pühapäev, 22. aprill 2018

Unistame! (spordist seekord)

Täna käisin JooksJõudVenitus tiimiga Vooremäe terviserajal jooksmas ning esmakordselt sel aastal said mu õrnad jalakesed maastikukogemuse kätte. See oli päris õudne ning alates esimesest tõusumeetrist (ehk siis kohe) unistasin sellest, kuidas ma koju jõudes kõik Värska-kaevud tühjaks joon. Seda ma ka tegin, aga küll pani see mind mõtlema unistamisele üldiselt.

Nimelt on minu mõõdukasraskest depressioonist vahepeal saanud kerge depressioon (suur tänu, meditsiin, tabletid ja teraapia ja rõve enese kallal töötamine!) ning ma olen hakanud vaikselt jälle ... asju tundma oma hinges. Kogu eksistentsiaalse ängi kõrval tuleb paar positiivsemat laksu ka ning panen siinkohal kirja mõned eesmärgid spordivaldkonnast, millega tahaksin kunagi tegeleda. Ideaalis enne kolmekümnendat eluaastat, aga kes teab.


  • maraton - ei ole mõtet seda vist enam eitada: minu selle aasta treeningute eesmärk on läbida sügisel Tallinnas täispikk maraton. 42.2 km. Aega ma jooksma ei plaani minna, pigem lähen kogemust saama ning vaatama, et what the fuss is about
  • (vähemalt) sinine vöö bjj-s. See pole nüüd enam isegi see eesmärk, mida ma loodaksin tõsimeeli sel aastal ära täita, võtan selle pinge maha ning üritan pärast puravikumetsa väljakasvatamist (khm, nahaseen) lihtsalt trenni jõuda ja nii palju teha, kui jaksan. See kõik aga tuleb maratoni kõrvalt, mis tähendab, et prioriteete saab olla korraga vaid üks. Jits tuleb selline .. lõbutsemine ja sotsialiseerumine. See pole muidugi see, et saan sinise vöö ja tulen trennist ära. Lilla on ka päris äge värv. Ja no muidugi - miks kanda midagi muud, kui saad kanda musta (vööd). 
  • proovida kunagi kätt trenni juhendamisel. Ma olen nimelt ajaga aru saanud, et mulle päris meeldib enda hääle kõla. Samuti ma tunnen, et mul on omajagu tahtmist teisi motiveerida ja õpetada. Kes teab, kas ja kuidas see kunagi teoks saab, praegu mõtlen, et see võiks ikkagi olla miskine võitluskunsti värk ... äkki bodycombat? Kas seda veel arendatakse? See oleks päris äge. 
  • minna postitantsu proovima. Ma olen enda meelest umbes nii ebaseksikas inimene kui vähegi olla saab, aga see postitants tundub fun, arendab tugevust, painduvust ning üldist graatsilisust mu meelest. Siinkohal on paslik lisada see video, kui kaks Võimla kutti käisid postitantsu proovimas - link
  • Ma pole kindel, kas see on täpselt spordieesmärk, aga ma tahaksin langevarjuhüpet sooritada. Juba paar aastakest vist. Mis teha, kui uimasteid ei tarbi ja muu elu on nii igav, siis tuleb adrenaliini otsida inimeste kägistamisest ja aina kõrgemale ronida, et sealt alla hüpata. 

