laupäev, 16. märts 2019

1/10 joostud!

Ehk siis mu "äkki pole hommikuti jooksmine KÕIGE hirmsam asi maailmas" projekt on jõudnud selleni, et kümme jooksu said juba eelmise nädala lõpus tehtud. 

Võib vabalt öelda, et kahetsesin seda oma otsust põhimõtteliselt igal korral, kui hommikul tossupaelad kinni sidusin. Hommikud ei ole minu jaoks ajad, kus midagi aktiivset teha ja trenni kütta, ma tahaks voodis vedeleda, raamatut lugeda ning kohvitassi taga laiselda. Küll aga olen ma veendunud, et tahtejõudu tuleb treenida ja kuidas ma muidu targemaks saan, kui mitte katsetades, et kas see pulsike hakkab kunagi koostööd ka tegema või mitte. Siiani võin julgelt öelda, et absoluutselt pole hakanud. Täpselt ei hakka ma temposid ja pulsilööke kirja panema, aga tegin millalgi siin nüüd ühe õhtuse jooksu ka ja tempo oli sama pulsi kohta ca minut kiirem kui hommikuti. 


Üldse on viimased paar nädalat (kuud? aastat?) olnud raske motivatsiooni leida ükskõik mille jaoks. Veidi autopiloodi tunne on peal, et ärkan-kooli-tööle-trenni-magama. Püüan nüüd aktiivselt jälgida enda tunnuseid, et depressioon jälle võimsamalt ligi hakkab hiilima ning tundub, et pigem on praegu lihtsalt (kevad)väsimus, mitte midagi tõsisemat. See ei aita ka kaasa, et kevad sel aastal samuti eriti hallilt tahab tulla. 

Vahepeal on ajad, kus tuleb lihtsalt vaikselt edasi rühkida ja loota, et millalgi läheb kergemaks. Ma eeldan, et minu puhul see aeg saab siis juunis olema. Tegelt ei, aprilli lõpus on ka ühte vaba päeva loota. Jõuame. Teeme. 

laupäev, 2. märts 2019

Kolm lihavaba aastat

Juhhei-hei! Kolm aastat tagasi esimesel märtsil otsustasin, et mu näriv idee tuleks teoks teha ja mõtlesin, et "no ma proovin ühe kuu niimoodi elada, et ma liha ei söö". Ja tagasi pole ma kordagi vaadanud. Ei, tegelt, see vist on vale - muidugi on asju, mida ma olen igatsenud, nt vanaema tehtud kotletid või Matsimoka suitsuvorst. Aga ma ei saa öelda, et ma nendest nii väga puudust tunneksin, et nende päriselt söömine oleks kunagi reaalse võimalusena tundunud. 

See postitus pole sellest, et "omg, hakkame kõik nüüd taimi sööma, sest see parandab kõik su eluprobleemid". Jah, ma usun, et KÕIK inimesed peaksid sööma oluliselt rohkem köögivilju ja vähem lihatooteid, aga minu puhul ei ole mu toiduvalik tegelt suurt muutnud. Ma ei ole nüüd särava nahaga ja alati rõõmus ja energiast pakatav. Ei, ma olen ikka samasugune - talve lõpus pigem näost hallikasvalge, hommikuti unine ja pahur ning mõnikord jään haigeks ka. Täpselt nagu tavaline inimene. Tervis on mul muidugi korras, annetan regulaarselt doonorina verd ning korra aastas lasen Synlabis ka mingid muud näitajad üle vaadata, aga see ei vaja eriti tõestamist, et läbimõeldud taimetoitlus hoiab tervist kenasti üleval ja tihti isegi parandab seda. 
Viimased neli toidupilti telefonist: tofuga riisinuudlid, tempeh ja riis, läätsepada ning pestoga spagetid. 

Küll aga ma tahaks mõelda vahelduseks sellele, kui palju mõnusamaks elu kolme aastaga läinud on. Ma mäletan, et ma hoidsin oma otsust ikka mitu nädalat saladuses kõigi eest peale oma peika. Imelik oli. Veidi nagu piinlik ka, et mida kõik küll mõtlevad ja äkki veel hakkavad mu üle naerma. Praegu on ikka täiesti ükskõik sellest. Ei ole keegi veel midagi öelnud, mis paneks mind mu otsust muutma ja see ei kõiguta mind, kui keegi võõras arvab, et ma olen opakas. Pigem on näha minu meelest positiivset muutust - taimsete valikute repertuaar aina laieneb, igas restos Tartus saab taimetoitu süüa (isegi Meat Marketis - seal on liha nimes sees ja ikka annavad ka kõrvitsat :D ) ning suhtumine on aina mõistlikum, kui toitumisvalikud jutuks tulevad. 

