reede, 27. september 2019

Sardiinia - BJJ Summerweek 2019

disclaimer - vabandust, et kõik pildid on nii kehvad, aga kaamerat ei viitsinud ma kaasa vedada ja pildistamise asemel keskendusin vahelduseks elamisele. 

Põhimõtteliselt ei ole ma puhanud-puhanud eelmise aasta suvest alates. Alati on käsil kas kool või üks-teine töö, pingelisemal ajal kõik kolm korraga. Seega see mõte, et "oo, aga lähme teeme septembris nädal aega Sardiinias jitsi" kõlas suht hästi. Suutsin suuremaks osaks ajast kõik kolm täiskasvanuelu-tegurit kõrvale jätta ning keskenduda sellele, et oli soe ja sai palju süüa ja veel rohkem trenni teha. 

Tervitaksin siinkohal Mari, kes algatas Võimlas kampaania, millega eelmisel aastal viis inimest Sardiinias laagerdamas käisid ja tulid tagasi nii suurte positiivsete emotsioonidega, et sel aastal oli meid juba kümme! Ma pakun, et suurim välismaa klubiesindus, aga ma kindel pole, sest seda auhinda sel aastal ei jagatud :( 
Luv u, guys! 

Kuidas siis trennilaager oli? Vägev. Trenni sai teha päikesetõusust päikeseloojanguni, kui ainult tahtmist oli. Minul isiklikult nii palju tahtmist polnud, nii et piirdusin iga päev kahe seminariga. See oli vist üldse eestlaste keskmine, olenevalt enesetundest ja viitsimisest. Kuna minu jaoks see käideldav info on ikkagi võrdlemisi uus, muutus mu aju läbilaskevõime pärast teist seminari ikka suht 100 protsendiliseks ja midagi tehnikatest enam pidama ei jäänud. Või teine variant, kui isegi pea sai aru, mida teha, siis keha oli juba pillid kotti pakkinud ja mõtles juba õhtusele pitsataldrikule ja ei tahtnud enam kuulda midagi sellest, et kedagi kuidagi kinni mässime või mingit kägistust harrastame. 
Trennisaal nädalaks. Hella palav ja higine oli kogu aeg olla. 

Klassikaline laagripäev oli selline, et vaatasin eelmisel õhtul välja, kes treeneritest veidi huvi pakkus (siinkohal sai juba selgeks minu võhiklus, et ma olin eelnevalt kuulnud ... ühest treenerist, kuigi tegu oli igal juhul mustade vööde ja mingite ... maailmameistritega), peamine eesmärk oli teha kaasa kõik no-gi trennid ja siis loota parimat. Suhteliselt hästi õnnestus, nägemata jäi kaks treenerit, teistest tegin kaasa vähemalt ühe trenni, enamasti kaks. Emotsioonid varieerusid olenevalt trenni teemast naerust pisarateni ning olenevalt treenerist "ahhaaa-loogiline" kuni "midap*set, see vend ei oska küll eriti õpetada". Nimesid ei nimeta, aga vahepeal oli päris lõbusaid hetki, kus värsked sinivööd harjutavad mingit asja elu eest ja siis pistab minu lilla-vöö-peika oma näo kuhugi sisse ja ütleb, et "davai, ma lõhkusin selle ära, see tehnika ei tööta". Ja tõepoolest, ega tihti pärast seda ei töötanud enam tõesti. 
F'yea, Michelle Nicolini!

Kokkuvõttes trennide poolest õppisin ikka .. omajagu asju ja detailikesi. Üsna ruttu sai selgeks, et on mingid asjad, mis mind ei huvita (khm, hõlman*ss) ja siis püüdsin igast trennist leida vähemalt ühe asja, mille puhul silm veidi särama läks ja kus tundus, et davaiiii, see oleks isegi tehtav. Tähtede kokkulangemisel. Vastase vastu, kes midagi ei oota. Mu hinnang enda võimete kohta on jätkuvalt madal, aga nüüd on sellele lisandunud ka see sündroom, et "pekki küll, kas sinist vööd kandes inimesed arvavad, et ma päriselt midagi oskan v?"
Me juba teame, kuspool rand on! 

