esmaspäev, 8. juuli 2019

Oled üldse jooksja, kui maratoni ei jookse v?

Muidugi oled, ära põe. Kõik inimesed ei pea maratoni jooksma ja see väike kirjatükk on endale meeldetuletuseks, et kuigi ma nüüd tõmbasin oma kevadisele maratoniplaanile kriipsu peale, ei ole ma täielik läbikukkuja. 

Margitil oli paar aastat tagasi ka postitus, et miks kõik nii väga tahavad maratoni joosta. Tol hetkel mina veel maratoni jooksnud ei olnud, aga vastus on ikka täitsa mõistetav minu meelest - eneseületus on alati äge ja enesedistsipliini arendamine on mulle jätkuvalt oluline (olen küll kuulnud arvamust, et minul on seda nagunii rohkem kui keskmisel inimesel, aga julgen vastu vaielda :D ). 

Tegelikult on maratonini jõudmine täitsa mõistetav jooksja areng - sa hakkad ühel hetkel pihta kohast, kus vb jõuad joosta kolm kilomeetrit. Võib-olla jõuad ainult ühe ja vahepeal pead kõndima. Samas see ei murra su vaimu ja sa jätkad, sa treenid, muutud vastupidavamaks, tõenäoliselt ka kiiremaks ning ühel hetkel läbid viis kilomeetrit. Siis kümme. Siis mõtled, et davai, ma katsetan selle poolmaratoni ära. See läheb hästi (pigem olen aru saanud, et inimestel enamasti läheb poolik hea enesetundega, kui just ilm mingit erilist perverssust ei korralda) ja siis .. kuhu enam minna? Tahaks ikka kõrgemale, kaugemale ja paremini, kogu aeg aina paremini, et saaks oma eesmärke täita ja piire nihutada. 

Pärast mu esimest maratoni vandusin ma endale ja teistele, et mitte iialgi enam. Kuniks ma lugesin jätkuvalt teiste blogisid edasi ja nägin, et olen muuhulgas ümbritsenud end inimestega, kellele maraton polegi nagu miski hiiglama suur ja võimas asi, vaid miski, mida sa teed igal aastal ehk isegi mitu korda. Ja siis mõtlesingi, et tegelt oli ju tore, davai, jookseme veel. Äkki parandame veel aega ka ja mõtle vaid, kui kauneid Instagrami-pilte Küprosel saab teha ja .. Ja siis mulle meenus, et mu eelmise talve vaba aeg oli umbes neli minutit päevas. Nelja minutiga kahetunniseid jookse ei tee. Muidugi on võimalik igasugu asju koomale tõmmata, aga tegelikult on mu haridus ja praegused tööasjad mulle olulisemad kui treening. sorry not sorry. 

Ühesõnaga kui ma mõtlesin rahulikult järele ja jätsin kõrvale selle, et "oo, täiega äge oleks seda teha" ja mõtlesin, et ma näen oma sõpru juba praegu piinlikult harva, peale selle kannataks üsna kindlasti mu kooliedukus, tööedukus ning kahaneks olematuks mu väga oluline vedelemise-aeg. Lisaks sellele oleks suurim mahujooksmine Eesti kõige kehvema ilmaperioodi ajal. Kolmetunnine jooks kuskil lopa sees veebruaris? Pigem ei, aitäh. 

Sellest suurem teema on muidugi see, et eesmärgid on toredad, aga noh, tegelt on mingil perioodil täiega ok ka joosta lihtsalt seetõttu, et jooksmine on tore ja see meeldib sulle ja see aitab võhma hoida ja mõtetega üksinda olla. See on täiega okei. Sa ei pea kohe jooksutee alguses (ega keskel ega üldse) mõtlema, et jess, maraton, see on see ainus asi, kuhu püüelda. Kuigi jah, kogemuse mõttes soovitan vähemalt korra küll ära proovida. Esimene kord on hea pingevaba ka, saab lihtsalt läbima minna. 

Minu plaan on praegu siis lihvida poolik alla kahe tunni ja alles pärast seda mõelda, et kas ja kuhu mingi maraton mahuks. Vahepeal on maratonitrennide asemel aega maadelda ja võib-olla mingeid uusi spordiasju ka proovida. 

teisipäev, 2. juuli 2019

Raamatunurk: Michelle Obama

Viimasel aastal olen lugenud põhimõtteliselt eranditult ainult põnevikke ja psühholoogiaõpikuid, aga mul on nüüd paar minutit päevas vaba aega rohkem, nii et kätte sattus Michelle Obama raamat "Becoming". See oli ... värskendav lugemine. Ilmselgelt olen ma enamvähem viimane inimene, kes tahab poliitika üle arutleda või kes sellest isegi väga palju teab, aga see ei tähenda, et ma ei üritaks seda inimeste vaatepunktist mõista. Ja see vaatepunkt on eriline, isegi ehk enneolematu - esimene mustanahaline USA presidendi proua siiski. 
See pole nüüd koht, kus ma hakkan teesklema, et I know what the struggle is, et jaa, mind on ka represseeritud ja nii. Seda raamatut lugedes sain aru, et nah, ei ole mul suurt miskit häda (kui välja jätta need suured maailmapurustavad mured, mis meil kõigil on). Aga mul on hea meel, et ma sain ehk heita pilgu ja mõista veidikenegi paremini, mis see võitlust teistel inimestel võib olla. 