Võin jätkuvalt öelda, et ma pole pigem see vend, kes hakkab kellegagi tema toidu üle mölisema, no mis see minu asi on. Samuti ei pea ma end kellestki paremaks, sest lõppude lõpuks on toit lihtsalt toit. Kindlasti ei ole ma mingi tervise ega eetilisuse etalon, aga ma ise tunnen end oluliselt paremini praeguste valikutega ja mul on hea meel, et saan elada rahumeeli täpselt nii, nagu ise tahan. Rohkem armastust, vähem mölinat - söögem taimi! 

reede, 22. veebruar 2019

5% hommikujooksudest tehtud

Ühesõnaga plaan on täitmisel. Öeldakse küll, et esimene samm on kõige raskem, aga päris ausalt - hommikujooksude puhul on mu meelest iga samm üsna raske :D 

Siiani olen jooksnud tõesti ainult hommikuti enne oma kooli+tööpäeva kombot. Puhkepäevi teen loomulikult ka, sest ma ei taha mingite uute põlvehädadega nt tegeleda. Kuna hommikujooks on kerge, aeglane ja lühike, olen saanud ka õhtuti rahumeeli trenni teha. 

Siiani võib öelda, et pulss ... ei tee hommikuti koostööd. Jooksmise ajal pole just kõige meeldivam olla, aga tavaliselt pärast jooksu lõppu on enesetunne üsna mõnus ja tundub, et see võib mu selle semestri plaanidesse täitsa sobituda. Vaatame, kuidas edeneb. 

Viies jooks pildile ei mahtunud
Jooksutosse pildistan ikka hea meelega ja selle viie jooksuga nägin tõepoolest kõiksugu ilmaolud juba ära. Kõige meeldivam oli see sisejooks, sest lörtsi ei sadanud näkku. Tunnen kaasa ainult neile teistele, kes satuvad saalis olema, sest mu tossud kriuksuvad ikka pääääris korralikult. 

pühapäev, 17. veebruar 2019

Eesti naiste jitsilaager vol 3

On asju, mis mulle meeldivad. Mulle meeldib trenni teha. Mulle meeldib tarkade treenerite õpetusi kuulata ja ukerdades proovida neid ka rakendada. Mulle meeldib toetada asju, millesse ma usun - ning kuna ma alustasin oma jitsiteekonda hallil ajal, kus naisi just eriti palju sellega tegelemas ei olnud, usun ma sellesse, et ainult naistele mõeldud laager on vahva ettevõtmine ning ma tahan seda toetada nii rahaliselt kui oma kohalolekuga. Praegu on Tartus püsivalt trennis umbes 10 neidu ning ma kipun juba unustama, et tegelikult igal pool ei ole lood nii head ning inimesed on valmis sõitma ka välismaale, et saada naistega trenni teha. Tuleb jitsipostitus, teised inimesed võivad rahumeeli selle jutu juba ristikesest kinni panna.

See toetuse olulisus võitis kolmandat aastat minu Tallinna-jälestuse ning nagu laagrikorraldaja Laura ikka ütleb - olin original player ja kannan Tartu lippu kõrgel. Esimesel aastal saatis mind korralik lumetorm, teisel aastal lihtsalt külm talv ning sel aastal olid mu jalad kaks päeva järjest märjad, sest ma ei suuda täiskasvanuna funktsioneerida ja mingeid okeisid talvejalatseid hankida. Õnneks pole lugu - 3D Treeningu saal on soe ja suur ja ma võtsin paksud villased sokid kaasa ja olin valmis õppima.

Esimene treening oli Liisilt, kes on Eesti esijitsitar (see ... ilmselt pole sõna ) ja ta õpetas meile pealmise survet ning kätemurdmisi. Mulle on küll jäänud mulje, et Liisi oskab kõike hästi, aga kätemurdmine on tema eriline lemmik ja minu meelest annab ta trenne ka alati väga hästi - mulle klapib see konkreetne stiil - mitte liiga palju seletamist, piisavalt jõukohane tehnika ning meile yolo-jitsijatele Tartust väga raske "drillide ajal me ei räägi" lähenemine. Seda küljekontrolli survet olen veidi saanud hiljem ka katsetada, nõuab harjumist, ütleme nii.

