laupäev, 12. jaanuar 2019

2019. aasta plaanid ja ideed

Okei, uus aasta on nüüd veidi aega juba kestnud ja ma olen mõtisklenud, et mida sellega pihta võiks hakata. Eelmisel aastal oli mul kaks suurt eesmärki ja maratonitreening haaras põhimõtteliselt 9 kuud minu elust. Sel aastal ma ei plaani maratoniks treenida nii selle tõttu, et ma ei viitsi ja see on minu meelest ikka veidi tüütu, aga ka selle tõttu, et mul lihtsalt pole motivatsiooni, et selle jaoks aega leida. Väljas on hiiglama külm ning mu elugraafik ei võimalda mul JJV trennides (või üldse eriti süstematiseeritud ajakavaga trennides) käia ning ma tean iseennast juba piisavalt, et ma üksinda ei viitsiks iialgi neid päris trenne teha, mis arengu tagavad, ja ma ei teaks ka, mida täpselt teha. 

Ehk siis ka selle aasta lubadus (kolmas kord ehk läheb õnneks?) - võtame selle sinise vöö ära? Jah, miks ka mitte. Sellele aitab kaasa praeguseks hetkeks kolm jitsiga seotud üritust, mis pole tavalised trennid: esiteks toimub veebruari alguses kolmas Eesti naistelaager, woo! Big up Laurale, kes seda enda südameasjana korraldab, see tuleb kindlasti vahva ja saab paljude väljamaalaste ja eesti tsikkidega rullida. Teiseks tuleb Eestit väisama üks kuuenda astme must vöö, kes annab mh ka Tartus seminari. Ja kolmandaks - broneerisin septembris nädala, et Sardiinias nädal aega jitsilaagris veeta. Võimlast tuleb suur posu inimesi ja kuuldavasti on see hiiglama lõbus ja seal on soe ja .. no kes see septembris ikka koolis käib? 
Isegi kutsadele ei meeldi lumi eriti, mulle meeldib veel vähem. 

Küll aga on mu huvi jiu-jitsus võistlemise vastu umbes sama suur nagu mu huvi .. molekulaarbioloogia vastu. Võib öelda, et julgelt umbes null protsendi juures. See jätab mulle üsna palju vaba aega, et võistelda muudes asjades. Korraks mõtlesin, et for giggles võiks end ka MMA-s proovile panna, aga mulle meenus üsna kiiresti, et mulle tegelikult ei meeldi rusikaga näkku saada. Ega teisi rusikaga näkku lüüa. Ilmselt pole siis realistlik :D 

Järelikult tundub, et võiks mõned jooksuüritused aastasse planeerida. Sõbrannaga lubasin, et kui ta läheb Maijooksule, lähen temaga kaasa, sest ma pole iialgi käinud ja kes ei naudiks siis hiiglasliku rahvamassi sees küünarnukiga kõhtu saamist. Samuti registreerisin mingis meeltesegadushoos end Vägilase jooksu Lähte etapile, kus 8 km peal on üle 30 takistuse. Super. Ei jõua oodatagi, hakkan praegu juba rippes olemist harjutama ja .. vahepeal ehk jooksma ka. 

Ma tahaks veel mingitel jooksudel osaleda, nii et pls aidake - mu kriteeriumid on peamiselt need, et see oleks lõbus ja et see poleks kuskil karup*ses nagu Saaremaa või Rapla. Samuti tunnen ma, et äärmisel juhul ühe poolmaratoni viitsin teha sel aastal, teised võiksid lühemad ja "kiiremad" olla. Kui kellelgi tuleb kohe midagi pähe, siis letmeknow, ma tunnen, et võiks ikkagi veidi seda kardiot ka teha ja kui ükski tulev võistlus mind ees ei oota (ja ei motiveeri viimaseks jäämise võimalusega), siis ma ilmselt jooksen ühe korra kuus. 

esmaspäev, 31. detsember 2018

2018 aasta kirjas ja pildis

Aeg on aasta mõne(saja) sõnaga kokku võtta ja mõelda, et mis kõik toimunud on.