Igatahes, mis mulle raamatu juures meeldis - me räägime hariduse olulisusest, halleluuja! Ma tundsin seal üsna palju paralleele enda (ja ilmselt mitmete teiste eestlaste) eludega, kus su vanemad ongi vähem haritud ning mitte kuigi jõukad, kuid nad annavad endast kõik, et sina saaksid endale võimalused paremaks eluks. Michelle'i vanemad olid samuti väga pragmaatilised ja tundub, et ka ohvrimeelsed - ehk on kõik vanemad ohvrimeelsed? Ma ei oska öelda, aga minu omad kindlasti olid ja ma olen neile väga tänulik.

Mulle meeldis, et see raamat ei läinud väga presidendikeskseks - jah, sealt kumas läbi sügav armastus ja kiindumus oma abikaasa vastu ning ilmselgelt on see suur osa raamatu võlust, et saab näha Valget Maja elaniku pilgu läbi ning üldiselt on päris raske kõrvale hiilida sellest, kui su abikaasa on üks võimekamaid/võimsamaid/võimukamaid inimesi maailmas, kuid raamat keskendus rohkem siiski Michelle'i pingutustele tema ametiajal, küll presidendi enda memuaarid temastki rohkem räägivad. 
Tore oli lugeda, et võitlus ülekaalulisusega tol ajal ka laste suhtes mingeid statistilisi tulemusi andis (kuigi väga irooniliselt sõin ma sel hetkel kartulikrõpsu õhtusöögiks) ning et Michelle'i projektid olid tõesti kantud sellest, millest ta päriselt väga hoolis. 

Mis mulle nii väga ei meeldinud, on see, et see raamat on .. kammitsetud? Ma arvan, et see on õige sõna. See on kergesti loetav ja huvitav, kuid ma tunnen, et see on osa suuremast pildist, nagu kogu see raamat on enne suure tiimiga läbi arutatud, et kuidas see täpselt üles ehitada, et jätta endast kõige parem mulje - armastav ema ja abikaasa, südame häälest juhitud aktivist ja maailmaparandaja, eetiline ja hingestatud. Muidugi - kui mina kirjutaksin raamatu, siis ma jätaksin ka endast võimalikult hea mulje, eriti kui arvestada, kui suur bränd tal kanda on. Siinkohal tekib muidugi ka küsimus, et kas ta kirjutas selle raamatu täiesti ise või kasutas kõrvalist abi. 

Selle kammitsetuse juurde käib ka see (võib-olla ameerikalik?) komme, et kõik inimesed, kellest ta kirjutab, on automaatselt "kallid sõbrad". Muidugi võib rääkida minus teatud kadedus, sest kahjuks ükski riigipea ei ole minu sõber, aga kummaline on lugeda sõber-sõber-sõber, kui mul endal läheb aastaid aega, et inimesed "tuttava" kategooriast kõrgemale tõuseksid. Samas - sellist pinget ma pole ka iialgi kohanud ning kui inimesed on igapäevaselt aastaid seotud, on ilmselt tõesti juba sõbra-staatus õiglane. 

Kokkuvõttes huvitav lugemine ning see kandis kenasti edasi lootusrikka tuleviku ideed, millele terve nende presidendikampaania üles oli ehitatud. Ja kuigi praegu tundub, et asjad on üsna kehvasti, saame igaüks siiski midagi teha, et nad alati nii kehvad poleks? Eks? 

“Do we settle for the world as it is, or do we work for the world as it should be?” 

kolmapäev, 26. juuni 2019

Tahan jonnida.

Ei viitsi joosta. Ei viitsi töötada. Ei viitsi maadelda. Ei viitsi elada. Tahaks lihtsalt jonnida. Jalad on rasked ja hinges on kõrini. 

Vaatasin siis, et tegelt olen juunis päris tubli olnud ja ilusasse trennimustrisse jõudnud, kus jooksen neli korda nädalas, teen lühemalt, teen pikemalt, liigutan koibi kiiremini ja aeglasemalt. Viimane aeg on siis nüüd kergem nädal vahele teha. 

