esmaspäev, 11. juuni 2018

Narva Energiajooks 21.1km

Sel korral otsustasin mustri murda ja sõitsin juba reedel Narva, et seal veidi ringi vaadata ja et laupäeva hommikul saaksin paar tundi kauem magada. Kuigi mu meelest autoga sõitmine on umbes sama põnev kui muru kasvamise vaatamine, siis hakkama ma sain ja usun, et see oli õige otsus. Narva kesklinn ja promenaad on imeilus, 10€ eest oli hostelituba küll ja veel ning hommikul magasin peaaegu sisse :D 

Aeg enne jooksu algust läks väga kiiresti, kuid ilma kiirustamiseta, väga mõnus. Ka TYSKi grupiga sai käed kokku lüüa ning treeneri kaasaelamine rajal aitas sammu küll kergemaks muuta. Stardikoridor oli väga kitsas ja läks ülesmäge ning mul läks 50 sekundit, et üle stardijoone saada. Pärast seda oli veel korralik mass koos, aga see oli täiesti okei, ei mingit sõelumist minult ja loodetavasti ei jäänud ma ise ka väga kellelegi ette. 

Jooksu esimesed 7-8 km olid suurepärased - samm oli kerge ning jooks oli täpselt see, mille jaoks tulin. Igal tänavanurgal kaasaelavad inimesed, live-kontserdid, tädikesed rahvariietes leelotamas, noored neiud tantsimas ja ergutamas. Erilise lisaväärtuse andis see, et alguses jooksime läbi Kreenholmi tehasekompleksi, mis on aastakümneid inimestele suletud olnud. Tahaksin kunagi sinna ekskursioonile minna, see tundus ikka väga lahe olevat (ma olen hiiglaslik lagunenud ja tühjade majade fänn olnud, ma tahan alati võimalusel neis ringi luusida). 


Kõige hirmsam osa oli aga ees - võin sõna-sõnalt kopeerida kirjelduse oma postitusest, mille kaks aastat tagasi Energiajooksult tegin: "Küll aga jäi sinna väga igav maanteelõik, kus jooksed kogu aeg sirget teed ja lehvitad aeg-ajalt inimestele, kes vastu tulevad ja eriti heal juhul sulle ka vastu lehvitavad. Siis tuleb pöördekoht ning tead, et sind ootab vaid sama pikk ja tüütu sirge lõik ja kuna oled rahvamassi lõpus, siis ei tule mingil hetkel enam kedagi vastu ja pead iseendale lehvitama ja motivatsioonijuttu tegema, et "jõuad ikka, mismõttes ei taha enam joosta"."
Narva on päris iluuuus

TÄPSELT sama oli sellel aastal ka ning sinna lõigule jäi ka minu rekordilootus taaskord, sest ma ei oska/suuda pikal sirgel lõigul kiirust ei hoida ega arendada. See on minu jaoks veidi nagu unenäos jooksmine, et enda meelest täiega pingutad ja vaatad kella, et tempo on 6:35 min/km. Pühataevas. Sellele rekordijooksu allaandmisele lisandus ka see, et 20km jooksust jõudsin ma kiloemeetripostideni 600m pärast seda, kui mu kell oli neid oodanud. Saad aru, ma suutsin kuidagi raja üle poole km pikemaks joosta. See on mingi 3-4 minutit. Andke andeks noh. 

Sel hetkel, kui ma mõtlesin, et suva, ma ei viitsi väga siin enam rühkida ja pisaraid tagasi hoida, siis võtsin joogipunktides väga vabalt - vett ja spordijooki ja vett ja kõnnisammu. Mõnus. Narva suur pluss on alati see, et joogipunkte on alati piisavalt ning vabatahtlikud on NII toredad. Tõesti hästi korraldatud üritus. 
Parim jooksutiim! Pilt: Argo Park. 

Kui see sirge lõpuks läbi sai, jäi 3km allamäge ja mööda ilusat promenaadi. Sai veidi hakata isegi tempot tegema ja jõudsin treenerile lehvitada ja naeratada ning viimasel sirgel jooksin veel mitmest inimesest mööda, kelle taga olin rühkinud. 

