pühapäev, 10. september 2017

SEB Sügisjooks 2017

Enne kui kõik oma (pool)maratonidest kirjutama hakkavad - pärast oma tiraadi, kuidas ma ei viitsi jooksuvõistlustel käia ja mingit aega taga ajada ja üldse pole motti, jooksin SEB Sügisjooksul Tallinnas uue 10km reksi. 

Tegelikult ma isegi ei mõelnud selle jooksu peale, kuni mu sõbranna otsustas täpselt 9. septembri õhtul Tallinnas soolaleivapeo korraldada. Üks meie seltskonna tüdruk ütles, et jookseb 10km enne ära ja siis tuleb. Pärast seda ma pikemalt mõtlema ei jäänud ja registreerisin end kohe samal õhtul ka jooksma. Sel aastal ma tegelikult jooksma pole väga palju jõudnud, nii et pigem oli mu eesmärk saada viisaka enesetunde ja tempoga üks võistlus hinge alla. Kui aga nüüd augustis-septembris märkasin, et mu pulsikell on vist katki ja näitab veidi liiga ilusaid numbreid (150se pulsi juures keskmiseks tempoks veidi üle 7min/km, mis on minut kiirem kui kevadel selle pulsiga), mõtlesin, et miks siis mitte juba proovida oma mitu aastat püsinud rekordit parandada. Siinkohal tunnistan ausalt üles, et ma ei mäletanud isegi, mis mu eelmine rekord oli ja vaatasin selle võistlusele eelneval päeval järele :D 

Sel korral soosis ilm ka päris mõnusalt, veidi tibutas vihma, soojakraade oli 10 kanti ja polnud liiga külm ega palav. Inimesed stardikoridoris vaatasid mind küll veidi kahtlustavalt, kui ma seal lühkarites ja maikas tsillisin, aga mul pole IIALGI ühelgi võistlusel külm hakanud, pealegi on 10km nii lühike distants, et saabki siis kiiremini ära joosta. Tegelt vist söön juba oma sõnu, sest Narvas poolmaratoni joostes ma mäletan, et kehal oli soe, aga käed ei paindunud enam teetassi lõpus haarama. Nii külm õnneks eile polnud. Enne starti kohtasin üle tüki aja ka Miinat, kes on vist oma jooksurõõmu hakanud üles leidma ja oli sama armas nagu alati. Enne starti sain oma rashguardi ka Evale anda (suur tänks, et meie võistluste rööprähkleja olid!) ja juba soojenduse ajal hakkas piisavalt soe. 

Mu taktika oli väga lihtne - kuna olenemata tempost kustun ma ALATI lõpus ära, proovin alguses võimalikult suure varu sisse joosta, aga asja mõistuse piires hoida. Panin kellast lõpuaja ennustuse käima ja hakkasin sibama. Üks jalg teise ette,  let's go. Esimesed kolm-neli km olid väga mõnusad, haarasin joogipunktist kaks lonksu vett ja kohe pärast seda sain külastuse juba tuttavatelt kõhukrampidelt. Ma tõesti ei tea, mida teha, et need mind igal võistlusel kimbutama ei hakkaks - tegu pole tavalise pistmisega, vaid terve mu alakõht läheb valusalt krampi. See oli raske hetk, ei hakka valetama. Tempo vaikselt langes ja tundsin, et kõndimine on päris lähedal - kuid sel korral oli vaim tugevam kui keha ja surusin edasi. Kuskil kaks kilomeetrit sain joostud suuremate ja väiksemate valudega kõhus, kui jälle oma rütmi leidsin ja valu üle läks. Siis motiveerisin end juba sellega, et pool on läbi ja rekordi parandamine jätkuvalt päevakorras. 
#fabulous

Teises joogipunktis ma enam ei peatunud, sest tundsin, et ei vaja juua. Küll aga oli see 7km punkt vaieldamatult mu lemmik kaasaelajate ja melu poolest - andis kohe rõõmsama sammu juurde. Teisel kohal oli üks väike punktike, mis mängis valjuhäälselt Metallica "Whiskey in the Jari". 
Long story short - üheksanda kilomeetri alguseks olin ma end juba täiesti kinni jooksnud ja lihtsalt palvetasin, et see ükskord läbi saaks. :D Lugesin peas endale "motivatsioonikõnet" stiilis "sa kahetsed pärast, kui nüüd kõndima hakkad, viruta ikka lõpuni välja, üks jalg teise ette, do the goddamn thing".
Tundub, et see toimis, sest kui eelmine rekord oli 56:02, siis sel korral ületasin finišijoone netoajaga 54:46! 