  • Ma tahan kunagi osaleda mõnel ekstreemjooksul ja seda selle eesmärgiga, et ma ei viiliks ühegi harjutusega. Eelmisel aastal sattusin pealtvaatajaks sellele, kuidas naistel lasti ühe taolise jooksu ajal viilida ülakehajõudu nõudvate harjutustega a la rippeskõnd (üleval on redel ning sa käte abil kõnnid ühest otsast teise), mis tegelikult peaksid olema jõukohased? Ei? 
  • Ma tahan arendada enda kerelihaseid ja üldist jõudu/tasakaalu nii heaks, et oleksin võimeline pidevalt sooritama nii peapealseisu kui kätelseisu. Hetkel pea peal seisan ... kehvasti ja kõverate jalgadega, kätel üldse mitte, sest apparently minuga on midagi valesti ja ma ei saa lihtsalt aru, mismoodi see käib. Seda on raske seletada, aga kui ma nt seina toel kätelseisu üritan minna, siis ma ei saa lihtsalt aru, mis tegema peab ja üks käsi vajub alt ALATI ära :D 
  • Kindlasti tahan proovida tõsisemalt ka ronimist. Mitte seda alpinismi, vaid just oma lõbuks seintel ja väljas kividel ronimist-turnimist. Bouldering on see õige termin vist. 
  • Taas üks asi, mida ma ei tea, kas saab otseselt spordi alla liigitada, aga mu vist kõige pikaajalisem soov on olnud läbida Camino de Santiago ja võtta paar kuud, et kõndida läbi Hispaania. Ühel päeval ehk. 
  • Mõnes soojemas riigis liivarannal tahaksin kindlasti mõne kiirkorras surfikursuse võtta. Ja sellega seoses meenus mulle, et ma tahan päriselt ujuma ka õppida. Õigus jah :D 
Kümnest esialgu vast piisab. Pildi lisan selle tõttu, et esiteks ma olen selle üle uhke, ma oma väikeste kätega tegin selle ja teiseks, tahaks ka end kunagi enda kehas nii mugavalt tunda kui mu suurepärane modell. Goddamn. 

A rääkige oma unistustest ka - mida tahaks teha, mille nimel praegu vaeva näed, qué pasa ühesõnaga? 

kolmapäev, 18. aprill 2018

body y u fail me so?

Siit algab lühikokkuvõte, et miks ma pole tükk aega jitsi teinud - nimelt sain Amsterdamist tagasi tulles kaasa peale mõnusate trennikogemuste ka punaka lööbe, mis sai kiirelt diagnoosiks vana hea seenhaiguse. Et siis maadlemise asemel kasvatan keha peal puravikke, sest inimesed on rõvedad ja ei oska end pesta. Eks see oli aja küsimus, sest maadlusvärk on päris higine värk ja kõiksugu seened ja mustus õitsevad selles keskkonnas suurepäraselt. Selle paranoia tõttu on Cutasept minu parim sõber juba aastaid ning käis minuga ka sellel reisil kaasas. Küll aga ei osanud ma ette näha, et ma peaksin selles vist vanni võtma, sest nüüd on mu reie sisekülg selline nagu ... no see pole eriti ilus. 

Õnneks sain kohe jälile, et mis värk on ning ravimi peale, aga kuna mina ise olen normaalne vend ja ei taha teistele oma lööbeid peale hõõruda, siis paar nädalat olen kodus, kuni kõik on 100% kindlalt a-okay. Asja positiivne külg - saab sitaks joosta, miski ei valuta ning ego pole juba veidikest aega peksa saanud. Asja negatiivne külg - krt, jitsi ei saa teha. fuck. 

Ma tegelikult mõtlesin sellele kunagi varem ka, et jumal tänatud, et meil siin Tartus (loodetavasti üldse Eestis, aga ma kõigi eest sõna ei julge võtta ) inimesed on rohkem rilääks ja ei usu nt, et oma kimono vööd ei tohi pesta (link), sest siis kaob kõik su skill ära (saywhatnow?) või et iga kord matile astudes peab kummardama ja vahepeal peab paaniliselt OSS!!!! hüüdma ja kui sul sparri ajal kimono lahti tuleb, siis pead katkestama ja selle korda tegema, et mitte mingit jiujitsuvaimu pahandada. Kui sellised "traditsioonid" oleks siin ka levinud, siis ma läheks küll kohe teistpidi mingisse teise trenni :D

Vahepeal on aga Tartusse ka hakanud kevad jõudma ning muuhulgas sain täna esimesed trepijooksud teha. Tänane JJV oli üks selline trenn, kus sa tunned, et see on rõvedalt raske, aga sa tead, et see on arendav ja kasulik. Ei teinud seda küll otseselt lihtsamaks. Päeval sain vähemalt Botaanikaaias kevadet piilumas käia, nii et olge valmis selleks, et mu spordipostitusi illustreerivad edaspidi veits lillepildid. 