Teine treening tuli meie oma klubiliselt Kadilt, kes rääkis sellest, kuidas jalgadega ümber teise väänduda nagu väike madu ning sealt pühkida inimene kas potsti tagumikule või isegi kukerpalli. Ütleme nii, et vanakooli esindajana de la Riva konks pole võõras asi, vanasti sai seda drillitud isegi iga trenni alguses soojendusena. Selgelt oli mul väga lõbus :D

Järgmine trenn oli jalalukkude meeldetuletus, treeneriks jalalukuhai Jane. See on nüüd koht, kus ma pole kuigi hea, sest ma ei kasuta jalalukke aktiivselt, sest mul on üsna suur paranoia kellegi põlv nt terveks eluks ära rappida. Küll aga ma põgenen nendest ise üsna okeilt, sest .. ma ei taha ka, et keegi minu põlve kogemata ära murraks. Trenn ise oli hästi antud, minu meelest algas hästi mõnusalt õige positsiooni harjutamisest ja läks samm-sammult edasi, kuniks terve kombinatsiooni käppa saime. Siinkohal tervitan Triinul, kellega väga palju scissoring nalju saime teha ja taaskord vana hea "varvas tupes" olukordade üle naerda.
Pilt: Mariel Mõisavald

Esimese päeva lõpetas tegelikult loeng juustest, aga 1) mind ei huvita juuste eest hoolitsemisel päriselt miski peale selle, et ma pesen ja kammin neid, lisaks olen ma väga hooldusvahendite vastane ja ei usalda ühtegi juuksurit, sest ma olen igasugu allergiaid nende soovitatud asjadest saanud ja 2) ma ei saa istuda üle 15 minuti paigal, sest ma jään lihtsalt magama. Seetõttu pesin end puhtaks ja läksin sõbranna juurde, vaatasime Netflixi ja sõime ennast ümaraks.

Järgmisel päeval osalesin veel hommikujoogas, mis oli minu jaoks veidi meh - ma lootsin, et tuleb pigem soojendus, aga see oli rohkem staatiliste venituste peale üles ehitatud ja ma olin pärast seda kangem kui trenni alustades. Pärast seda õppisin trenner Priit(ney) käest kontseptsioonitrenni, kuidas käelukkudest põgeneda. See on väga hea taktika, aga see pole mul ühtegi korda õnnestunud pärast rullide ajal proovides. Noh, oma osa võib olla ka selles, et viimasel ajal pole ma üldse midagi peale uute asjade drillimise teha saanud, sest avatud mati ja rulliaega on nii vähe ja ma ei saa midagi kinnistada ja katsetada. Rasked valikud elus - kas minna kooli või tööle või teha trenni?

Tore oli näha, et laager iga aastaga kasvab ja kvaliteet selle võrra ei kahane. Kohv oli maitsev, banaane jagus kõigile ning korraldustiim Laura-Annika näol olid on top of their game. Sel korral oli laagris juba 60 naist ning mõnus näha, et ka Võimla esindus oli kaks korda suurem kui eelmisel aastal. Järgmise korrani!

esmaspäev, 11. veebruar 2019

100 (hommiku)jooksu

Toon klassika tagasi (kes veel mäletab, siis Liina jooksis ka kunagi 100 hommikut)!

Ilmselt on minu hommikujooksuviha siin postitustes läbi kumanud, ma usun, et ainult Klari ehk vihkab hommikujookse veel rohkem kui mina ja mina vihkan neid ikka omajagu. 
Küll aga on elu jõudnud sellisesse kohta, et kui mul on õhtu, mida ma ei veeda koolis või tööl, tahaksin ma selle veeta Võimla saalis ja treenida jitsi või MMA-d. Samuti on neid õhtuid üldse väga harva, sest ausalt, kui ma olen veetnud 4-6 tundi koolis ja lisanud sellele 6-8 tundi tööl .. no ei taha minna pärast seda veel trenni. Sesmõttes respekt kõigile neile, kes seda teevad, aga mina pole üks nendest. 

Seega leidsin endale lahenduse, mis ühest küljest on väga loogiline - hakkan jooksma hommikuti. Ja kuna siiani see hommikujooksurlus pole väga vilja kandnud, hakkan seda ka üles pildistama ja siin jagama. Kontrollsüsteem või midagi taolist. 

Eesmärgid - vaadata järele, kas ma tõesti olengi võimetu hommikul madala pulsiga jooksma või on see treenitav (sest praegu on nii, et sama tempo juures hommiku- ja õhtujooksu pulss erineb ca 10 löögi võrra). Samuti on see hea variant lisada veidi kardio-aktiivsust oma ellu, isegi 15-20 minutit on ju parem kui mitte miski, eksole? Ilmaga harjumine on ka lisapluss, sest praegu ma olen väga pirtsakas, et mis ilmaoludega ma üldse õue lähen. Tahaks selle harjutada selliseks, et igasugune ilm on okei, suurem takistus on alati minu peas. 

Loodetavasti ei pea paika vanasõna, et "hommikujooksu tehes võid vähemalt kindel olla, et päev enam hullemaks ei lähe!" 

Hoidke pöialt!