Mis vahepeal uudist? Suurt nagu midagi - jooksudega olen statistiliselt jõudnud ca eelmise suve tasemele, nii et see on päris mõnus. Õnneks pole nii raske ka, kuna maraton on plaaniliselt alles märtsis, siis praegu võin veel rahulikult sirge jalaga lasta ja mõelda, kas oktoobris Tartus ka pooliku jooksen. Praegu on küll selline tunne, et ma vist kiiresti üldse joosta ei oska enam ja kuidagi raske on loivamisest kiiremini liigutada isegi lõike joostes, mis siis veel 21 kilomeetrist rääkida? 

See raskus võib muidugi vabalt tulla ka sellest, et ma olen viimasel ajal taas kringlist elatunud. Ilmselgelt pole tegu mingi kaalublogiga ning teadlikult olen sellest ka hoidunud, sest suures plaanis kaal on .. mul on üldiselt suva, kuniks riided selga lähevad. Küll aga ei saa eitada fakti, et joosta on kergem, kui peab vähem kilosid kaasa vedama. Kaalulangetus ise on aga tüütu mu meelest ning asi, millega ma tegeleda ei viitsi. Kui saaks juba sinna, et ei söö iga päev räigetes kogustes magusat, oleks algus juba hea küll, või ei?
Kuidas see koogike siniseks muutus? Elu müsteeriumid. 

Ma ei hakka ka praegu mingit kaalublogi pidama, ainult mainin ära seda, et elu sees ei hakka ma mingeid kaloreid lugema. Esiteks selle tõttu, et ma ei viitsi ja mul ei ole tahtmist oma niigi väärtuslikku aega sellele kulutada ning teiseks ma naudin seda, et mul pole toitumishäiret. Teadus räägib ka, et on üsna suur seos kalorilugemise ning toitumishäirete vahel ning kõik need äpid pigem julgustavad seda kui aitavad piiri tõmmata. (link) Teadusega on muidugi alati see lõbus asi, et see, et miski on seoses, ei tähenda, et miski midagi põhjustab ning üldse on võimalik igasuguseid asju teadusest välja lugeda, aga kui 3/4 katses osalenutest tunneb, et kalorilugemine süvendab nende toitumishäiret ... jeah. Kindlasti on inimesi, kellele see väga hästi sobib, aga minu peas see oleks üsna kiire tee selleni, et "aga kui vähe kaloreid ma saaksin süüa ja ikka ellu jääda?". Mul on elus juba piisavalt stressi, tänks. 

Ühesõnaga praegu on kerge jonn peal. Ilmselt distsiplineerin end sellest läbi ja teen lihtsalt kergema trenirovka-nädala vahele, aga vahepeal on raske ka. Ei ole alati nii, et seon tossupaelad kinni ja lendlen päikeseloojangusse ja hing laulab. Pigem eelneb raske ohe diivanilt püstitõusmisele ja sellele, et davai, lähme teeme selle jama ära. Pärast jooksu on eranditult parem olla olnud küll, nii et ma panustan sellele tundele. 

esmaspäev, 24. juuni 2019

Loodus on päris mõnus

Okei - ma ei ole siin mingit uut universumi saladust avastanud. Teadus on ammu teadlik, et looduses viibimine teeb kehale ja vaimule head. Ma püüan seda ka jälgida, et saada värsket õhku ja (päikese)valgust ja vahepeal ka vihma ja lörtsi, aga no ausalt, minu meelest jalutamine on maailma kõige nürim asi. See on aeglane ja sihitu ja kedagi ei saa isegi kägistada. 

Küll aga on mul iga-aastases suvelistis see, et tahaks näha vähemalt ühte päikesetõusu. Kuna ma ei ole suur peoloom, ei ole tavaliselt see reaalne, et ma lihtsalt olen nii kaua õues ja vaatan niisama mõne koosviibimise lõpus päikesetõusu, kui koju jalutan. Nah, nalja teete või, ma olen juba keskööks oma mugava teki all ja kallistan patja. 

Järelikult on ainus võimalik lahendus see, et ma võtan selle plaani, et okei, lähme nüüd ja vaatame muuhulgas päikesetõusu ka. Sel aastal siis Ilmatsalu matkarajal, kus oli kas üks väga lärmakas lind või hästi palju tavapärase lärmakusega linde. Õhk oli värske, putukaid oli terve mäe jagu ning hing sai puhata. Eilsest mererannas lamamisest ma ei räägigi, ma naudin seda, kui saab lihtsalt eresinist taevast vaadata ja mõelda, et okei, see neljapäev, kuhu suvi sel aastal sattus, oli täitsa mõnus. 

Tegelt tahtsin lihtsalt pilte näidata, et ou, ou, ou, ma olin ükspäev kell neli ärkvel ja see on aasta ainus kord, nii et pildistame seda. Loodus on päris mõnus ja tegelt võiks seal rohkem olla, isegi kui sa seal ainult kõrrelisi pildistad. 








pühapäev, 26. mai 2019

Kes palju teeb, see ... võib läbi põleda.