Ja ... vähem kui kuu aja pärast ootab mind maastikumaraton Otepäält Elvasse, mis tähistab taas ühte esimest võistlust ning kõige pikemat distantsi, mida ma kunagi jooksnud olen. Päris hirmus, aga päris äge ka. 

neljapäev, 12. aprill 2018

Raamat: I nagu Ishiguro

Davai, ma siis olen kultuurne ja loen ka kirjanikke, kes on Nobeli kirjanduspreemia saanud. Paar kuud tagasi lugesin tema teost "Mägede kahvatu terendus", mille valisin puhtalt pealkirja põhjal. Lihtsalt vaadake, kui kenasti see kõlab. Terve raamatu tõlge voolas imeliselt hästi ning raamat läks kiiresti, kuid mu igavene mure Ishiguroga on see, et tema teosed on minu jaoks liiga ... abstraktsed? Mulle meeldib, kui lugudel on selge lõpp ja lahendus või kui ma vähemalt saan selle välja mõelda. Ishiguro lugudel pole aga tihtipeale lahendusi ega isegi keskpaika, vaid need nõuavad rohkem mõtlemist ja mul tihtipeale pole selleks tahtmist. Ühesõnaga olen vist liiga madalalaubaline selle jaoks. 

Hiljem aga avastasin, et Ishiguro viimane raamat (mida ta kirjutas üle kümne aasta) on fantaasialugu ning see sujus väga väga edukalt. Tervet maailma katab udu, mis röövib inimeste mälestusi, vohavad eelarvamused ning segadus. Raamat küsib kaudselt ka seda, kas on parem unustada minevik ning kuidas kollektiivselt toime tulla sõdade ning tapmiste järelkajaga, oled sa siis võitja või kaotaja.. Kas inimeste mälestused on väärtuslikumad kui üldine rahu? Ka selle raamatuga jäin igatsema lõpplahendust, sest mind jäi kummitama üks aspekt peategelaste kohta. Ma eelistan mõelda, et kõik läks nende jaoks positiivselt, kuid ... kes teab. 

Üldiselt mulle tundus, et see žanr nõuab veel harjutamist, sest see raamat oli nagu mitu erinevat pealiskaudset lugu, kuid potentsiaali üheks sügavamaks ja seotumaks raamatuks oleks olnud. Erinev tavalisest fantaasiakirjandusest samas ning see on alati tore. Ehk nagu Ishiguroga ikka - ma ei ole lõplikult otsustanud, kas tema stiil ja raamatud mulle meeldivad või mitte. Objektiivselt ma mõistan nende erilisust ja kvaliteeti, kuid ... midagi jääb mulle kaugeks ja närima, et "see oleks võinud veel parem olla". 

teisipäev, 10. aprill 2018

Amsterdaamn

Ma olen tahtnud juba tükimat aega jalga Amsterdami tõsta ja kui sain aasta alguses teada, et üks mu lemmikräppareid Dessa  (praegune lemmarlugu siin) seal esineb, siis polnud pikemat mõtlemist. Küsisin töölt, kas võin oma aega ümber sättida ja ostsin lennupiletid ära. Väga ootamatu minu jaoks, tavaliselt ma räägin end alati sellistest ideedest välja, et "teen hiljem, aega on, äkki ei peaks ikka minema" jmt. Sel korral mitte, juhhei! 
Amsterdami saabusin koos sõbrannaga laupäeva hommikul ning algas minu ideaalreis - esmalt pannkoogid ja siis kohe jitsitrenn otsa (sest bjjglobetrotting on täiega asi). Esimene trenn oli klubis Amsterdam BJJ ning ma pole kuskil veel nii sõbralikku vastuvõttu saanud. Trennis muidugi ainult kutid ning alustasime maadlusdrillidega, edasi mahaviimiseni ning suletud kaitse avamist. Järgnesid mõned rullid, sest üllatavalt tahtsid kõik kutid minuga rullida, nii kena neist! Sain muidugi täiega suhkamit ja eriti korralikku kotihigi tunda, aga tuju oli ikka väga hea. Küll aga hoiatan ette, et seal pesta ei saa, kui sa oled naine. Mina muidugi olen võrdlemisi rõve neiu ja pesin lihtsalt kraanikausis - you make do with what you have, eksole. 

