kolmapäev, 19. september 2018

Heietus maratonist ja muust.

Maratoni läbimisest on nüüd möödas poolteist nädalat ja tunne on selline tavapärane "meh". Ausalt öeldes enam ei mäletagi, mis tunne oli maratoni joosta - eredamalt mäletan ainult eufooriat 35 km peal, kui sain aru, et surema ei hakka ning seda väsimust, mis finišis tabas. Kõik muu on ühtlane hägu, aga eks ma ka teadsin, et mu null-emotsiooni kannab mind elus edasi ning füüsiliseks meenutuseks jääb üks lillat tooni varvas. 

Ma ausalt öeldes lootsin midagi ... suurejoonelisemat. Et mu esimene maraton tõesti liigutab mind või et pärast on kuidagi teistsugune tunne. Et midagi on nüüd tehtud. Pigem oli selline tunne, millest ka Klari kirjutas, et oleme end ümbritsenud virtuaalmaailmas inimestega, kelle jaoks maratoni jooksmine pole mingi imeasi, vaid pigem on küsimus ettevalmistuse timmimises ja selles, et mis aja nüüd saavutame. Me kipume unustama, et nö tavainimese jaoks maraton on ikka puhta hulludele ja see on ka peamine tagasiside, mida mina sain nii maratoniks treenides kui pärast maratoni sotsiaalmeedias kuulutamist, et selline asi tehtud sai. 

Küll aga on mul mõned õppetunnid maratonist, mida võin täitsa vist ka teistega jagada - 

Esiteks ei tasu ennast alahinnata. Mina olen klassikaline "looda parimat, valmistu halvimaks" vend, kes oli vaimselt valmis igaks stsenaariumiks, alustades sellest, et pean vigastuse tõttu katkestama kui ka selleks et ma lihtsalt ei jõua enam ühel hetkel kuhugi minna ja vajun vaikselt kuhugi kraavi surema. Vb ootamatuks asteroidirünnakuks või apokalüpsiseks ma polnud päris valmis, aga tollel hetkel oleks see maraton nagunii üsna tähtsusetuna tundunud :) Samas ei tasu end ka ülehinnata - kui ikka pole väga jooksnud või piisavalt trenni teinud või kui jääd päev enne maratoni haigeks, no see pole mingi selline asi, et peab ära tegema, surm silme ees. Maraton ei ole jänes, et eest ära jookseks (hehehehe), aga rikutud tervisega pead edaspidi ka hakkama saama. 

Teiseks see, et esimesele maratonile minnes võib asjad küll ilusti läbi mõelda, aga hulluks ei tasu minna. Sa ei pea tegema mingit süsivesikute mahalaadimist ja massif carboloadingut, kui sa oled inimene, kes veidigi sellele mõtleb. Teadus kaldub viimasel ajal pigem sinnapoole, et see pole vajalik, vaid sama või isegi parema tulemuse tagab see, kui sööd mõõdukalt süsivesikuid terve treenimise aja. Muidugi on ka uuringuid, mis väidavad, et madalate süsivesikutega jooksed sa üldse kõige paremini, aga igaüks on erinev - mina nt ei saaks low-carbiga suurt midagi süüa, sest ma ei ohverda oma eetilisi põhimõtteid mingi paari minuti pärast maratonitulemuse kohta (mis pole isegi kindel) ja ma jälestan südamest rasvaseid toite. LCHF  - love carbs high five on minu metoodika. Aga kui sina oled see vend, kes tahabki süüa mune ja avokaadot ja peekonit ja tunned end selle juures hästi - sa ei pea seda muutma. Sa tead ise täpselt, mida su keha tahab ja talub ja mis talle parim on. Sul ei pea maratoni jooksmiseks olema maailma parimad tossud ega kaheksa tuhat kofeiini ja alkoholiga geeli. 