Uhke oli olla, päris ausalt! Järele mõeldes aga ma ei usu, et ma olen praegu paremas vormis kui eelmise reksi jooksmise ajal, pigem jooksuvorm on kehvem ja üleliigset polstrit on ka veits ikka peal. Küll aga olen vaimselt rohkem valmis end ebamugavas tsoonis hoidma ja tõenäoliselt sealt ka see parandus - korrutan endale, et võistlusel ei peagi mugav olema ja lihtsalt jooksen. Õnneks sel korral aitas kaasa ka hea ilm ja kiire rada. 

Igatahes: 
Neto aeg: 54:46
Koht: 1206/3576; naistest 283/1968; vanuseklassis 174/1035 - ma vist nii häid numbreid polegi kunagi välja jooksnud. 
Keskmine tempo: 5:29/min
Keskmine pulss: 185 (see ei lähe küll vist iialgi paremaks, ohjummel)


pühapäev, 3. september 2017

Augusti kokkuvõte


August oli selline casual kuu, kus natuke tegin trenni, aga põhirõhk läks muudele asjadele. Kahjuks need asjad polnud toredad asjad nagu rannas suveilma nautimine või sõpradega aja veetmine, vaid pigem töö ja veel tööd ja vahelduseks kaalualandamine ja võistlustel vigasaamine. 

Nädal aega on nüüd Soome võistlusest möödas ning tundub, et septembris pean jitsis vaiksemalt võtma, sest õlg on jätkuvalt valus ja nt magamine on jätkuvalt raskendatud. Samas saan aga asja hea külje pealt vaadata - mul on nüüd rohkem aega, et jooksmisele keskenduda, mis on alati tore. Vaatame, mis sellest spordiasjast välja tuleb, äkki sügis on edukam kui suvi. 


teisipäev, 29. august 2017

No-gi Finnish Open 2017

Tegelikult ei pea siin pikka juttu tegema - sellel võistlusel sain kotte ei õnnestunud mul võita. Aga natuke pikemat juttu teen ikka. 
Startisime pühapäeva öösel kell pool neli - täiesti ebainimlik aeg ükskõik mille tegemiseks. Sel ajal, kui teised jõid kohvi ja sõid šokolaadi ja pähkleid, vandusin ma oma peas, et ma enam kunagi madalamasse kaaluklassi ei lähe. Laevas aga meenus mulle, et ma ei tunne magades nälga, mistõttu magasin põhimõtteliselt terve laevasõidu maha. Kõik see tasus kohale jõudes ära, sest olin casually poolteist kilo kaaluklassi piirist kergem. Ehk siis tuleviku tarbeks - kaks-kolm kilo saab täiesti vabalt võtta ka veelaadimiseta maha. Selleks on vaja lihtsalt õhtusöögid ära jätta ja vedelikke piirata. Pole väga keeruline, küll aga on see omajagu raske, sest mulle meeldib süüa. Muidu seda taktikat ei soovita pikaajaliselt, tänaseks olen rahumeeli kõik tagasi söönud :) 