 1. Mida sa tegid aastal 2018, mida sa varem teinud pole?
Alguses tundus, et ei teinudki nagu midagi, aga tegelt ju .. jooksin maratoni :D Maratoniks treenimine viis ka läbi aja kõrgeima aastate jooksukilometraažini - üle 1100 kilomeetri. Ma usun, et ma pole terve ülejäänud elu jooksul ka kokku nii palju jooksnud kui sel aastal. Tundub, et jõudsin isegi deemonite eest ära joosta, vähemalt veidikeseks ajaks. 
Muudest asjadest - ma sain esmakordselt elus koondatud ning käisin täitsa üksinda kontserdil. Tartu Ülikooli akadeemilist testi tegin ka esimest korda. 

2. Kas pidasid kinni oma uusaastalubadustest ja kas sa plaanid neid ka järgmisel aastal anda? 
Mul oli tervelt kaks uusaasta..eesmärki - maratoni jooksin ära, sinist vööd sel aastal ei õnnestunud saada. 50% on parem kui null, tahaksin ma öelda, kuigi see ei takista mul enda üle nalja heitmast, et ma ei teagi vist kedagi teist, kes jitsis nii aeglaselt areneb. Muuhulgas tuleb osata ka enda üle nalja heita. Uueks aastaks ei oskagi öelda, vist ei luba otseselt midagi, aga eks ikka on asju, millega tahaks tegeleda ja üldiselt ka "korralikum" olla. 
Ahjaa, tatoveeringut ka ei teinud. Sest ma olen puss ja kardan valu. 
Veebruaris oli see mu marsruudil töö-trenn-kodu. 

3. Kas keegi su lähedastest sai lapse?
Vähemalt üks sõbranna. Suguvõsasse on ka varsti lisa oodata, aga rohkem ei meenugi. Üsna lapsevaene aasta, võiks arvata küll, et vanus on juba selline, et kõik hakkavad peret kasvatama. 

4Kas keegi su lähedastest suri?
Ühe nädala jooksul kaks vanaema. Polnud just kõige parem nädal, ütleme nii. 

5. Mida sa sooviksid, et sul 2019. aastal oleks, mida aastal 2018 ei olnud?
Hmm. Rohkem aega ja võimalust trennis käia? Meelekindlust, et mitte õhtusöögiks pakk küpsist süüa? Aega, et sõpru näha tihedamini kui kord kahe kuu jooksul? Aega ühesõnaga. Aega võiks olla. 

6Milliseid riike sa külastasid?
Sel aastal taas sai vähem reisitud, kui mulle meeldinud oleks. Aprillis käisin Amsterdamis ning septembris Londonis. Sellega sai vist ka täis minu Londoni-mõõt, see tundub iga korraga aina rahvarohkem, üksikum, väsitavam ning külmem linn olevat. 
Ühe korra käisime matkarajal ka. 

7. Mis 2017. aasta kuupäev jääb sulle igaveseks meelde ja miks? 
Jäin selle küsimuse juures kohe pikemaks mõtlema ja kuigi igasugu märkimisväärseid asju hujtus, siis kuupäevaliselt ei jää ilmselt miski meelde. Hea et varsti iseenda sünnipäevagi mäletan :) 

8. Mis oli su selle aasta suurim saavutus? 
Oiblinn. No ma jooksin selle maratoni, see vist on täitsa ok asi. Tagasi ülikooli läksin ka, kuigi ma vähe kartsin, et olen ikka liiga vana ja ei suuda noortega sammu pidada. Siiani tundub, et täitsa suudan, vb isegi rebin ette. 

9. Mis oli su suurim ebaõnnestumine? 
Samuti esimese hooga ei meenu midagi. Oleks vb võinud end kokku võtta ja mõne korra ka jitsis võistelda, aga muidu olen täitsa asjalik olnud. 