Mis sul PEAB olema, on treeningplaan ja valmidus seda järgida. Sa peaksid kasvõi umbkaudu teadma, mida sa teed, eriti hea on see, kui saad ühineda mõne jooksugrupiga või saada abi mõnelt treenerilt või maratonijooksjalt. Aga taaskord - rakenda common sense'i. Kuula oma keha signaale - kui pulss ei tee enam absoluutselt koostööd või kui sa ootamatult haigestud, siis on okei veidi aeg maha võtta. Aruta see targematega läbi ja ära treeni läbi valu ega läbi kuhjunud suure väsimuse. Muidugi võib noore ja uljana see olla mingi vanainimese hala, et "cmon, ma tean küll, mida teha, see on fine", aga meenutagem, et spordiradadel on harrastussportlastel südameid üles öelnud küll ning me kõik tahaks ju pigem vanaks elada kui oma esimesel maratonil püssi põõsasse visada. 
Sama rõõmsat maratonilõpetamist kõigile! Hea eesmärk, mida seada. 

Kolmandaks sa peaksid olema valmis selleks, et treening on aeganõudev. Päris ausalt - ma olin juba augusti alguseks jooksmisest ikka üsna tüdinenud, eriti kuna augustis jätsin teised trennid üldse ära, vb ühe korra käisin jõusaalis, aga ega seal väga midagi ju teha ei anna jalgadele, kui järgmisel päeval veidikenegi reibast sammu tahad teha. Maadlusmatte ma ei näinud nii pikka aega, et isegi nende värvi unustasin ära. Sa kas jooksed pidevalt, planeerid, et millal saad joosta (kuumalaine õudused) või et millal peaksid sööma ja jooma ja magama, et jooksutrenn optimaalselt hästi õnnestuks. Jooksmine peab ikka meeldima, et sellist asja ette võtta. 

Neljandaks (ja see, mis mulle vist edu tõi) see, et sa pead olema valmis valu ja ebamugavust tundma, sest ükskõik kui rõõmus su maraton on, nii trennides kui võistlusel endal TULEB ebamugavus ja valu ette. Mina sain ennast alati lohutada sellega, et vähemalt saan niisama joosta ja keegi ei ürita kägistada, aga igaühel arenevad ilmselt omad toimemehhanismid välja, mis aitavad valust vaimselt üle olla. Ma ise olen viimased neli aastat teadlikult enda vaimu ja keha ebamugavatesse olukordadesse seadnud ning oskan kõigega üsna edukalt toime tulla, sest ma tean, et kõik õudus saab ühel hetkel läbi. :) 

Selline positiivsusenurgake siis siia. Minult on uuritud ka tulevikuplaanide kohta - ja ärge pls küsige värskelt esimese maratoni lõpetanult, et "Noh, mis järgmine eesmärk on?", sest tra, ta just lõpetas maratoni, laske inimesel korra hinge tõmmata, enne kui mingit uut mäge peab vallutama hakkama. 

Igatahes ma olen üsna kindel, et lähiajal ma enam maratone ei jookse - peamiselt selle tõttu, et selleks treenimine on niiiii nüri tegevus ja ma ei taha, et ma jooksmist vihkama hakkaksin. Ma tahan tegeleda kõikide aladega, mis mulle huvi pakuvad ning see närib mu hinge, kui ma ei saa igal nädalal jitsi teha. Nüüd üritan kõiki trenne sobitada oma naeruväärselt kiire graafikuga ja püüan keskenduda maas- ja püstivõitlusele. Esimene MMA-trenn on juba tehtud ja võin öelda, et võhma oleks veel mitmeks tunniks jagunud, nii et midagi on kõigest sellest jooksmisest kasu ka olnud. 