Suur oli mu üllatus, kui lõpuks tuli rada ainult 200m pikem (mis tähendas, et kas viimane km oli lühem või minu kell oli puhtalollakas) ning viimane km tuli eriti kerge jalaga... ja aeg tuli 02:07:33 .. ehk siis kui ma oleksin VEIDIKENEGI rohkem pingutanud, oleksin ju saanud tegelt oma 02:06 ju üle teha. Noh, woulda-coulda-shoulda-didn't. Sellel aastal on üks (või kaks) poolikut veel ootamas, äkki on isegi lootust midagi ära teha. 

Ühesõnaga - ise vedasin end veidi jälle alt, sest ma lihtsalt EI JÕUA niimoodi joosta, nagu vaim tahaks :D aga Narva jooks ise on täiega mõnus, kuigi ma ei tea, kas ma enam poolikut seal viitsin joosta, äkki lähen järgmisel korral vabatahtlikuks või lühikesele distantsile, kus on kogu aeg pidu ja pillerkaar. Ja võrreldes mu eelmise Narva jooksuga oli ajaparandus ikka 8 minutit ning pulss seejuures täpselt sama (kuigi tempo oli kiirem ning ilm päris palju soojem). 

reede, 1. juuni 2018

Mai kokkuvõte

Viis kuud sellest aastast on juba läbi. Õudne, aga samas ... võib öelda, et praegu juba ootan sügist, äkki tuleb midagi põnevamat elus. Ja noh, see maraton võiks ka nüüd tehtud saada :D 
Igatahes - jooksin 147 km! Juhhei, kilomeetrid kogunevad suhteliselt asjalikult, eriti arvestades, et veetsin omajagu aega ka võistluseks kas valmistudes või taastudes. 

Läbitud sai kaks võistlust - Tartu Maastikumaraton (muuhulgas ka minu elu kõige pikem jooks 24.1 km) ning Rapla Suurjooks. Võistlused läksid mõlemad nii, et praegu kehitan õlgu ja mõtlen, et päris metsa ikka ei kiskunud. Läbitud said mõlemad ning olen lihtsalt hellitatud oma eelmiste jooksuvõistlustega, kus pea igal korral on rekordid kukkunud. Kuum ilm tapab. Vorm nagu oleks kuskil olemas, aga ... ma ei tea, mis ta täpselt endast kujutab ja õnneks see pole ka nii oluline. Selle aasta suurim eesmärk ootab septembris lihtsalt läbimist ning praegu need eesolevad võistlused on lihtsalt enesekontrolliks, et mis seisus olen. 
kuhugi peavad lillepildid ju minema :D 

Selle jooksuga kaasneb muidugi vana hea no jiujitsu life - tegin jitsi täpselt kuus korda. Tegelt isegi suhteliselt okei, minu täielik miinimum oleks jõuda sinna trenni ühe korra nädalas ja kanda see jõutrenni arvele. Muidugi on näha, et teised on omajagu asjalikumalt trennis käinud ja asju harjutanud ja sain teisipäevases sparritrennis lihtsalt teiste põrandamatt olla ja patsutamiskäsi sai piisavalt tegevust. Ühest küljest on uhke vaadata, kuidas inimesed arenevad ja elan neile täiega kaasa, aga noh, teate küll mind, tahaks ikka ise olla see vend, kes on parem :D 

Muude asjade hulgas tegin mais ka Synlabis tervisesportlase paketi raames vereproovid ära - kõik on üllatavalt hästi, isegi D-vitamiin ja ferritiin on normis (vähem kui kaks aastat tagasi oli ferritiin nii madal, et ma ei suutnud hästi püsti seista), mis tähendab ainult ühte - minu igavene väsimus on lihtsalt puhastverd laiskus ja muud midagi. Või siis ma olengi salaja laiskloom ja vajangi igal öösel 9-10 tundi und. Kes teab. 