Aga laager ise? Midagi peale trenni ka tegime v? No me sõime. Ja siis me magasime. Ja siis me sõime veel veidi, soovitatavalt jäätist. See jäätise-haip oli küll täiesti tõsi, ma pole iialgi varem nii maitsvat jäätist saanud. Pitsa oli ka mõnus, pasta ka enamvähem, aga kõige humoorikam oli esimene õhtu, kus meid suunati ühte restosse, kus oli "special offer, only you my friend", tähendab jitsilaagerdajatele oli pakkumine, et restode elu lihtsamaks teha: valida oli liha või taimetoit. Ok, ma võtsin taimetoidu, peika liha. Liha oli konkreetselt veerand lehma, mis oli täiesti maitsestamata, sest nähtavasti sool pole asi. Minu toit see-eest oli kuhi baklažaani, mis oli serveeritud baklažaaniviilude peal. Ei pea vist isegi ütlema, et ka see toit polnud isegi soolaga samas ruumis viibinud. See-eest juust oli ülimaitsev. Õnneks oli see meie sealvibiimise aja kõige kehvem toit ja edasi läks gurmee-osa oluliselt paremaks. Kui jääda pasta ja pitsa juurde, ei saanud eriti pettuda. 


Aga kas mingit pidu-värki ka oli? Muidugi oli. Kuuldavasti eelmistel aastatel see peo-osa oli laagris olulisem olnud, aga sel aastal oli tulnud rohkem mingeid veidrikke nagu mina, kes tulid päriselt trenni tegema. Imelikud inimesed. Muidugi oli võimalus igal õhtul ka päikesetõusuni pidutseda ning mõned meie seast kasutasid ka seda varianti, kuid mina olen juba tükimat aega alkoholile semi-allergiline ja minu kõige hilisem õhtu lõppes kell kaks. Ma ei ütle, et teistel mõnikord läks viieni ja sisaldas viinashotte ja karaoket ja 24-tunnist katatoonilist lebamist, aga ma ei lükka seda ka ümber. 
Mu ühe hommikujooksu klõpsatus. Päikesetõus oli ka väga kaunis. 

Ühel õhtul toimus ka suuremat sorti kultuuriõhtu, kus me jootsime Eesti poolt inimestele Vana Tallinnat sisse ja pakkusime Mari ema marineeritud seeni mustal leival (obv kommi ja muud kraami ka). Sel õhtul maskeerusin mina pärast paari jooki juba hispaanlaseks ja võtsin veidikeseks ajaks üle kanaari saarte laua, sest sealt oli vaid üks esindaja, kellele pakkusin lahkelt võimalust ringi vaadata - tuleb välja, et see filoloogiharidus ikka pärast paari jooki juba tuleb kasuks ja hispaania keelega tol hetkel enam muret polnud. Väga lõbus õhtu. Hommik ... mitte nii lõbus, aga kuna hommik oli rannale broneeritud, siis siiski päris mõnus. 

Ühe päeva olime planeerinud endale ka turismipäevaks, aga kuna sellele eelnes võib-olla üks korralikum peoõhtu ja nähtavasti olid terves Cagliaris kõik kohad just esmaspäeviti suletud, käisin hommikul taaskord rannas ja siis tegin isegi mina kolmetunnise lebamis-sessiooni, sest nähtavasti vaim oli virge, aga keha oli ääretult väsinud. Õhtul läksime mingisse Brasiilia söö-palju-jaksad kohta, kus osad said kümmet eri tüüpi liha, aga mina sain lõpuks ometi kartulit süüa. No regrets, nuumalaager.
Mõni armastab jäätist rohkem kui mõni teine :) 