Esimese päeva käigus kõndisin üle 20km, proovisin erinevaid kooke ning salatit, jalutasin mööda kanaleid ning nautisin ilma, mis oli tõesti mõnus ja kevadine. Õhtul hilja trippisime Edamisse, kus meid ootas meie Airbnb. Edam ise on täiesti idülliline väikelinnake ning meil oli katusealune tuba ning eraldi mõnus vannituba. Muuhulgas ootas meid toas ka pudel veini ning šokolaad, väga väga armas meie võõrustajast (keda mina lõpuks ei kohanudki :D ). 
Edam hommikuses udus 

Pühapäeval tegin täiesti treat yoself päeva, kus mu sõbranna läks enda sõpradega mere äärde ning mina olin päev otsa üksinda Amsterdamis. Alustasin päeva kahetunnise jalutuskäiguga kanalite ääres ning leidsin üles ka 10th Planeti jitsiklubi Amsterdami esinduse, mille käigus eksisin vaid kolm korda ära. Pühapäevases trennis oli kohal 9 inimest ning mulle ootamatult ka veel üks Eesti kutt nimega Indrek, kes on seal terve dekaadi elanud. Väga vahva üllatus. Soojendus oli sellel trennil täiesti ebanormaalselt intensiivne - konnahüpped, kätekõverdused, burpee'd, mingi täielik jama, mul oli veel magamatusest ja eilsest maadlustrennist kops täiesti koos. Pärast seda oli trenn väga leebe, ma olin ühe tüdrukutepaari kolmas ning neid huvitas rohkem kihistamine kui drillimine, kuid nad olid väga sõbralikud, nii et pole viga. Tegime kimura-haardega seljavõttu ja RNC-d, täitsa mõnus jada, mida harjutada. 

Trennile järgnes veganburks Amsterdami kõige kiidetumas veganrestoranis ning ausalt, nii head burgerit ma pole veel Eestis saanud. Friikad olid keskpärased, aga burger oli tõesti suurepärane. Ma olin ka valmis selleks, et pean kolm tundi ootama, aga kogu külastusega läks aega 40 minutit. Nomnomnom. Jätkasin enda tsillipäeva kinoskäiguga (jaaaaa, ma teaaan, aga mu hing ei lase veel kinost lahti :D ) ja vaatasin ära "Ready Player One"'i. Raamat meeldis mulle ja film meeldis ka väga, kuigi nad olid üsna paljut muutnud. Väga mõnus ja meelelahutuslik viis, kuidas paar tundi veeta. Ja kino ise oli kesklinnas vanas teatrihoones, igal pool kuld, punane samet ning rasked kardinad. Väga imposantne. Õhtul jalutasime sõbrannaga veel punaste laternate rajoonis ning mõtisklesime elu üle. 

Esmaspäeval väisasime ühte mõnusat tänavaturgu ning olime kultuursed Banksy ja Roy Lichtensteini näitustel. Õhtul ootas mind aga see kontsert, mis oli absoluutselt terve reiis tipphetk. Kui ma kontserdi lõpuks Dessat fangirlides tüütasin ja koos pildi saime, siis mu käed värisesid rõõmust. Kas see ongi see õnn, millest inimesed räägivad? :D 

Ma tean, et see on väga tegin-seda-käisin-seal-sõin-burksi postitus, aga noh, mis teha. Amsterdam on imeilus linn ja ma tahaksin seal kohe pikemalt aega veeta. Ma kujutan ette, et seal töötada ja elada oleks niiiiii mõnus. Kogu aeg saaks vee ääres jalutada, tervisesporti teha, terve Euroopa on odavate lendudega kättesaadav ning keegi ei hooli sellest, missugune sa oled, kuni sa neid ei häiri. Võrdluseks Eesti, kus täna käisin sörkimas ja mingi mees kõndis mulle vastu ja ütles "mõttetu jooksja". Tänks :D 