Järgmine eesmärk on ikka ... kunagi oma sinine vöö kätte saada. Mõtlen mingitele jooksuüritustele ka, aga pigem tahaksin vist joosta kas väiksemaid võistlusi, kus ei pea kogu aeg küünarnukkidega teed rajama või mingeid elamusjookse. See aga eeldab seda, et ma hakkan jõusaali külastama, et jõuaksin nt köit ronida või mõnest seinast omal jõul üle saada. Hetkel on prioriteedid spordist üsna kaugel ja seetõttu ma pole ka kindel, et millest ma siin nüüd blogima peaksin. Kui kellelgi on mingeid asju, mille kohta ta tahab, et ma heietaksin, siis andke teada :D 

neljapäev, 13. september 2018

Tallinna MARATON!

Ehk thanks to all the Nordic Gods, ma tegin selle ära!

Nädal enne maratoni ma kõikusin pidevalt ärevuse ja ükskõiksuse vahel. Õnneks oli tegu ka üsna kiire töönädala ja esimese koolinädalaga (!), kus ma muuhulgas käisin jälle matemaatikas. Üle 9 aasta on viimasest matemaatikast möödas ja see annab tunda, ütleme nii. Küll aga iga lähenev päev vähendas mu keskendumisvõimet omajagu ja laupäeval olin ma juba tööl küll võrdlemisi kasutu, sorry guys.  Pärast tööd tulin kohe pealinna ja juba kella kümnest olin voodis, kus ma kutsusin und raamatuga. Raamat sai enne läbi, kui uni tuli 😀 kokkuvõttes magasin ma siiski üsna hästi - ei mingeid õudukaid ega ärevust. Ärevus tuli siis, kui kell 7 oma stardimaterjalid välja võtsin ja sain aru, et nüüd ongi see. See, mille jaoks 9 kuud treeninud olen. Tõehetk. Mõtlesin küll sinnasamma sekretariaadi kõrvale oksendada, aga mõtlesin, et toitu on vaja ikka sees hoida.

Kell 8 tegime TYSKi omadega koos sooja, meeleolu oli kõigil üsna ärev, et mis ilm tuleb, mis rada on, kas isiklik saab tehtud. Kuna minul oli isiklik rekord garanteeritud, oli mõnevõrra pingevabam, pigem oli mul veel kahtlus, et kas ja kuidas lõpetan, kas murdun, kas lähen katki. Juba mitu nädalat varem olin otsustanud, et pulsivööd ma kaasa ei võta - esiteks selle tõttu, et ma ei vaja seda stressi oma ellu ja teiseks ma teadsin, et see hõõrub mu underboobi täiesti veriseks ja ma eelistan oma jookse ja elu verevabana hoida. Raiskasin viimased hetked tobeda süsteemiga pakihoius ja vetsujärjekorras ja leidsin stardikoha 4:30 tempomeistri selja taga 4 minutit enne stardipauku. Hümn võttis meele härdaks, aga lubasin endale, et vajadusel nutan katkestades või finišeerides. Stardijoonest üle saamine võttis täpselt kaks minutit.

Esimesed 10 km läks väga edukalt. Kaasaelajaid oli palju, tunne oli hea, higi voolas mõnuga, raske ei olnud ... Kui välja jätta mu täiesti krampis ülaselg. See on mu krooniline mure, mis on krooniline peamiselt mu enda tegevusetuse tõttu. Kuna oskasin seda ette näha, võtsin 8km peal valuvaigisti sisse. You can judge me, aga ma ei kahetse seda otsust. Murelikuks tegi tempomeistri otsus mitte vaadata üksikuid km aegu, vaid jagada rada 5km pikkusteks lõikudeks. See tähendas, et km ajad olid üsna kõikuvad, mis mulle ei klappinud. Samuti olen ma alati joogipunktides kõige aeglasem inimene, mis grupimentaliteediga eriti ei klapi. 10 km sai täis ajaga 1:05 ja võtsin tunni peal ka esimese SIS geeli. Geelid olid head, paksud ja kleepuvad ja magusad. Mulle magus meeldib. Süsteem oli võtta geel iga tunni peal ja teistes joogipunktides vett ja spordijooki vaheldumisi.
Tiim TYSK. Foto: Margit Partei