10. Kas põdesid mingit haigust või vigastasid ennast?
Ma lasin enda ühe tarkusehamba eemaldada oktoobris ja see võttis mu nädalaks täitsa outi. Pärast seda jäin kohe nädalaks haigeks ka. Vigastusi kui selliseid vist ei tulnudki, vähemalt mitte üle tavapäraste maadlusvalude, millest ma ilmselt iialgi ei pääse. 

11. Mis oli parim asi, mille ostsid? 
Kõik kontserdi- ja lennupiletid. Asjad on vahvad küll (nt see sülearvuti, mille ostsin, et kooliasju teha), aga elamused on paremad. 
Need püksid on ka päris hea ost, aga need olid kingitus. 

12Kelle teod väärivad tunnustust?
Kindlasti on neid inimesi küll ja veel, aga mulle ei meenu taas esimese hooga midagi ega kedagi suurepärast. Peika tõi Võimla "aasta treeneri" tiitli esmakordselt koju, see on vägev :) 

13. Kelle käitumine tekitas sinus tülgastust ja kurvastust? 
Mul on tunne, et kõik asjad, millest ma eelmisel aastal kirjutasin, on ka sel aastal alles ja vb isegi võimendunud - kliimasoojenemine on ikka pekkis, taimetoitluse üle naerdakse, hirm ja segadus laieneb ja seda viha õhutatakse pidevalt. Vahel on täitsa kurb elada. 

14.Millele kulus enamik su rahast?
Ikka ja alati toidule. Mulle meeldib süüa. Hästi ja palju. 

15. Mis sind väga väga väga elevile ajas? 
Ma mäletan, et ma olin maratoniga tegeledes üsna elevil, eriti viimasel nädalal, kui ma juba tundsin, et kõik on pekkis ja eks peab hammastega üle finišijoone roomama. Samuti olin ma üsna elevil, kui me Londonis Harry Potteri etendusele ja tuurile läksime, see oli mõnus. 

16. Mis laul jääb sulle 2018. aastat meenutama?
See võib olla mõni laul kas Sofi Tukkerilt või Dessalt, kelle albumeid ma sel aastal väga hoogsalt kuulasin ning kelle kontserdid olid ühed mu aasta paremad hetked. Sofi Tukkeri kontserdilt oli mu käekotti jäänud hunnik lahtist glitterit, mille siis eilsel peol haldjatolmuna käiku lasin. 
Vahepeal tuli sügis ja kõik oli nagu Stephen Kingi romaanis.

17. Võrreldes eelmise aastaga, kas sa oled ...
õnnelikum või kurvem? Jätkuvalt olen seest üsna surnud, aga viiiissssttt veidi rõõmsam.  
kõhnem või paksem? Kaal on ikka sama, mis ta on alati olnud, paar kilo siia-sinna. 
rikkam või vaesem? Kindlasti oluliselt vaesem. Mis teha, see on elu. 

18 Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud? 
Ma oleks tahtnud rohkem pildistada ja rohkem looduses olla. Ja loomulikult oleks võinud oluliselt rohkem jitsi teha, aga eks seda saab ka järgmisel aastal. Loengutesse oleks võinud ka rohkem jõuda. 

19. Mida sa soovid, et sa oleksid vähem teinud? 
Hmmmm... veidi vähem nutnud ehk? Tegelt sel aastal oli täitsa okei, ma ei oskakski midagi muuta. Tahaks öelda, et võiks vähem kohustusi olla, aga samas olen ma ise need valikud praegu teinud ja ma pole esimene ega viimane inimene, kes kooli kõrvalt ka tööl käib. 