Igatahes - kaalumure kaelast ära, tegin küpsisepaki ja Värska lahti ja alustasin soojategemist. Ma vist pole viimase aasta jooksul kokku trennides nii palju sooja teinud kui selle võistluse eel. Väga kiiresti tuli juba esimene matš väikse blondi Soome neiu vastu. Naeratasime sõbralikult, lõime käed ja maailm kahanes väga väikseks. See hetk võistluse ajal on alati midagi täiesti uudset - keskenduda saab ainult ühele asjale: ära saa kägistatud. Kõik ärevus, mida sa tunned enne võistlust, kaob ära ning alles jääb ainult üks hetk ja sinu vastane. Aga poeetilisusest aitab - maadlemine ei tulnud välja, sest tüdruk istus pepuli. Mis ikka, hakkame mööduma. ohwait, ma ei oska ju eriti mööduda. See viis selleni, et ma proovisin kogu aeg sama asja samamoodi teha ja see ei õnnestunud. Tõll hüüdis nurgast nõuandeid, mida ma üritasin kuulata, kuid ühel hetkel sain pühitud. Võitlesin all edasi ja katsusin konksutada, kuid tüdruk sai mööda ja küljekontrolli. Võitlesin sealt küll ka välja, kuid ei suutnud olukorda enda kasuks pöörata. Tulemus: kaotus punktidega (5-0).

Pärast seda matši ma olin veidi nukker, aga samas ma olin ka uhke, sest ma suutsin esmakordselt matši lõpuni vastu pidada. Samuti oli see mu esimene kaotus, mis ei lõppenud alistusega. KÜll aga järele mõeldes tunnen, et ma oleks võinud olla agressiivsem. Ma ei oska veel enda võistlus-mõttelaadi leida ja suhtusin sellesse matši veidi nagu tavalisse sparringusse. Kohe võtsin otsuseks ka avatud kaalus osaleda, sest siis ma ei oleks vähemalt ühe matši pärast Soome sõitnud. 

Läks mööda viis-kuus tundi, mille ajal mu klubikaaslased skoorisid ühe kulla ja ühe pronksi! Hea töö, uhke oli olla! Avatud mati alguseks ma olin tegelikult juba üsna tüdinenud ootamisest, omajagu väsinud ja tahtsin lihtsalt koju minna. No mis ikka. Pilgu järgi oli mu vastane ainult üks kaaluklass kõrgemal ehk mitte päris 30kg raskem. Hea uudis. Sel korral hakkasin ise kartma ja istusin alguses pepuli - sest holy shit, kuidas soomlastele meeldib maadelda. Kahjuks tuli välja, et ka see otsus oli vale, sest ma ei oska ka alt kaitsta. Jutt kiire, teine neiu sai küljekontrolli ning sealt võitles välja väga kena õlaluku. Tulemus: kaotus õlalukuga. 

Tahaks täiega öelda, et oo, sain väga palju kogemusi ja võitsin kõiki, kes ei julgenud üldse võistlema tulla, aga ma olen üsna pettunud. Ma tean, et suudan tegelikult paremini, lihtsalt sel korral ei saanud enda oskusi täitsa käima. Ning ausalt, vastased olid sel korral paremad. Kõige kurvem asja juures on siiski see, et ma lasin sellel õlalukul veidi liiga kaugele minna, mistõttu eile ma veel ise riideid selga ei saanud. Kaks ööd olen suhteliselt magamata olnud, sest valu hoiab ärkvel. Täna õnneks on juba palju parem olla, nii et varsti peaksin jälle rõõsa ja rõõmus olema :) 

laupäev, 26. august 2017

Fear has gripped me but here I go

Ma vist polegi siin välja hõiganud, et ma lähen homme Soome võistlema. Ilma kimonota võistlus, mis on alati hea ja tähendab mh, et ma olen harjutanud ka maadlust ja loodetavasti ma ei hakka nii kartma, et kohe maha istun ise, vaid vähemalt proovin ühe mahaviimisega õnne. Minu kaaluklass (kuni 61.5kg) on naiste võistluste kõige rahvarohkem, mis tähendab, et kulla saamiseks peaksin võitma kolm matši. No vaatame, mul endal on väiksemad eesmärgid - mitte saada disklahvi kogemata ega teha mingit piinlikku lollust (nt jääda mahaviimisel kägistusse kinni). Võitmine oleks muidugi tore, eriti selle tõttu, et VÄGA kurb oleks sõita Soome, et seal kaotada ja üks matš teha. 