Laagri kõige raskem osa polnud (ärateenimatu) pohmell ega trenniväsimus, vaid täiesti oodatult Itaalia asjaajamine. Kõik aeg oli väga suhteline, ükski asi ei alanud õigel ajal ning üldises korralduses oli palju asju, mille puhul vaatasime, et okei, annaks paremini optimiseerida. Aga kokkuvõttes oli kõik olemas - trenni sai, süüa sai, magamiskoht oli olemas. Lisada sinna juurde veel hea toit, mõnus ilm ja päris kuradi hea seltskond, saan öelda, et esimese välislaagri kogemus oli selline, et võiks uuesti minna küll, kuigi selle laagri musti riideid peseme vist küll viimsepäevani. 

#brasiiliajiujätsu #nuumalaager #nice&price

Järgmisena siis Island, jah? 

esmaspäev, 16. september 2019

Sinivöö? Mina? Thewhat?

Ühesõnaga selle postituseni läks jiujitsu alustamisest alates üle viie aasta. Rääkige veel, et maratoni jooksmine vm võtab kaua aega - maratoni jooksin neli ja pool tundi, seda teekonda võib pigem siis vist ultraga võrrelda? 

See on taas selline postitus/heietus, mis on huvitav ilmselt enamvähem mu trennikaaslastele (ja Klarile, kes vabal ajal ka UFCi vaatab), aga ma luban, et see pole ka nii depressiivne kui eelmine postitus. Võib-olla. 

Alustame sellest, et millest ma siin üldse räägin? Mis vöö? Ikka see, mis ümber kimono seotakse ja mida jitsis saab järjekorras valge-sinine-lilla-pruun-must. Võimlas on selle ideeks pidev soorituspõhine hinnang treeneritelt, mõnedes koolides on nt tasemeeksam, et pead oskama sooritada x arv kindlaid tehnikaid, et jõuda järgmisele tasemele. Mulle meeldib meie lähenemine rohkem, sest mingeid asju lõpmatuseni drillida oskab mu meelest igaüks, aga sooritus varieerub ikkagi sparris oluliselt. Võimla ideedest selles osas saad lähemalt lugeda siin (link). Sinise vöö põhikriteerium meil on see, et põhimõtteliselt sa oskad sparrida/rullida ja mõnus trennikaaslane olla ja ei tee lolle vigu. Pardon, ma vist pean oma vöö tagasi andma, sest ma teen kogu aeg lolle vigu :) Küsisin viimase Raudse Rulli (TM mina, sest ma just mõtlesin selle välja) ajal ka peatreenerilt, et kui ma nüüd mingit jama teen, kas ta siis mõtleb ümber ja ta ütles, et ei mõtle. Sellele järgnes pärast seda sügav ohe, et "alistuse jaoks pead ju teisele poole minema", meanwhile kui ma isegi ei mõelnud, et ma sealt mingit alistust saan. 
Peika on ikka kaasas olnud

Kui rääkida ajavahemikest, et millal mingi vöö tuleb, siis see on väga individuaalne. Minuga koos said vöö veel kolm neidu ja üks noormees, kes kõik on jitsi teinud minust oluliselt vähem aega, vahemikus alla kahe kuni kolm aastat. Ühesõnaga mul oli mõnus variant neist alguses kõigist rõõmuga üle sõita ja ühel hetkel tajuda, et ohshit, nad on tegelt juba päris osavad ja eks me kõik oleme üksteise käsi ja kaelu väänanud omajagu. Kvalitatiivne erinevus tuleb sellest, et erinevalt minust pole nad vahepeal teinud kuudepikkuseid trennipause, et ravida vigastust või treenida maratoniks või kudeda kodus, sest kõik on liiga raske, et asjad kokku pakkida ja trenni minna.