20. Kas sa armusid kellessegi 2018. aastal?
Ei, vist mitte. 
Suvel loojus vähemalt korra ka päike väga kaunilt. 

21. Mis oli su lemmik telesaade? 
Mulle täitsa meeldis Unbreakable Kimmy Schmidt ja The Good Place. Ma ei ole väga saanud süveneda mingitesse sarjadesse ja filmidesse. Küll aga aitasid Tussisööjad oma taskuhäälinguga mul maratoniks treenida - tead, kui mõnus on minna pikale jooksule ja teada, et sa ei pea vahepeal moblaga jändama, sest see osa on nagunii pikem kui kolm tundi? Täiega mõnus. My Dad Wrote A Porno'l tuli ka uus hooaeg ning sain jälle tänaval naerda. 

22. Kas sa vihkad kedagi, keda eelmisel aastal ei vihanud? 
Ei, ma vihkan ikka täpselt samu inimesi. Tegelt I joke, I joke, I kid, I kid, mul mingi viha jaoks küll aega ja tahtmist pole. Pigem olen isegi mõned eelmised vihkamised andestanud ja selgeks mõelnud ja edasi liikunud. Väga zen. 

23. Mis oli parim raamat, mida lugesid? 
Huhuhuuu, ma lugesin sel aastal vist 42-43 raamatut (oleneb, kas praeguse saan aasta lõpuks läbi, ilmselt saan), nii et võib üsna keeruliseks minna. Mulle meeldis väga Sylvain Neuveli triloogia Themis Files, mida ma tegelikult isegi audioraamatuna kuulasin. Mitte-ilukirjandusest oli huvitav lugeda USA president Trumpist rääkivat raamatut Fire and Fury (Michael Wolff) ning söömisest rääkivat The Hungry Brain (Stephan Guyenet). Aasta lõpus olen nüüd paar kuud lugenud eranditult põnevikke ja ma ei suuda enam vist midagi muud lugeda. Need lähevad nii kiiresti, neid on kerge lugeda ja kuigi ma nüüd ei saa öösiti eriti enam magada, siis noh, see on see hind, mida ma olen valmis maksma. 

24. Mida sa tahtsid ja said?
Asjadest uut telefoni ja sülearvutit - sain (ehk siis ostsin endale ). Tahtsin Dessa kontserdile minna, võtsin käsile ja käisin ära. Tahtsin oma sünnipäeva kõigi toredate sõpradega tähistada, tegin ära. Tahtsin uut hingamist ja mingit selgust tuleviku osas - ja see tuli. Sellel aastal oli väga selline ... äkki suur osa elust on tõesti kättevõtmise asi. 
Loomulikult kiusame ka kassi. Ta oksendas pärast selle mütsi kandmist meile voodisse. 

25. Mis oli selle aasta parim film?
Huhuhuhuuuuh. Jälle keeruline küsimus. Ma ei tea, kui palju filme ma sel aastal vaadata jõudsin. Paarkümmend ehk. Animatsioonidest olid mu lemmikud Coco ja Isle of Dogs. Mulle meeldis ka Marveli eepiliste mõõtmetega Infinity War ja suurim kinoelamus oli Hereditary. 

26. Mida sa oma sünnipäeval tegid ja kui vanaks sa said? 
Oma päris sünnipäeval ma käisin tööl ja õhtul tähistasin trennisõpradega tordi ja gintoonikuga. Aga nädalavahetusel tegin üle tüki aja korralikuma peo ka - tegin muuhulgas viktoriini, kus keegi ei teadnud midagi ning eraldi muusikaviktoriini, kus ma sain täpselt nii palju piinlikku muusikat küsida, kui tahtsin. See oli väga tore ja mul oli hea meel, et peaaegu kõik tulla said - ja ma sain nii palju head kohvi. Super. 

27. Mis on üks asi, mis oleks su aasta nauditavamaks muutnud? 
Pikemad ööpäevad :D ajast jäi sel aastal kuidagi puudu. 

28. Mis sind mõistuse juures hoidis? 
Teadlik tegutsemine, et mõistuse juures püsida. Piisavalt und ja kaisutusi. 

29. Kes oli parim inimene, kellega tuttavaks said? 
No tehniliselt tutvusime küll eelmise aasta lõpus, aga kuidagi sai üks trennikaaslane selle aastaga esmalt lihtsalt sõbralikuks ja nüüdseks juba heaks sõbraks. See on päris mõnus. 