Kaaluvõtmisest pole mul sel korral väga palju lugusid rääkida - otsustasin mitte klassikalist võtmist teha, sest iseenesest olen ma igapäevaselt nibin-nabin selles kaalus või kilo-kaks raskem. Mu plaan oli sel nädalal lihtsalt vähem süüa - nt jätta õhtusöök ära. Kõik läks väga hästi, kuni enam ei läinud ja mh oli vahepeal öö, kus mind väga pika päeva lõpus ootas suur hunnik friikartuleid. Imelise maitsega tol hetkel, aga see sool hoiab küll kõike vedelikku järgmised neli aastat kinni. Eriti lõbusaks teeb asjaolu see, et mu kodune kaal kõigub vastavalt asukohale umbes kilo, nii et täna ma veel ei tea, kas ma olen võistluskaalus või mitte :) vast ikka olen, täna tuleb veel selline päev, kus olen pahur, sest ma ei saa väga palju süüa. Küll aga on eksperimendina see päris põnev, et tegelikult see näljatunne on täiesti händlitav, aga mu esmane reaktsioon on alati söögi järele haarat, kui kõht vähegi tühi on. Või kui igav on. See on kohe uskumatu, kui palju ma lihtsalt igavusest söön. 
Vähemalt sain võistlussoojenduse juba ära teha. Batman vs Superman! 

Tänase seisuga olen ma üsna ärevil. Ükskõik kui palju ma endale ka ei ütleks, et sellest ei olene tegelikult midagi, kui ma kaotan, siis ... keegi meist ei taha ju kaotada. Noh, vähemalt on mul alati võimalus ka avatud kaalus võistelda (seal on siis kõik valge vöötasemega võistlejad olenemata kaalunumbrist) ja võin võistluse edukaks lugeda, kui tervelt tagasi tulen. Eneseületus tuleb nagunii päris korralik. Plaan on siis paigas ka sügisel hakata vähem võitluskunste tegema ja veidi rohkem joosta, sest ma ikka tahaksin ühe poolmaratoni ka sel aastal vöö alla saada. Oktoobriks saaksin vast pooliku läbimise vormi juba küll. :) 

Igatahes hoidke kõiki pöidlaid, appi! 

pühapäev, 20. august 2017

K nagu Kuningas nagu King. Stephen King.

Pärast seda postitust ma jätkan taas teesklusega, et loen midagi peale ulme/fantaasiakirjanduse. Praegu on käsil kaks raamatut - üks kasside hingeelust ja teine tarkvara testimisest, aga need kumbki ei kuulu mu tähestikulisti, nii et nende kohta peate huvi korral ise uurima (keegi ei tee seda kunagi :( ma ei mäletagi, millal ma sain viimati raamatutest rääkida).

Igatahes - kuna Stephen Kingi magnum opus jõudis vahepeal kinolinale (ja film on kuuldavasti jube kehv, ärge spoilige, ma pole ise näinud), tundsin ma, et pean selle seeria esimese osa vähemalt läbi lugema. Long story short - esimene osa meeldis mulle nii väga, et ma ostsin kohe järgmised kaks raamatut ka :D 

Kolm raamatut järjest lugeda on päris huvitav kogemus, kuna nad on stiililt väga erinevad. Esimest raamatut lugedes hakkas mul veidi igav, sest see oli päris stiilipuhas vestern, kus dramaatiline üksik kauboi (eesti keelde on see tõlgitud "laskur", mis on imelik sõna mu meelest) oma Tumeda Torni poole sammub. Järgmine osa on hoopis teise suunitlusega ja meeldis mulle isiklikult rohkem - kuigi internet vist ei ole tingimata nõus. Kolmandas osas seevastu hakkab juba rohkem maagiat sisse imbuma ja see on alati vahva. Küll aga selle raamatu lõpuks ma taas tüdinesin veidi ära ja teen nüüd selle sarjaga väikse pausi. Ilmselt läheb mul sarja lugemisega siiski vähem aega kui Kingil selle kirjutamisega :P