Minul läks vöö saamiseks veidi üle viie aasta, nagu juba enne ütlesin. See on päris pikk aeg. Enamvähem sama kaua aega läks Laural, kes samuti hiljuti oma piha ümber sinise vöö sidus ja sellest kirjutas (link siin). Minu ja Laura vahel on samuti üks fundamentaalne erinevus, mis tuleb välja juba tema esimestest lausetest - ta hoolib, ta analüüsib, ta näeb ROPPU MOODI vaeva. Mina viskan kimono selga ja vaatan, et kuhupoole ma täna kukun, kui üritan turtlis seljas püsida. Enamasti ma ütlen midagi stiilis "how about no-gi" ja ei pane kimonot selga, sest minu meelest mingi kangasikutamine on tüütu. 
Olen saanud mõne medali

Nagu juba näete, siis ma ei ole kindlasti mingi jitsi-entusiast, aga midagi selles kõiges on, et ma olen aastaid võrdlemisi regulaarselt hambakaitse suhu lükanud ja pats-nukid kombo järel simuleeritud mõrva harrastanud. Ma alustasin baaskursusel, kus peale minu polnud ühtegi tüdrukut. Edasijõudnute trennides polnud regulaarselt ühtegi tüdrukut. Ma sain baaskursusel suhteliselt kõva retsi ja kerge seljavigastuse. Ma olen käinud loendamatutes seminarides, millest ma suurt midagi ei mäleta, ma olen drillinud ja rullinud inimestega, keda ma pole kunagi enam näinud, ma olen näinud lugematuid entusiaste, kes ühel hetkel kadusid. Ma olen omajagu inimesi alistanud ja oluliselt rohkem ise patsutanud, sest mind alistati. Olen valanud pisaraid mati ääres ning riietusruumis, kuid oluliselt rohkem olen südamest naernud. Ma olen väga palju õppinud selle spordi kohta, kuid veel olulisemalt enda kohta - seda, et tihti olen ise enda suurim vaenlane, kuid samas päris mõnus vend, kellega trenni teha, sest ma ei võta kaotusi eriti hinge, samuti ei lähe ma võitudega ülbeks, sest jitsis on väga selgelt näha, et päevad pole vennad, isegi ühe trenni erinevad osad pole vennad.  Oluline osa on aga see, et ma olen saanud mõned päris mõnusad sõberid juurde ning eriti hea meel on mul selle üle, et naiste osakaal trennis kasvab ning naisi on regulaarselt matil käimas nii palju, et kõikidega ei jõua isegi rullida tihtipeale. 
Olen mõnes väljamaa klubis käinud rullimas

Ma olen mitu aastat mänginud mõttega, et küll see sinine vöö ükskord tuleb, aga päris reaalsusele hakkas see lähenema alles siis, kui ma kaks aastat tagasi kolmanda triibu enda vööle sain. Mõnel inimesel läheb sealt järgmise vööni paar kuud, mul läks kaks aastat. Ütleme nii, et rasketel hetkedel pole enda aeglane areng miski, millesse ma kergelt suhtun. Ma kaldun tihti alaväärsusesse ja enese halvustamisse, sest jits ei ole miski, mis mulle tuleks kergelt või loomulikult. Ei, minu jaoks on see hämmastavalt keeruline ja tihtipeale on frustreeriv näha, kuidas teised saavad mingist tehnikast kaks korda kiiremini aru või kuidas neil püsivad meeles asjad, mida nad õppisid ühes seminaris 10 kuud tagasi. Ma ei mäleta mitte midagi, mida ma jitsis 10 kuud tagasi õppisin, aga see ei tähenda, et ma kuidagi mõttetu vend oleksin. Ma usun, et pingutamine on oluline osa ja ühel hetkel kuskil .. neljanda aasta alguses ma tajusin, et ahhaa, siin on see kvalitatiivne muutus, kus ma tunnen, et ma sakin veidi vähem kui enne. Sealt edasi hakkasid sinised vööd pudenema neidudele, kellega ma koos treenin, ning noormeestele samuti ja päris ausalt, mul tekkisid vahel mõtted, et oot-oot, miks mitte siis mina? 