30. Milline kuulsus/avaliku elu tegelane sulle kõige rohkem meeldis? 
Jään vist vastuse võlgu. Ei tea kuulsustest suurt midagi. 

31. Pane kirja üks oluline õppetund sellest aastast. 
See oli aasta, kus tundub, et suudan tegelt oluliselt rohkem kui ise alguses usun. 

32. Tsiteeri laulusõnu, mis selle aasta kokku võtavad. 
But I’m willing to work for this
Just show me where to dig
And I’m ready to hurt for this
I know exactly what this is

Mõnusat aasta lõppu ja paremat järgmist! 

esmaspäev, 24. detsember 2018

Lõpp hiilib ligi

No esialgu siis aasta lõpp, aga ei saa ka öelda, et ei ole mõelnud blogi kinnipanemisele. Eks ole näha, mulle endale meeldib ka vanu postitusi üle lugeda. 

Põhimõtteliselt võin spordiaasta kokkuvõtte ka kohe ära teha - jooksin maratoni ja see läks ootamatult/oodatult edukalt. Sinist vööd ei saanud. Aasta lõpuni on küll veel nädal, aga see on mu uus reaalsus, sest töögraafik sõidb räigelt trennigraafikule sisse. Kehitan õlgu - uue vöö asemel on trennis vähemalt hiiglama palju nalja saanud ja ma ise tunnen küll, et veits on mingit arengu moodi asja ka toimunud. Viimasel ajal olen küll jäänud väga kinni sinna "ära lihtsalt esimese 20 sekundiga alistust saa" ja "proovi vähemalt mingigi konks sisse surada" rutiini, edasiminekuks pean ise ka rohkem ründama hakkama ja mingeid asju katsetama. Ühesõnaga aasta eesmärkidest 50% täidetud. Täitsa okei sellise tempo kohta, millega ma sel aastal ringi lasin. 


Palju toredama asjana tuli aga see, et täna hommikul elasin poolunes läbi oma maratoni lõpumeetreid ja tundsin väga elavalt seda saavutusetunnet, elevust ja puhast rõõmu, mis mind seal lõpus (ja tegelt üldse maratoni ajal) valdas. Ärkasin hommikul ja esimest korda pärast septembrit tundsin, et ma tahan jooksma minna. Nii ma siis läksin. Neli rahulikku kilomeetrit. Vaikus. Lumi langes, kõik oli pehme ja hall ja monokroomne. Imeline algus jõuludele. Täna õhtul tunnen, et võiks täitsa homme ka minna ja paar kilomeetrit sörkida. 

reede, 23. november 2018

Mis siis nüüd peale hakata?

Üle kahe kuu on möödunud maratoni lõpetamisest. Üle kahe kuu ka viimasest postitusest. Mis ma vahepeal teinud olen? 

Noh. Läksin jälle ülikooli. Praegu ei oska veel öelda, kas läheb hästi või halvasti, aga ausalt öeldes on tegu ikka üsna keerulise olukorraga. Suures pildis tean, et see on õige tee, sest ma vähemalt umbkaudu tean, et SEE on see, mida tahaksin oma eluga peale hakata - kui isegi minust ei saa kliinilist psühholoogi, saab minust keegi teine, kes loodetavasti suudab maailma ikkagi vähekenegi paremaks muuta. Aga ma ei saa öelda, et see on kerge olnud. Raske on kooli oma juba enamvähem väljakujunenud eluga sobitada ning hakata äkitselt jälle hoolima viitamistest ja matemaatikast ja jagada ruumi inimestega, kes on sinust nii palju nooremad ja sinisilmsemad ja ma täitsa imestan vahepeal, et mul silmade pööritamisest tõsist tervisehäda pole tekkinud. 

