakkab silma. Õnneks sain taas tänu põhjanaabritele päästetud ja mulle meenus, et ma olen aastaid tahtnud Sofia Oksaneni raamatuid lugeda, aga mul on selline loll eelarvamus, et kui miski kõigile meeldib, ei saa see väga hea olla :D 

Noh, ma eksisin, oli küll hea. Alustasin raamatuga "Stalini lehmad", millest Nõukogude aja (huvitav, kas see peaks olema nüüd väikse tähega täiend või võib veel suurega olla, pls help, targad filoloogisõbrad) heietustest oli mulle huvitavam buliimiatüdruku kõrvalliin. See kajas väga sarnaselt Portia de Rossi raamatule Unbearable Lightness, kus ta kõneles enda maadlusest toitumishäirega. Kui teile selline teema peale läheb (sest miks mitte... it's totally normal), siis soovitan ka seda raamatut lugeda. Oksaneni teise ja kuulsama teose "Puhastus" jätsin nö magustoiduks ja see oli ... vau. Ma lugesin selle lõpuks pooleteise päevaga läbi. Osaliselt juhtus see seetõttu, et raamat pole kuigi pikk, kuid see on hästi kirjutatud ja üles ehitatud, saad väikseid süžeepöördeid ette arvata ja end intelligentsena tunda. 

Raamatu sisu vist kellelegi spoilida pole enam võimalik, sest ma olen üks viimastest inimestest, kes seda lugema hakkas, kuid see on siiski üsna sünge ja tume teos, võttes ette nii põlvkondadevahelise vägivalla ja saladused kui ka rahvusvahelise inimkaubanuduse pahupoole (kas sellel on üldse valgem pool? ). Väga kainestav lugemine, kuna ma muidu ju loen sellist suhkruvatist kirjandust, mis südame all sooja ja helge tunde tekitab. 

esmaspäev, 11. juuni 2018

Narva Energiajooks 21.1km

Sel korral otsustasin mustri murda ja sõitsin juba reedel Narva, et seal veidi ringi vaadata ja et laupäeva hommikul saaksin paar tundi kauem magada. Kuigi mu meelest autoga sõitmine on umbes sama põnev kui muru kasvamise vaatamine, siis hakkama ma sain ja usun, et see oli õige otsus. Narva kesklinn ja promenaad on imeilus, 10€ eest oli hostelituba küll ja veel ning hommikul magasin peaaegu sisse :D 

Aeg enne jooksu algust läks väga kiiresti, kuid ilma kiirustamiseta, väga mõnus. Ka TYSKi grupiga sai käed kokku lüüa ning treeneri kaasaelamine rajal aitas sammu küll kergemaks muuta. Stardikoridor oli väga kitsas ja läks ülesmäge ning mul läks 50 sekundit, et üle stardijoone saada. Pärast seda oli veel korralik mass koos, aga see oli täiesti okei, ei mingit sõelumist minult ja loodetavasti ei jäänud ma ise ka väga kellelegi ette. 

Jooksu esimesed 7-8 km olid suurepärased - samm oli kerge ning jooks oli täpselt see, mille jaoks tulin. Igal tänavanurgal kaasaelavad inimesed, live-kontserdid, tädikesed rahvariietes leelotamas, noored neiud tantsimas ja ergutamas. Erilise lisaväärtuse andis see, et alguses jooksime läbi Kreenholmi tehasekompleksi, mis on aastakümneid inimestele suletud olnud. Tahaksin kunagi sinna ekskursioonile minna, see tundus ikka väga lahe olevat (ma olen hiiglaslik lagunenud ja tühjade majade fänn olnud, ma tahan alati võimalusel neis ringi luusida). 


Kõige hirmsam osa oli aga ees - võin sõna-sõnalt kopeerida kirjelduse oma postitusest, mille kaks aastat tagasi Energiajooksult tegin: "Küll aga jäi sinna väga igav maanteelõik, kus jooksed kogu aeg sirget teed ja lehvitad aeg-ajalt inimestele, kes vastu tulevad ja eriti heal juhul sulle ka vastu lehvitavad. Siis tuleb pöördekoht ning tead, et sind ootab vaid sama pikk ja tüütu sirge lõik ja kuna oled rahvamassi lõpus, siis ei tule mingil hetkel enam kedagi vastu ja pead iseendale lehvitama ja motivatsioonijuttu tegema, et "jõuad ikka, mismõttes ei taha enam joosta"."
Narva on päris iluuuus

TÄPSELT sama oli sellel aastal ka ning sinna lõigule jäi ka minu rekordilootus taaskord, sest ma ei oska/suuda pikal sirgel lõigul kiirust ei hoida ega arendada. See on minu jaoks veidi nagu unenäos jooksmine, et enda meelest täiega pingutad ja vaatad kella, et tempo on 6:35 min/km. Pühataevas. Sellele rekordijooksu allaandmisele lisandus ka see, et 20km jooksust jõudsin ma kiloemeetripostideni 600m pärast seda, kui mu kell oli neid oodanud. Saad aru, ma suutsin kuidagi raja üle poole km pikemaks joosta. See on mingi 3-4 minutit. Andke andeks noh. 