Muidugi ei läinud ma kunagi küsima, et miks mitte mina. Ei, miks enda elu lihtsamaks teha. Ausalt öeldes ma lihtsalt kartsin seda vastust, et neid puudujääke on lihtsalt nii palju, et ma ei tahtnud endale seda lisapinget peale panna. Päris ausalt ma usun, et kui see vöö oleks tulnud nt kevadel, oleks see olnud suhteliselt sama taseme pealt ja enamvähem sama ära teenitud, aga ma oleksin saanud öelda, et päris viit aastat aega ei läinud. Suures plaanis aga pole see muidugi eriti oluline - mõni kuu siia-sinna. 
Pilt: Mariel Mõisavald

Mida see uus vöövärv üldse tähendab? Tegelikult väga mitte midagi vist - ma olen semi-objektiivselt parem/osavam/tehnilisem kui mõni teine ja samal ajal oluliselt kehvem kui paljud ülejäänud. See ei tähenda, et ma sõidan nüüd kõikidest valgetest vöödest üle ja naeran. Veidi ilusam on lihtsalt valge kimono ümber kontrastsem vöö siduda, sest trenni lähen ju ikka samamoodi kohale. Level 2 ei tule kindlasti kergem ega ei lähe tõenäolisemalt kiiremini kui esimene, kuigi peika kipub ikka ütlema, et kellel valge vöö kauem aega võtab, sellel tuleb lilla kiiremini. No eks ole näha, kas selle lillani üldse jõuan ja ega seal olulist vahet pole - sisemisest ja välimisest motivatsioonist pole siinkohal mõtet kirjutada, sest see postitus on juba vähe liiga mahukas ilmselt. 

Mis tulevik muidu toob kah? No lähen trenni, mis muud ikka. Homset hommikut alustan räigelt vara, et minna Sardiiniasse jitsilaagrisse ning nüüd sinise vööna jõuan vast ka sinna, et vaatan mõne youtube'i video ka lõpuni ning kes teab, äkki hakkan siiralt ja südamest ka "OSSSS" ütlema, samal ajal lusikalt acai'd limpsides? 

Mulle keegi dress-code'ist ei rääkinud ilmselgelt. 
Ja kui keegi mõtleb, et oot, miks sul vöö nii hele on, siis jah #reuse-recycle, see ON mu peika vöö, mis ootas sahtlis mitu aastat, et lõpuks saaksin selle enda vöö ümber siduda ja loodetavasti kandub kõik oskus ka mulle edasi :) 

pühapäev, 8. september 2019

Tallinna poolmaraton 2019

Proloog: ma ei ole kindel, kas on olnud võistlust, mille üle ma veel vähem elevil oleksin olnud. Terve selle kevade-suve jooksud on läinud kehvalt ning mind on valusalt tabanud tõdemus, et nelja aastaga olen ma teinud heal juhul pool progressisammu oma jooksude kvaliteetses pooles. See ja muud seisakud elus on viinud mind heljuma enesehaletsuse pehmele pilvele, kus on üheselt olla väga õnnetu ja samal ajal nii mugav, et ei tahakski lahkuda. Miks üldse võtta see retk pealinna ette, kui ma tean ette, et ma ei uuenda seal ühtegi rekordit? Eelmisel aastal jooksin ma mahuliselt oluliselt rohkem  kui oma elus enne ja ei uuendanud mitte midagi. Viimased rekordid tulid aastal, kus ma vajusin vaimse koorma all kokku, ei söönud, ei maganud - tol aastal jooksin kokku üldse 300 km ning uuendasin nii 10k kui poolmaratoni rekordit, sest need olid mu aasta ainsad võistlused.