Muuhulgas käin ikka ka poole kohaga tööl, õnneks on see praegu võimalik - müts maha nende ees, kes kuidagimoodi täiskohaga tööl käivad kooli kõrvalt, mina vist ei suudaks. Muidugi elasin ise enda elu keerulisemaks ka sellega, et võtsin septembrist tõlkida ka ühe seebika, sest tore on ju midagi hispaania keele haridusega seotut ka teha (and also I like money :D ). Nüüdseks on see aga läbi ning jälle 10 tundi nädalas nagu maast leitud. 

Mida kõike see trenni jaoks on tähendanud? Jooksmas olen käinud kahe kuu jooksul kolm korda ja need kõik on olnud ... pehmelt öeldes kohutavad. Pulss on juba alustades liiga kõrgel ning kiirus on olematu. Eks seda oli ka oodata, sest maratoniks treenimine väsitab ikka omajagu, lisada sinna kõik muu elutempo ning see, et käisin vahepeal planeeritud tarkusehamba opil, mis kahjuks ei läinud üldse nii kergesti kui Kristinal, siis ei tohiks endaga ju eriti karm olla. Ausalt öeldes see külm ilm ei kutsu mind absoluutselt jooksurajale. Mul on isegi kodus villastes sokkides tihti jahe, sest mul on kerged vereringehäired ja ma ei suuda lihtsalt pärast jooksmist üles soojeneda, olenemata sellest, kui kihiliselt ja oskuslikult ma end riietan. Teate küll, kärss on kärnas ja maa on külmunud. 
Ega Pärnu suvi ka taeva ei jää. Laseb end veidi lihtsalt oodata.

Võimalusel käin ikka maadlemas ning olen sel sügisel isegi mõned korrad päris MMA-trenni sattunud, kuid sealt sain ka mingi eriti totaka jalavigastuse ning lisaks olen avastanud, et tegelt ma eriti ei naudi seda, kui mulle rusikaga näkku lüüakse, nii et ma pole kindel, kas seda MMA-asja jätkan. Ma olen pigem ikka selline maadleja-kallistaja, rusikad võiksid jääda neile, kes nendega midagi teha oskavad :D 

Kõige paremini olen suutnud oma graafiku vahele sokutada jõusaalis käimist, kuid ka see on nii ... meh. Okei, ma lähen ja tõstan seal kangi ja kõik on ok, aga ma ei viitsi seda teha süstemaatiliselt ja planeeritult, nii et ma ei näe ka mingeid tulemusi. Mis need tulemused üldse olema peaksid, kui mu eesmärk on lihtsalt terve olla ja mitte katki minna, kui teist inimest üle enda heidan? 

Mul on hetkel ühesõnaga veidi keeruline sisseelamisperiood, kus ma ühest küljest ei taha endale liiga kõrgeid nõudmisi seada, sest põhiaur läheb ikkagi koolile ja täiskasvanuelule, aga teisest küljest tunnen, et mingit süsteemi oleks vaja, et treenida. Kindlatel aegadel toimuvate trennidega on raske, sest leiva peab lauale teenima ka kummalisematel aegadel ja ma ausalt öeldes ei tea, mida peale hakata. Selles mõttes oli maratoniks treenimine ikka imeline, sest mingit valikut ei olnud - sa läksid ja jooksid ja teadsid, mis on su lõppeesmärk ja millal see toimub. Praegu ma ei teagi, mis järgmine eesmärk võiks olla või kuhu suunda üldse vaatama peaks. 

Mis teil selle kaamose-aja eesmärgid on? Suurem osa mu tuttavatest on küll jooksjad, nii et ma eeldan, et käib mingi suurem põhjaladumine ja valmistumine järgmisteks hooaegadeks, aga mis muidu? :D 

kolmapäev, 19. september 2018

Heietus maratonist ja muust.