Mu hirm sai tõeks juba 14-15 km peal, kui tempomeister pani järgmise käigu sisse ning ka 5:53 tempoga jäin grupist maha. No head teed teil minna, jäin maha. See murdis natukenw mu vaimu, sest ma lootsin nendega vähemalt pool teed vastu pidada. Kaasa ei aidanud ka algav metsatee lõik, mis võttis tempo oluliselt maha ja oli NII kuradi nüri, et mõtlesin püssi põõsasse visata - põõsaid seal jagus. Järgnes mingi iiveldamaajav laudtee ja kõrkjad, no ikka üsna halb oli. Eriti muserdas see, et isegi pool ei olnud veel läbi. Mitte nagu sein, aga selline väike kivimüürike, millest üle pidin ronima. Poolmaraton sai täis 2:16 peal. 

Õnneks aitasid üle ronida poolmaratoonarid, kellega meie rada kuskil 20km peal ühines. Paljudele nad käisid vist närvidele, aga mitte minule - mind aitas see väga, et oli rohkem rahvast ja melu ja see edasi-tagasi osa oli ka okei, sest muusika möllas ja kõik oli parem. Samuti oli pool juba tehtud ning alanud oli ka tundmatu maa, sest eelnevalt olin ma jooksnud kõige rohkem 24 km. Ma ei nautinud seda, et poolmaratoonarid kõik apelsini ära sõid, aga see mind ei seganud, et geelipunkt tühi oli, sest kõik väärivad toredat jooksu, mitte ainult maratonivennad. Kui miski saab otsa, on see korraldajate süü, mitte osalejate. Pealegi mul oli geele küll ja veel, üks jäi isegi alles.
28 km peal võtsin teise valuvaigisti samal seljavalu põhjusel ja oli ainult üks kolmandik jäänud. Ausalt öeldes ootasin kogu aeg, et millal see raske osa tuleb, sest ma olin veendunud, et see ei jää tulemata. Jõudsin 30 km peale ja aeg oli 3:15. Arvutasin kiiresti, et isegi kõnnin, jõuan tõenäoliselt ikka alla viie tunni.

Ja siis see tuli - uuestisünd. Samm oli kerge, hingamine korras, kõik klappis, nagu oleksin alles jooksu alustanud. Ei tulnud seina, vaid runner's high. Viskasin Icepoweri vendadega nalja ja sain korraliku jahutuse, sest ma olin piisavalt aeglane, et suurem osa pooliku jooksjaid olid juba oma teed läinud ja ei hoardinud kõike endale 😁 minna oli veel ala 12 km, see on ju mu tavaline keskmise jooksu distants. Kinnitasin endale, et iga tempo alla 7min/km on okei ja üle selle pole ka hullu, aga keskmiselt nägin kellal ikka 6:30-6:40 tempot, millega olin juba täiesti harjunud - veidi nagu igiliikur, ikka üks jalge teise ette.

Mind ei murdnud isegi see pikk edasi-tagasi lõik, milletaoline Narvas mu eluisu ära oli võtnud. Pigem oli hea meel tuttavaid näha ning enne tagasipööret möödusin ka ühest TYSKi jooksukaaslasest, kellel tundus oluliselt raskem olevat kui mul. Samas võis sellel hetkel seda öelda ilmselt 90% osalejate kohta, sest ka 35 km peal oli mul h aruldaselt hea olla. Nägin sel ajal ka Klarit, keda olin pilguga juba tükk aega otsinud, aga ilma tema hüüatuseta oleksin ikka maha maganud 😁 tänks, see maailma kõige kobam käeplaks kandis tükk aega edasi.
Foto: Mait Marttila