Kätte jõudsid vahepeal ka ajad, kus mu peika vandus alla ja läks samuti jooksma. Ta jooksis viimati ilmselt minuga .. kolm aastat tagasi? Ja muidugi on tema tempo-pulsi suhe selline, et ma ei jõua sinna ilmselt iialgi. See aitas mul end oma haletsusepilvel veel mõnusamalt sisse seada, sest .. miks üldse millegagi vaeva näha, kui lõpuks ei ole ma ikka isegi mitte keskpärane jooksja ega jitsija ega üldse spordis midagigi? Jah, sport on tore ka niisama ja muidugi pikas plaanis ei ole sellest mingit vahet, kas ma jooksen mingi distantsi veidi kiiremini või aeglasemalt, sest kes üldse teab kellegi teise rekorditest midagi? Aga teisest küljest aitab tegevusi kinnistada see, kui neile järgneb kohene heaolukinnitus - hästi tehtud, vaata, kui tubli. Minul seda .. pole tükk aega olnud. Tänase seisuga on rekordid seisnud kaks aastat ning ka jitsis istun valge vöö kolmanda triibu peal juba kolmandat aastat. Progressi pole näha kuskil, kus ma pingutanud olen ja see hakkab ühel hetkel veidi rõhuma.


Aga ma proovin mitte olla enda suurim vaenlane - laupäev tõotab tulla lõbus ja lõpuks on see jooks samuti max 2.5tundi pikk aeg, pärast mida ma saan minna ja rahumeeli balti jaamas vegeburksi süüa. Sätin end optimistlikult kahe tunni tempomeistri lähedale (koos veel neljasaja inimesega ilmselt) ning püüan seal sabas püsida nii kaua, kui võimalik. Elu näitab!

Polar ennustab poolmaratoni ajaks hetkevormiga 2:11. No vaatame, ma loodan ikkagi minna ja iga kilomeeter püüan alla kuue minuti joosta. Tuleks sekundki parandust, oleks päris hea. Aga kui ei tule, ei juhtu tegelt ka midagi.


Võistluseelsel päeval käisin Patarei vanglas kommunisminäitusel ning Uue Maailma tänavaturul ning õhtul NÖEPi kontserdil. Põhimõtteliselt terve päev jalgadel. AGA afterparty'le me ei läinud, sest me oleme mõistlikud inimesed! 

Võistluspäeval ei läinud asjad üldse nii toredalt kui eelneval päeval kahjuks. Põhimõtteliselt esimene kilomeetriaeg tuli 6:41, sest massid, ning ma sain aru, et seda vahet ma tagasi väga tõenäoliselt ei jookse. Alates viiendast kilomeetrist ma sain aru, et jah, tänane on metsas ja siis jäin ma oma mõtetega veel pea kaheks tunniks üksinda. Ma ei soovita seda. Vahepeal olin ma nii nutu äärel, et mul oli raske hingata ja ma kuidagi kähinal kääksusin, korrutades endale oma peas, et tegelt on kõik ju ok. Oligi ok, miski ei valutanud, ma ei olnud väsinud, ma lihtsalt ei olnud häälestatud üldse täna midagi jooksma. Jalad ei liikunud ühel hetkel enam ja ma nägin tempot 7:00/min .. viisteist kilomeetrit oli võitlus iseendaga, et mitte lihtsalt katkestada, sest ma pole iialgi ühtegi võistlust katkestanud. Päris ausalt, tänane oli mu kõige raskem võistlus nende nelja aasta jooksul. 

Aga see läks lihtsamaks, kui ma tegin endale selgeks (klassikaline emotsioonijuhtimine), et ma olin ise valinud siin olla ja tegelikult see võib olla vabalt mu viimane võistlus. Kui ma ei saa võistluselt selle jooksul ega -järgselt ühtegi positiivset emotsiooni, siis miks ma seda teen? Ma võin ju ka niisama joosta ja mitte raisata oma aega, raha ja vaimujõudu, et reisida kuhugi ja seal joosta ja seda vihata. Eks? 

Ühesõnaga kuskil kümnenda kilomeetri peal ma sain selgeks, et the end. Fin. конец. Kui keegi tahab Linnamaratoni poolmaratoni pääset, siis mul on üks pakkuda, sest ma ei plaani sinna starti minna. 