Maratoni läbimisest on nüüd möödas poolteist nädalat ja tunne on selline tavapärane "meh". Ausalt öeldes enam ei mäletagi, mis tunne oli maratoni joosta - eredamalt mäletan ainult eufooriat 35 km peal, kui sain aru, et surema ei hakka ning seda väsimust, mis finišis tabas. Kõik muu on ühtlane hägu, aga eks ma ka teadsin, et mu null-emotsiooni kannab mind elus edasi ning füüsiliseks meenutuseks jääb üks lillat tooni varvas. 

Ma ausalt öeldes lootsin midagi ... suurejoonelisemat. Et mu esimene maraton tõesti liigutab mind või et pärast on kuidagi teistsugune tunne. Et midagi on nüüd tehtud. Pigem oli selline tunne, millest ka Klari kirjutas, et oleme end ümbritsenud virtuaalmaailmas inimestega, kelle jaoks maratoni jooksmine pole mingi imeasi, vaid pigem on küsimus ettevalmistuse timmimises ja selles, et mis aja nüüd saavutame. Me kipume unustama, et nö tavainimese jaoks maraton on ikka puhta hulludele ja see on ka peamine tagasiside, mida mina sain nii maratoniks treenides kui pärast maratoni sotsiaalmeedias kuulutamist, et selline asi tehtud sai. 

Küll aga on mul mõned õppetunnid maratonist, mida võin täitsa vist ka teistega jagada - 

Esiteks ei tasu ennast alahinnata. Mina olen klassikaline "looda parimat, valmistu halvimaks" vend, kes oli vaimselt valmis igaks stsenaariumiks, alustades sellest, et pean vigastuse tõttu katkestama kui ka selleks et ma lihtsalt ei jõua enam ühel hetkel kuhugi minna ja vajun vaikselt kuhugi kraavi surema. Vb ootamatuks asteroidirünnakuks või apokalüpsiseks ma polnud päris valmis, aga tollel hetkel oleks see maraton nagunii üsna tähtsusetuna tundunud :) Samas ei tasu end ka ülehinnata - kui ikka pole väga jooksnud või piisavalt trenni teinud või kui jääd päev enne maratoni haigeks, no see pole mingi selline asi, et peab ära tegema, surm silme ees. Maraton ei ole jänes, et eest ära jookseks (hehehehe), aga rikutud tervisega pead edaspidi ka hakkama saama. 

Teiseks see, et esimesele maratonile minnes võib asjad küll ilusti läbi mõelda, aga hulluks ei tasu minna. Sa ei pea tegema mingit süsivesikute mahalaadimist ja massif carboloadingut, kui sa oled inimene, kes veidigi sellele mõtleb. Teadus kaldub viimasel ajal pigem sinnapoole, et see pole vajalik, vaid sama või isegi parema tulemuse tagab see, kui sööd mõõdukalt süsivesikuid terve treenimise aja. Muidugi on ka uuringuid, mis väidavad, et madalate süsivesikutega jooksed sa üldse kõige paremini, aga igaüks on erinev - mina nt ei saaks low-carbiga suurt midagi süüa, sest ma ei ohverda oma eetilisi põhimõtteid mingi paari minuti pärast maratonitulemuse kohta (mis pole isegi kindel) ja ma jälestan südamest rasvaseid toite. LCHF  - love carbs high five on minu metoodika. Aga kui sina oled see vend, kes tahabki süüa mune ja avokaadot ja peekonit ja tunned end selle juures hästi - sa ei pea seda muutma. Sa tead ise täpselt, mida su keha tahab ja talub ja mis talle parim on. Sul ei pea maratoni jooksmiseks olema maailma parimad tossud ega kaheksa tuhat kofeiini ja alkoholiga geeli. 