Ei saa öelda, et viimased 5 km oleks kerge olnud, peamiselt selle tõttu, et mu eelneval nädalal väljaväänatud jalg (koperdasin Võimla saali remontides kuhugi taaskord) tuikas iga sammuga korralikult, aga see ei takistanud mind enam. Aina rohkem möödusin kõndivatest inimestest, kuid ma teadsin, et mina nende hulka sellel korral ei lähe - ma tulin maratoni JOOKSMA, mitte kõndima. Viimased kilomeetrid muidugi venisid nagu kaameli ila, aga samas ma ka ei tahtnud, et see lõppeks, pigem oleksin tahtnud vahepeal hapukurki süüa ja oleks võinud edasi joosta. Üllatuslikult olin juba kesklinnas tagasi ja isegi lõputõus ja munakivitee ei murdnud mind. Lõpus ka kerge kiirendus ja rusikas võidukalt püsti - ma tegingi selle ära! Keegi, kes veel viis aastat tagasi ei jõudnud kõndimata 4km joosta, ületas selle nüüd kümnekordselt. Btw, viimasel 12km möödusin 120 inimesest.

Finišile järgnev oli muidugi väga ebaglamuurne, sest mind ei olnud keegi toetama tulnud ja ausalt öeldes ma seda kelleltki ka ei oodanud. Tegime TYSKilastega mõned pildid, vaatasin üle maratoonarite puhkeala - kui sa oled taimetoitlane, on see üsna mõttetu, sest midagi magusat mul enam alla ei läinud, kuid lihavaba soolast kraami ma tuvastada ei suutnud. Võtsin hoopis Balti Jaama turult vegeburksi ja magasin rahulikult pool teed Tartusse. 

Kuidas taastumine läheb? Suurepäraselt, juba teisipäeval oli maratoni meenutamas vaid kerge lihasvalu ja tänaseks on jäänud üks õnnetu sinist tooni varvas, ma pole kindel, miks ta selline on 😁 ja kaelavalu muidugi ka. 

Niisiis - maraton on tehtud. Pisaraid sel päeval ei valanud, kuid eks neid sai treenides juba piisavalt nähtud. Uuele maratonile ei mõtle, kuid mingi heietusjutt tuleb sellest veel, kui oma puhkusereisilt tagasi olen. Keep it real ja puhake jalga, mina plaanin seda igatahes teha 😊 btw, pilte pole rohkem, sest tabletiga piltide saamine on suurem kadalipp kui maratoni läbimine.

teisipäev, 11. september 2018

Tehnilised raskused.

Kirjutasin maratonipostituse valmis. Hakkas vaikselt eepose mõõtu võtma.  Blogger ei salvestanud.

Ma pigem puhkan päriselt ja viitsimise korral kirjutan kunagi pikemalt, aga - maraton on tehtud. Aeg tuli alla viie tunni. Neto isegi 4:36:41. Ehk siis tempogrupis ei püsinud, aga seina ei saanud, vaid jooksin terve maratoni suhteliselt rõõmsa meele ja värske jalaga läbi. Teisipäevaks (tänaseks) on vaid kerge lihasvalu jäänud. Pikem heietus võib oodata, aga ma olen nädala lõpuni rahul oma saavutusega ja siis mõtleme, et mis edasi.

Aitäh kaasaelajatele julgustavate sõnade eest, aitäh toetavatele tiimikaaslastele. Aitäh, keha ja vaim, et te ei murdunud.

pühapäev, 2. september 2018

Augusti kokkuvõte ja maratonieelne heietus

Milline üllatus - augustis ma jooksin. Jooksin kiiremini ja aeglasemalt. Jooksin hommikul ja õhtul. 
Jooksin hea meeleoluga ja mustas masenduses. Veidi tekib tunne, et midagi muud ei teinudki, kui kas jooksin või mõtlesin jooksmisele. Kokku selle kohta üsna hädised 160km, tundus küll, et elasin jooksuradadel. 

Järgmisel nädalal sellel ajal on maraton igatahes seljataga ja kuna ees ootab üks ... päris hullumeelne nädal, siis ilmselt siia kirjutama ma ei jõua. Sellisel puhul veidi heietust, mis on olnud ja mis tuleb. 