Ma olen neli aastat andnud jooksmisele nii palju ja ma pole mitte midagi vastu saanud. Ma ütlen sellest ühepoolsest suhtest lahti. Suure tõenäosusega sörgin oma lõbuks edasi, kuid ma ei taha võistelda. Ma ei taha olla see vend, kellest kõik mööda jooksevad nagu seisvast postist. Kes on alati kõige aeglasem, kuigi teeb päriselt trenni. Kõik. Läbi. Ma ei jaksa, ma vannun alla. Ma patsutan välja. 

Siinkohal aga suur aitäh ja kummardus Margitile, kes mu viimaseks kolmeks kilomeetriks enda hoole alla lohisema võttis, sest ma ei ole kindel, kas mu  enda jõud oleks mind üksinda finišisse välja vedanud. 

Aeg 2:17, tempo 6:27 ja pulss ilmselt neliteist tuhat miljonit. 

esmaspäev, 19. august 2019

Kuhu see suvi nüüd jäigi?

Ma tean väga hästi, kuhu minu suvi kadus - kergliiklusteel mõõdetud kilomeetritesse, rahulikult magatud unetundidesse, vestlustesse sõpradega ning headesse toidukordadesse. Ja no okei, omajagu rõvedalt pidi töötama ka, aga sellele ma ei keskendu. 

Mis siis toimub praegu kah? Väsimus. Väsimus suure V ja kõikide muude tähtedega. Muude asjade hulgas sain jälle aasta vanemaks ning muu mõnusa päeva hulgas käisin ka verd andmas - selle korraga koos kolmkümmend käiku. 

Küll aga saan tagantjärele aru, et kõige mõistlikum see käik just polnud, sest nüüd ei ole ma suutnud kolme päevaga seda nõrkust oma kehast raputada. Tavaliselt olen juba sama päeva õhtuks kraps ja rõõmus ja nosin šokolaadi, aga praegu olen ilusa lillekese asemel rohkem närtsinud kapsa moega. Eks teen sellest omad järeldused ja viskan pikema pausi vahele, enne kui sammud uuesti verekeskusesse sean, sest heategusid on tore teha küll, aga enda tervis tuleb alati esimesena. Teistele ei saa midagi anda, kui ise oled tühi. 

Üldse on viimasel ajal olnud veidi .. raske olla. Kummitab kehaline väsimus ning kuigi jooksnud olen ikka 4-5 korda nädalas, ei ole need minu meelest olnud kvalitatiivselt kõige paremad jooksud. Polari meelest on kõige paremad olnud jooksud, kus ma olen olnud üleval umbes hommikul kella kuuest ja jooksma lähen õhtul juba päris väsinuna ja mu teooria on, et mu süda lihtsalt ei jaksa kiiremini lüüa ja Polar arvab ekslikult, et jaaa, vaata, kus on vorm, rsk! Ei, seda vormi pole, you just dumb technology. 
See-eest need jooksud, kus ma saan reipamat sammu teha ja päriselt mingi 5:xx tempoga joosta, loeb Polar mingiks hullumeelsuseks ja ütleb, et no-no, this no good, kuigi enesetunne on tihti palju parem kui aeglaselt tiksudes. 
uus ajutine sõber

Kogu elutempo ja mu prokrastineerimise harjumus on viinud ka selleni, et mu praegused jalanõud on läbi. Nad näevad välja nagu uued, aga läbitud on oluliselt rohkem kui 1000 km ja ma tunnen seda kvaliteedi vahet väga tugevalt. Jooksuekspert miskipärast mu e-maili eirab, nii et millalgi püüan selle aja leida ja uued sussid leida Tartust, sest meeltesegaduse hoos ma panin end nii Tallinna kui Tartu poolmaratonile kirja ... Ilmselt ei tule sealt midagi rekordilähedastki, sest vaatamata mu aktiivsele ja (enda meelest) mõistlikule jooksutreeningule tunnen ma end palju nõrgemana kui eelmisel aastal ning eelmisel aastal ma ei jooksnud pooliku reksi samuti üle. Kahe pooliku vahele jääb ka nädal Sardiinias inimesi kägistamas ja maadlemas, nii et ausalt öeldes ei panusta ma kummalgi jooksul eriti millelegi, aga kui need asjad põhimõtteliselt tasuta sülle kukuvad (tänks, sportID), siis oleks patt mitte vaadata, mis seisus vorm on. 