Mai viimane nädal möödus mul antidepressantidest loobumise tähe all - see tähendab, et mul käib pea ringi ja kõnnin veidi kõveralt ja pean pilku väga aeglaselt suunama. Kuuldavasti see läheb aga varsti üle ja saan katsetada, et mis nüüd saama hakkab. Nii palju uudiseid minult, rühkimine maratoni suunas jätkub ning parmupäevitus on korralik :D 

esmaspäev, 28. mai 2018

Rohkem ei nuta! #jooks

Valasin eile vist kõik oma emotsioonid kirjatükki välja ning täna kehitan juba tavapäraselt õlgu. Tegelt pole ju katki midagi - no ei tulnud reksi, mis sellest ikka. Veidi kiiremaks sain ikka ning samuti päris väärt õppetunde ka. 

Esiteks on mul vaja kaalust alla võtta. Viis kilo raskemana ei ole samm kaugeltki nii kerge kui ta sügisel oli. Õnneks algus on juba tehtud, suvel on omajagu kergem ka, sest maasikad ja arbuus jäätise asemel võtta on täitsa hea :) 

Teiseks on mul vaja harjuda mõttega, et joosta on tore, aga võistlused ONGI ebamugavad ja rõvedad. Kui ma tahaks minna võistlusele ka tsillima, siis ma võiks lihtsalt niisamagi joosta. Vaimu peab hoidma murdumast ... kuigi ma veel ei tea, kuidas. 

Kolmandaks - vähem kassimist. Kuidagimoodi on see värk jälle jube hingelähedaseks läinud. Ei ole vaja. Kassimine ei aita, eneses pettumine ei aita. Tegelt jooks on äge ja seda tuleb meeles hoida, miks üldse midagi teha. 

Et siis ei anna alla ja regasin täna end Narva poolmaratonile ära. 9. juuni. 21,1 km. Tõenäoliselt jälle sigapalav ilm. come at me, bro! 

pühapäev, 27. mai 2018

Rapla Suurjooks 2018 ehk nutt ja hala...

.. ja vana hea eksistentsiaalne kriis. Aga kõigest järgemööda. 

Rapla Selveri Suurjooks oli mu selle aasta (vist) ainus võimalus oma isiklik 10km rekord uuendada. Lisaks on tegu Eesti kõige kiirema rajaga. no pressure, eksole. Taaskord ei hakka ma pinget kerima - ma ei uuendanud oma rekordit. yaaay. 

Laupäeval ma valmistusin jooksuks sellega, et veetsin viis tundi jitsi meistrikaid pildistades. See omakorda viis selleni, et mul olid pühapäeva hommikul reied ja tuharad niiiiii kanged. Samuti ärkasin kurguvaluga. Paljutõotav algus. Küll aga läks kõik meie planeerimine väga edukalt ning Raplasse jõudsime poolteist tundi enne jooksu algust. Jõudis rahumeeli vetsus käia (absoluutselt liiga vähe tualette), materjalid välja võtta ning korralik soojendus teha. Jalad tundusid isegi üllatavalt okeid ja mõtlesin, et davai, äkki sel korral kuumus ei murra mind. Enne starti kastsin end korralikult märjast ja  stardikellaga panime uhama. 

Pärast seda põhimõtteliselt kohe algas üks õuduste rännak, mida selgitab väga lihtsalt minu enda süü - nimelt jooksin end lihtsalt kohe kinni. Pärast seda vaatasin lihtsalt õudusega, kuidas mu vaim murdub ja mu keha murdub järele ning kell loeb halastamatult sekundeid. 

Kilomeetrid 1-4 olid isegi täitsa okeid, lippasin ja mõtlesin, et oo, kohe saab vett juua, kõik on okei, see palavus saab leevendust. Joogipunktis aga tabas üllatusena see, et vett lihtsalt polnud. Joogipunkt oli liiga väike ja vabatahtlikke liiga vähe, mistõttu vett ei jagunud. Noh, viskasin siis veerand topsi spordijooki kurku ja nutsin edasi kibedaid pisaraid, sest mu higi oli mulle kuidagimoodi silma tilkunud ja ma ei saanud silmi lahti hoida. Super. 
Mõned inimesed võidavad. Minu lemmikpilt jitsi MV-st.