Kuna mina olen selline inimene, kes ei oska mütsiga lööma minna, olen lugenud ka mitmeid internetipostitusi, et "millele mõelda enne esimest maratoni" ja mu masterplan on valmis. Enamvähem.

Mõtle välja, kuidas, kuhu ja millal lähed - mina lähen Tallinnasse laupäeva õhtul ning pühapäeva hommikul plaanin kella 7 ajal liikvel olla, stardinumber ära võtta ja ilmselt 8000 korda vetsus käia. Tagasituleku osas ma pole veel otsustanud, aga tundub, et igal juhul peaksin jõudma rongile, mis kella nelja paiku Tartusse tuleb (et esmaspäeva hommikul tagasi Tallinnasse sõita :D ). Kes mind hommikul enne maratoni trehvab, siis ma ausalt püüan sõbralik inimene olla, aga ma ei saa garanteerida, et ärevus ei tapa ja ma ei suuda ühtegi sõna välja pigistada. Ärge siis isiklikult võtke. 

Mõtle välja riietus ja jalanõud - jalanõud on ilmselgelt mu sirelilillad Saucony'd, riiete osas veidi veel kahtlen ja vaatan ilmateadet. Kindlasti lühkarid ja säärised, aga särgi osas on mul selline totakas mure, et kõige mugavam jooksumaika on Võimla logoga. Ma armastan Võimlat, aga samas ma ei tea, kas on kohatu see särk maratonile selga panna, kui neil pole midagi (peale vaimse toetamise!) mu jooksueluga pistmist. Kui ma seda ikka otsustan, siis no disrespect TYSKile, see teie särk, mis mul on, on lihtsalt niiiiii ebamugav ja näitab iga viimsegi higitilga ära :D ma ei taha sellega joosta rajal, kus on suur tõenäosus fotosilma ette jääda. 

Mõtle välja tempogrupp - Siin on nüüd see, et algul lähen 4:30 gruppi. Selle tempoga olen mugavalt ära jooksnud poolmaratoni ja ka selle nädala treeningjooksud (v.a. laupäeva hommikune õudus) läksid mõnusalt. Võib vabalt olla, et kahetsen ja põlen, aga ma tahan uskuda enda võimetesse. Kui ma jään sellest grupist maha, siis ei ole midagi katki, aga ma loodan, et nad aitavad vähemalt esimese poole tempot hoida ja noh .. mitte ära surra :D 

Mõtle välja, mis tingimusel oled nõus katkestama - muidugi ma võin öelda, et ou, ei katkesta, AGA tervis tuleb esimesena. Mina olen selle taluvuspiiri enda kehas ära tabanud, et mis hetkel ma jätan pooleli, kuigi igaks juhuks pakin ka paar valuvaigistit kaasa. 

Ühesõnaga nüüd algab viimane nädal ja ma loodan südamest, et korra enne ikka soojendusjooksule ka jõuan - s.t. jõuan, kasvõi öösel pimedas. Kõiges muus püüan vaid ellu jääda, ei tekita lisapinget ühegi teiperiga (kuidas üldse teiperdada, kui liha ei söö ja muna ei taha? :D ) ja täiega üritan vabalt võtta nii koolis kui tööl. Ma olen suutnud teha rahu sellega, et enam mingit vormiparandust ei tule - kõik otsused, mis ma siiani olen teinud, annavad pühapäeval tunda. Ma olen andnud endast kõik, mis ma olen suutnud, ning ma loodan, et see on piisav, et jõuda maratoniraja lõpuni. 

Eesmärk number üks - lõpetada ja naeratada lõpus (ma ei välista, et hakkan ka pillima, kes seda õrna hinge teab mul). Eesmärk kaks boonusena on lõpetada nii, et kõnnisammu ei tee. Eesmärk kolm superboonusena on lõpetada alla viie tunni. Ma ise pakun, et see aeg tuleb 4:30 ja 5 tunni vahele, aga ausalt öeldes ... nagu esimene sünnitus - ega pole aimugi, mis tegelt juhtuma hakkab, vahet pole, kui palju ma valmistun ja selle kohta loen. Sünnituse kohta ei saa ma kunagi teada, mis tunne on, aga maratoni jooksmise tunde saan juba nädala pärast kätte. 