Muidugi ma saan aru, et ma nägin ainult idüllilist kevadet Amsterdamis, kõik õhtud tundusid olevat täpselt need õudsed turistirohked läbud, kus kõik lärmavad ja on tüütud. Minu jaoks oli see reis muidugi väga igav, ei mingeid uimasteid ega prostituute ega üldse midagi eriti põnevat. Küll aga oli see täpselt see, mida ma vajasin. See oli võimalus aeg maha võtta, vee ääres jalutada, pingevaba kulgemist nautida ja hetkes olla. mindfulness. 

laupäev, 31. märts 2018

Märtsi kokkuvõte

Eilne maailmavalu on veidi leevenenud ning olen suutnud oma kurvad mõtted hingesopis alla suruda ja mu väike must süda on jälle täitsa enda moodi. Tegin ära oma pika jooksu ning aeg on paslik kuu kokkuvõtte jaoks. 

Boom - ma jooksin kokku 117km! Ojee! (Polar ütleb isegi, et veits rohkem, kuid ma lühendan sisehallis joostud distantsi alati veidi, et olla nö kindlal poolel). Arvestades, et kuu esimesel nädalal tundsin ma end päris halvasti ja ei jooksnud üldse, on see tulemus ikka päris võimas. Superluks värk ühesõnaga. Kuusse jäi veel mitmeid lõigujookse ning Cooperi test, mis läks minu jaoks väga pingevabalt ja lõppes tulemusega 2350m. Täitsa okei tulemus, kuuldavasti saab varsti uuesti seda katsetada. 

See trennide paikaloksutamine läks ka suhteliselt edukalt ning praeguse plaani järgi hoian vabana kas reede või laupäeva (olenevalt nädalast) ning nädala sees teisipäeva. See teisipäev tuleb väga otseselt jitsi arvelt, sest ma ei saa osaleda edasijõudnute kimonotrennides, aga selline see elu on. Olen suutnud jätta nädalasse 2 jitsitrenni ning 3-4 jooksu. Tegelikult annab tunda, et pole liiga kaua jõusaali sattunud, aga eks see peab ka oma aega ootama. Jits on ka päris korraliku löögi saanud minu meelest, sest olenevalt keha väsimusastmest lähevad need trennid kas väga kehvasti (aju ei võta midagi vastu, keha sureb ning vaim on juba ammu surnud) või väga lõbusalt, aga mitte eriti midagi õppides (sest aju on ikka surnud, aga vaim on nii väsinud, et mul on juba lõbus). Õnneks olen ma harjunud aeglase jitsiprogressiga, nii et olen valmis ka selleks, et nüüd järgmised kuud üritan vaid taset hoida, mitte nii väga kuhugi areneda. 

Õnneks on tunda, et kui ühest poolest kaotan, tuleb see jooksudes edusammudena tagasi. Täna jooksin mõnusa enesetundega 14km ning Polari targad algoritmid ütlesid tulemuseks pärast 50 ja hinnanguks "Elite". No vägev, kuigi väga lahke, sest tegelikult 147 pulss 7:14 tempo juures ei ole väga elite tulemus, olgem ausad. Siiski ma tunnen, et see on päris hea edasiminek, sest vahepeal ma sellise pulsiga jookse sain teha ainult kõnnipausidega ning tempoga üle 8 minuti km kohta. Veits ikka liigume kuhugi ja loodetavasti ei tee endale liiga. 

Nagu aru võib saada, on trennikoormus tegelikult päris korralik, mistõttu panen rõhku unele väga tugevalt. Nädala sees lähen magama ikka korralikult enne keskööd ning nädalavahetusel teen uinakuid, kui keha ütleb, et tahab veel magada. Terve eilse päeva ma vedelesin ühes või teises asendis ning sõin šokolaadi. Täna on juba täitsa inimese tunne ja võib-olla saadan päeva isegi ilma uinakuta mööda. Lisan magamise stiilinäite oma kassi esituses, sest minust keegi väga pilte ei tee kahjuks või õnneks. 

Aprillis ootab väike väljamaa-sutsakas ning ... loodetavasti kevad? Et saaks mõnusalt jooksma hakata, nii et hommikul ei üllata mingi lumesadu ja külmakraadid ja tuul, mis paneb küsima, et "miks ma elan kohas, kus õhk teeb näole haiget?"