Pikka juttu pole vaja tegelikult tehagi - kopp on ees. Septembris läksin tagasi ülikooli, mis tõi välja minu väga tüütu perfektsionismi - olen veendunud, et kui midagi juba teha, siis korralikult ja paraku minu "korralik" ei klapi tihtipeale teiste omaga. Peale kooli olen käinud omajagu korraliku koormusega tööl, trennis, tõlkinud pool seebikat ning ühe multika, osalenud mitmes teaduskatses ning püüdnud vaimset tervist paigal hoida. Nüüd on see viinud selle hetkeni, kus peas hakkas väike häirekell käima, et oot-oot, neid tundeid me ju mäletame eelmisest korrast, mis viisid selleni, et ma veetsin oma päevad diivanil magades ja kala pilguga seina vaadates. 

Minu puhul esimesed läbipõlemise ohumärgid on tavapärased teistele - puhkamine ei taasta jõudu, väga raske on keskenduda, valdab üldine tundetus ning tahtmatus kellegagi rääkida või midagi teha. Mis seal vahet on, nagunii on kõik kohustus kohustuse otsas kinni ja mu päevased "seitse minutit vaba aega" ei muuda mind äkitselt puhanumaks - pangem tähele, vaimselt apaatsus ja pessimism on väga tuntavad märgid, et midagi võiks muutma hakata. 

Kuna aga ma ei ole selles olukorras esimest korda .. ega isegi vist teist .. no ütleme, et olen seda ämbrit varem kohanud ja sellesse nii mõnigi kord juba sisse astunud - siis ma juba tean, mis teha. Juhhei! Taaskord, need on asjad, mis toimivad minule, need ei pruugi toimida kellelegi teisele, kui jõuetuse ja lootusetuse ja üleüldine "meh" tunne üle pea kokku löövad - otsi professionaalset abi, selle jaoks meil terapeudid loodud ongi! 

Minu puhul (teraapiaväliselt) aitab see, et vähenda kohustusi. well shite, ei saa ju töölt ja koolist lihtsalt ära tulla. Ei saa tõesti, aga vaadates oma kohustuste nimekirjale otsa, saab ilmselt MIDAGI ikka vähendada. Praegu aitab see, et kool tõmbab suveks nagunii otsi kokku ning pooled ained olen juba läbinud, samuti sain tähtajad nii sättida, et saan tõlkimise hetkeks ootele panna ning väga oluline asi - kodu võib mattuda tolmurullidesse, kuniks ma tunnen, et mind jälle kotib. Siia lisandub see, et kui elad kellegagi koos, siis jaga oma muret. Jaga seda tunnet, et on raske ja üldiselt praegu mingi lasanje tegemine on kõige viimane asi maailmas, mis sulle huvi pakub - tegelt täiskasvanud inimesed saavad ilmselt ka asju jagatud nii, et saab veits puhata ja no mille jaoks siis Wolt tehtud on, eksole? 


Teine abistav osa on see, et ma tuletan meelde, et mis need asjad on, mida ma päriselt naudin - see võib ühel hetkel juba üsna keeruline olla, sest a) ei naudi enam nagunii midagi ja b) nagunii pole aega, sest kohustuste nimekiri vasardab kuklas. Siin taas on see, et kohustusi peab võtma vahepeal vähemaks, sa ei saa funktsioneerida aastaid nii, et kogu aeg on samasugune kõrge stress peal, su keha ja vaim annavad alla. Mina naudin näiteks komöödiaseriaalide vaatamist, raamatuid ja sporti. Sporti eriti seetõttu, et mul on praegu null eesmärki, ma saan lihtsalt siduda tossupaelad kinni ja minna välja ja mitte vaadata pulssi ega aega ega üldse midagi. Suva. See põdemine, et ma ei jookse piisavalt kiiresti või ei arene piisavalt hästi või misiganes tekitas lihtsalt veel ühe kihi mu juba korralikule stressilaviinile. Seda pole vaja. Minu puhul nt ei aita jooga ega mõtestatud hingamine, küll aga aitab looduses viibimine ning aktiivsus, mis vaheldub diivanikartulsusega.  

Ühesõnaga tegelen aktiivselt sellega, et kogu aeg ei oleks kopp nii ees. Hea on see, et sain praegu veel asjal sabast kinni ajal, kus ma jaksan mõelda ja proaktiivne olla, sest kui sa jõuad juba sinna kohta, et tundub, et pole mõtetki midagi proovida, sest miski nagunii ei muutu ... see on juba üsna kehv koht, kus olla, ja sealt välja rabeleda on oluliselt keerulisem. 

Kuidas te stressi maandate muidu? :D