Ma olen jõudnud sellesse mõnusasse kohta, kus kõik endale seatud pinge on kontrolli all ja sees on pigem ootusärevus/elevus, et mis siis ikka saab, kuidas kõik välja kukub. 

Ma loodan, et järgmisel korral saan kirjutada juba maratoonarina! 

kolmapäev, 22. august 2018

Kõik on nässus?

Loen siin, kuidas kõigil läheb maratoniks valmistumine väga hästi - kes jookseb ühel päeval mitu 10km võistlust, kes teeb poolmaratonis rekordeid ja kes viskab niisama hiiglama pikki madalapulsilisi jookse, like is no big thing. Ärge muretsege, siit sellist juttu ei tule. 

Eelmisel nädalal oli mu sünnipäev ja selle tähistamine + veidi nõudlikum töögraafik viis selleni, et mul oli laupäeval kolmetunnine jooks, mille keskmine tempo tuli 7:50. Ma pärast 35 minutit isegi korraks jäin seisma, pühkisin mõne pisara ja mõtlesin, et jätan selle jama üldse ära, aga kuna seda jooksu ei anna mul kuhugi enam mahutada, siis rühkisin ikkagi lõpuni, mõeldes tihtipeale, et fuck me, ma ohverdaks kuskil teeristil hunniku porgandeid, et see pulss alla läheks. Ausalt, see "jooks" tõmbas moti korralikult alla. Muidu jooks ise oli ok, kolmandal tunnil hakkas turi valutama, sest ilmselt hoian end liiga krampis ning järgmisel päeval olid nelipealihased kanged, sest keha pole tükk aega jõutrenni näinud, aga üldiselt a-okay. Kuna pühapäeval pidasin sõpradega päriselt sünnipäevapidu, tähendas see, et nii pühapäev kui esmaspäev olid vabad, puhkus, mõnus. 

Eile hommikul läksin uue hurraaga kerget lühikest jooksu tegema ... ja pulss ei läinud jälle alla 150. Davai. Ma nüüd ei teagi, mida täpselt teha edasi, aga täna teen vaba päeva ja homme lähen jooksma õhtul, sest praegu ei anna midagi enam eriti ümber mängida ajaliselt. 

Kui aus olla, olen juba tükk aega mõelnud, et võiks selle maratoni edasi lükata, sest ma ei tunne ÜLDSE, et ma oleks selleks valmis. 42 kilomeetrit. See on raudselt korralikult üle nelja tunni. Jooksmist. Mina ja neli tundi jooksmist. Mõned targad on öelnud, et võid maratonile mõtlema hakata, kui oled pooliku alla kahe tunni jooksnud. Jeaa, seda pole juhtunud. Ma lootsin, et see saab sel aastal ületatud, aga ei läinud nii. 

Küll aga on mul üsna mitu põhjust, miks ma EI LÜKKA maratoni edasi - esiteks on see vana hea sunk cost fallacy ehk ma olen praegu niiiii palju juba vaeva näinud, et ma tunnen, et peaks selle asja ikka lõpuni viima. Teiseks ei kujuta ma ette, et tuleb paremat jooksuüritust kui Eesti100 maraton, see tundub üsna eepiline tulevat. Tallinnas on asjad alati olnud hästi korraldatud mu meelest, on piisavalt joogipunkte ja jooksutrass tundub äge olevat ja ikkagi riigi sünnipäev. Kolmandaks julgustab mind see, et üsna mitmed inimesed on jooksnud ära maratoni minuga enamvähem samal tasemel olles ja noh .. midagimidagi eneseületus on äge? 

Kas keegi veel kardab või mäletab, et tal oli kahtlusi enne esimest maratoni? Pls. Halp. Hirmus on :D