Kilomeetrid 4-8 oli üks pikk sirge. Tuul oli terve tee vastu ning ma sain esmakordselt nautida seda rõõmu, kuidas saab üksinda tuulega võidelda. Ma lihtsalt ei suutnud eesolevale grupile järele võtta ning minu taga oli samuti nii pikk vahe, et ma ei tahtnud neid ka järele oodata. Niisiis ma rühkisin seal üksinda nagu jäälõhkuja ning see oli päris ebaviisakalt öeldes shite. Selle sirge peal kadus ka mu lootus rekordit püüda, tahtsin vaid lõpuni jõuda ning et lõppeksid need igavesed kulmavärinad, mis mind saatsid. 

Viimased kaks kilti läksid õnneks juba kergema jalaga ning objektiivselt ma saan aru, et see rada on tõesti kiire. Lihtsalt ma ise ei suutnud täna toime tulla kuumava ning sulava asfaldiga, tolmava kruusaga ning lagipähe paistva päikesega. Muidu ehk oleks isegi jõudnud, aga kuna mul on praegu ka muidu emotsionaalselt üsna raske, siis see allaandmine tuli kiiremini, kui mulle oleks meeldinud. See omakorda muserdas mind veelgi ja tegi sammu veel aeglasemaks. Finišisse jõudes ma oleksin hea meelega lihtsalt nutma hakanud ja nurka mossitama läinud, aga õnneks selleni asi siiski ei läinud. 

Vabandan juba ette, et ma nii õnnetult kõlan, kuid mulle meenus elavalt, et mulle ei meeldi võistelda. Ma ei talu jätkuvalt ebameeldivust ning kui jitsis saab matši kaotada vähemalt võrdlemisi kiiresti, siis siin ma pidin pärast kaotuse mõistmist veel pool tundi kannatama ja edasi jooksma, et vähemalt igavesti piinlik poleks enda ees. Lihtsalt mul tekib võistluste ajal pidevalt küsimus, et miks ma seda teen? Kellele see korda läheb? Miks see mulle nii väga korda läheb? Kas millalgi hakkab mu panustatud töö ka vilja kandma? Miks ma arvan, et suudan üle oma varju hüpata ja maratoni joosta? Miks ma ei või lihtsalt halvas vormis paksuke edasi olla ja mitte pingutada? 

Aga ma võin öelda, et elu läks oluliselt paremaks, kui ma Statoilist tassi kohvi ja ühe kaneelikeeru sain. Tühja kõhuga olen ma kohe eriliselt dramaatiline tavapäraselt ning kuna kodus sain ka pastat ja pannkooki (Love Carbs High Five- LCHF), tunnen end praegu jälle ... tundetult. Raske jooks oli. Tehtud sai. Kehitame õlgu ja lähme eluga edasi, I guess. Selles mõttes ka totter loota, et ma igavesti nüüd igal võistlusel enda uusi rekse üle jooksen, aga .. võiks ju? :D

Aeg: 00:56:26 / neto 00:56:18
Keskmine tempo: 05:39 min/km
Kohad: 518/743 ; naistest 132/289 ; vanuseklassis 83/177 - holyshit, isegi esimeses pooles.
Keskmine pulss: 180 - ma ei vaadanud terve aja pulssi, aga nüüd huvi pärast vaatasin, et sügisel reksi joostes oli keskmine pulss 185. Aeg selle võrra ainult poolteist minutit aeglasem, nii et väikesed võidud? 

reede, 25. mai 2018

Raamat: L nagu Lll-investeerimine

Hakkasin vahepeal veidi täiskasvanuks ja lugesin raamatut, et kuidas siis täpselt investeerima peaks ja mida tegema peaks. Selle autoriks oli kolm meest, kelle kõikide perenimed algasid L-tähega - saatus ilmselgelt - Bogleheads' Guide to Investing.  

Asjalik raamat, aga kui sa juba oled sellest teemast huvitatud, siis ma soovitaksin pigem Jaak Roosaare raamatuid. Üldine sisu on kõik sama - ela alla oma võimete, ole mõistlik ja ära ürita turgi ära arvata. Päris mitmed peatükid sellest raamatust olid ka USA-põhised (obviously), nii et need jätsin ma vahele, lisaks ka peatükid, et kuidas oma laste tulevikku kindlustada :D 

Rohkem väga polegi öelda, asjaks nüüd ainult oma värsked teadmised tööle panna ja KÕIK raha kühvliga kokku ajada.