Mis sul PEAB olema, on treeningplaan ja valmidus seda järgida. Sa peaksid kasvõi umbkaudu teadma, mida sa teed, eriti hea on see, kui saad ühineda mõne jooksugrupiga või saada abi mõnelt treenerilt või maratonijooksjalt. Aga taaskord - rakenda common sense'i. Kuula oma keha signaale - kui pulss ei tee enam absoluutselt koostööd või kui sa ootamatult haigestud, siis on okei veidi aeg maha võtta. Aruta see targematega läbi ja ära treeni läbi valu ega läbi kuhjunud suure väsimuse. Muidugi võib noore ja uljana see olla mingi vanainimese hala, et "cmon, ma tean küll, mida teha, see on fine", aga meenutagem, et spordiradadel on harrastussportlastel südameid üles öelnud küll ning me kõik tahaks ju pigem vanaks elada kui oma esimesel maratonil püssi põõsasse visada. 
Sama rõõmsat maratonilõpetamist kõigile! Hea eesmärk, mida seada. 

Kolmandaks sa peaksid olema valmis selleks, et treening on aeganõudev. Päris ausalt - ma olin juba augusti alguseks jooksmisest ikka üsna tüdinenud, eriti kuna augustis jätsin teised trennid üldse ära, vb ühe korra käisin jõusaalis, aga ega seal väga midagi ju teha ei anna jalgadele, kui järgmisel päeval veidikenegi reibast sammu tahad teha. Maadlusmatte ma ei näinud nii pikka aega, et isegi nende värvi unustasin ära. Sa kas jooksed pidevalt, planeerid, et millal saad joosta (kuumalaine õudused) või et millal peaksid sööma ja jooma ja magama, et jooksutrenn optimaalselt hästi õnnestuks. Jooksmine peab ikka meeldima, et sellist asja ette võtta. 

Neljandaks (ja see, mis mulle vist edu tõi) see, et sa pead olema valmis valu ja ebamugavust tundma, sest ükskõik kui rõõmus su maraton on, nii trennides kui võistlusel endal TULEB ebamugavus ja valu ette. Mina sain ennast alati lohutada sellega, et vähemalt saan niisama joosta ja keegi ei ürita kägistada, aga igaühel arenevad ilmselt omad toimemehhanismid välja, mis aitavad valust vaimselt üle olla. Ma ise olen viimased neli aastat teadlikult enda vaimu ja keha ebamugavatesse olukordadesse seadnud ning oskan kõigega üsna edukalt toime tulla, sest ma tean, et kõik õudus saab ühel hetkel läbi. :) 

Selline positiivsusenurgake siis siia. Minult on uuritud ka tulevikuplaanide kohta - ja ärge pls küsige värskelt esimese maratoni lõpetanult, et "Noh, mis järgmine eesmärk on?", sest tra, ta just lõpetas maratoni, laske inimesel korra hinge tõmmata, enne kui mingit uut mäge peab vallutama hakkama. 

Igatahes ma olen üsna kindel, et lähiajal ma enam maratone ei jookse - peamiselt selle tõttu, et selleks treenimine on niiiii nüri tegevus ja ma ei taha, et ma jooksmist vihkama hakkaksin. Ma tahan tegeleda kõikide aladega, mis mulle huvi pakuvad ning see närib mu hinge, kui ma ei saa igal nädalal jitsi teha. Nüüd üritan kõiki trenne sobitada oma naeruväärselt kiire graafikuga ja püüan keskenduda maas- ja püstivõitlusele. Esimene MMA-trenn on juba tehtud ja võin öelda, et võhma oleks veel mitmeks tunniks jagunud, nii et midagi on kõigest sellest jooksmisest kasu ka olnud. 

Järgmine eesmärk on ikka ... kunagi oma sinine vöö kätte saada. Mõtlen mingitele jooksuüritustele ka, aga pigem tahaksin vist joosta kas väiksemaid võistlusi, kus ei pea kogu aeg küünarnukkidega teed rajama või mingeid elamusjookse. See aga eeldab seda, et ma hakkan jõusaali külastama, et jõuaksin nt köit ronida või mõnest seinast omal jõul üle saada. Hetkel on prioriteedid spordist üsna kaugel ja seetõttu ma pole ka kindel, et millest ma siin nüüd blogima peaksin. Kui kellelgi on mingeid asju, mille kohta ta tahab, et ma heietaksin, siis andke teada :D