Sel hetkel, kui ma mõtlesin, et suva, ma ei viitsi väga siin enam rühkida ja pisaraid tagasi hoida, siis võtsin joogipunktides väga vabalt - vett ja spordijooki ja vett ja kõnnisammu. Mõnus. Narva suur pluss on alati see, et joogipunkte on alati piisavalt ning vabatahtlikud on NII toredad. Tõesti hästi korraldatud üritus. 
Parim jooksutiim! Pilt: Argo Park. 

Kui see sirge lõpuks läbi sai, jäi 3km allamäge ja mööda ilusat promenaadi. Sai veidi hakata isegi tempot tegema ja jõudsin treenerile lehvitada ja naeratada ning viimasel sirgel jooksin veel mitmest inimesest mööda, kelle taga olin rühkinud. 

Suur oli mu üllatus, kui lõpuks tuli rada ainult 200m pikem (mis tähendas, et kas viimane km oli lühem või minu kell oli puhtalollakas) ning viimane km tuli eriti kerge jalaga... ja aeg tuli 02:07:33 .. ehk siis kui ma oleksin VEIDIKENEGI rohkem pingutanud, oleksin ju saanud tegelt oma 02:06 ju üle teha. Noh, woulda-coulda-shoulda-didn't. Sellel aastal on üks (või kaks) poolikut veel ootamas, äkki on isegi lootust midagi ära teha. 

Ühesõnaga - ise vedasin end veidi jälle alt, sest ma lihtsalt EI JÕUA niimoodi joosta, nagu vaim tahaks :D aga Narva jooks ise on täiega mõnus, kuigi ma ei tea, kas ma enam poolikut seal viitsin joosta, äkki lähen järgmisel korral vabatahtlikuks või lühikesele distantsile, kus on kogu aeg pidu ja pillerkaar. Ja võrreldes mu eelmise Narva jooksuga oli ajaparandus ikka 8 minutit ning pulss seejuures täpselt sama (kuigi tempo oli kiirem ning ilm päris palju soojem). 

reede, 1. juuni 2018

Mai kokkuvõte

Viis kuud sellest aastast on juba läbi. Õudne, aga samas ... võib öelda, et praegu juba ootan sügist, äkki tuleb midagi põnevamat elus. Ja noh, see maraton võiks ka nüüd tehtud saada :D 
Igatahes - jooksin 147 km! Juhhei, kilomeetrid kogunevad suhteliselt asjalikult, eriti arvestades, et veetsin omajagu aega ka võistluseks kas valmistudes või taastudes. 

Läbitud sai kaks võistlust - Tartu Maastikumaraton (muuhulgas ka minu elu kõige pikem jooks 24.1 km) ning Rapla Suurjooks. Võistlused läksid mõlemad nii, et praegu kehitan õlgu ja mõtlen, et päris metsa ikka ei kiskunud. Läbitud said mõlemad ning olen lihtsalt hellitatud oma eelmiste jooksuvõistlustega, kus pea igal korral on rekordid kukkunud. Kuum ilm tapab. Vorm nagu oleks kuskil olemas, aga ... ma ei tea, mis ta täpselt endast kujutab ja õnneks see pole ka nii oluline. Selle aasta suurim eesmärk ootab septembris lihtsalt läbimist ning praegu need eesolevad võistlused on lihtsalt enesekontrolliks, et mis seisus olen. 
kuhugi peavad lillepildid ju minema :D 

Selle jooksuga kaasneb muidugi vana hea no jiujitsu life - tegin jitsi täpselt kuus korda. Tegelt isegi suhteliselt okei, minu täielik miinimum oleks jõuda sinna trenni ühe korra nädalas ja kanda see jõutrenni arvele. Muidugi on näha, et teised on omajagu asjalikumalt trennis käinud ja asju harjutanud ja sain teisipäevases sparritrennis lihtsalt teiste põrandamatt olla ja patsutamiskäsi sai piisavalt tegevust. Ühest küljest on uhke vaadata, kuidas inimesed arenevad ja elan neile täiega kaasa, aga noh, teate küll mind, tahaks ikka ise olla see vend, kes on parem :D 

Muude asjade hulgas tegin mais ka Synlabis tervisesportlase paketi raames vereproovid ära - kõik on üllatavalt hästi, isegi D-vitamiin ja ferritiin on normis (vähem kui kaks aastat tagasi oli ferritiin nii madal, et ma ei suutnud hästi püsti seista), mis tähendab ainult ühte - minu igavene väsimus on lihtsalt puhastverd laiskus ja muud midagi. Või siis ma olengi salaja laiskloom ja vajangi igal öösel 9-10 tundi und. Kes teab. 

Mai viimane nädal möödus mul antidepressantidest loobumise tähe all - see tähendab, et mul käib pea ringi ja kõnnin veidi kõveralt ja pean pilku väga aeglaselt suunama. Kuuldavasti see läheb aga varsti üle ja saan katsetada, et mis nüüd saama hakkab. Nii palju uudiseid minult, rühkimine maratoni suunas jätkub ning parmupäevitus on korralik :D