Vaimselt on see jooksmine ka veidi nüristavaks muutunud. Samad rajad, samad tempod, põhimõtteliselt sama pulss - välja arvatud viimasel nädalal, kus pulss on oluliselt kõrgem ja teeb meelehärmi. Nagu keha hakkaks aru saama, et ma pole tükk aega juurvilju söönud ja et kohv pole tegelikult vesi või midagi. Aga igatahes praegu röstivad peedid ahjus ning veepudel on põhimõtteliselt tühi, nii et äkki saan mingi säralaadse asja ikka silma tagasi ja ei taha enam 17 tundi päevas magada. Eksole? 

kolmapäev, 7. august 2019

Vägilase jooks Lähtel 2019

Ühesõnaga paar aastat olen ma mõelnud, et need takistusjooksud tunduvad päris ägedad. Jaanuaris nägin, et meie mõned trennikaaslased olid end naiskonnana Vägilase jooksule kirja pannud ja viskasin ühiskommuunis õhku mõtte, et äkki tahaks keegi veel tulla. Kaks neidu olid kohe nõus ning aja möödudes nõustus ka kolmas .. tahaks öelda, et "jõime end Lähtele", aga ma ei mäleta, kas see päriselt ka nii oli. 

Pärast jaanuaris registreerimist unustasin mina selle põhimõtteliselt kohe ära, et mingi selline hullus on tulemas. Kuniks jõudis kätte suvi ja vestlustesse hakkasid ilmuma laused nagu "peaks mõnikord jooksmas käima" ja "aga ma jõuan pool lõuatõmmet teha", "kas see muda on kohustuslik osa?" ning kõige olulisem - mis tiimi nimeks paneme? Läbi käis mitmeid lõbusaid variante, alates "Meil On Savi" ning "Võimla Võimsad Võhlud" (mis viis väga huvitava vestluseni, et pooled meist ei teadnud, mis need võhlud üldse on ning teised said teada, et tegelikult on õige hoopis "võhr" .. aga samas see on siiski vale :D), kuid lõpuks jäime "Sureme naerdes" juurde. Keda tulemused huvitavad, võin kohe öelda, et tiim "Sureme naerdes" jäi auväärsele viimasele kohale ning võistlus kulges täpselt nimele vastavalt. 


Tiim "sureme naerdes" enne starti. 
Õige päeva hommikul magasin suurejooneliselt sisse ning tundsin end üldse võrdlemisi unise, pahura ja kehvana. Tavapärane võistlushommik, ega see mind kunagi varem eriti takistanud ei ole. Korjasime kõik neiud autole (peika oli lahkelt nõus roolis olema, kaasa elama ning pildi- ja videomaterjali eest vastutama) ning startisime Lähte suunas. Kohale jõudsime tavapäraselt varakult ning vaatasime, kuidas inimesed tegid sooja .. Meie tegime oma tavapärast trennisoojendust ehk kaks õlaringi ja palju naljaviskamist. Võistlusplaan oli selge - lähme ühise tiimina ja kedagi maha ei jäta. Sättisime end rahumeeli stardigrupi viimasteks ja hakkasime sörkima. 

Esimene sörgiosa oli tüütult pikk, küll aga hakkas kohe meie lõbustuseks vihma sadama. Sai tiirutada metsa sees, kruusateel ning mingis liivakarjääris. Esimesed takistused olid ka kergemate killast, jooksed mingite asjade vahelt läbi, rullid end muda sees, mesitarude alt läbi, kannad veidi palke, ronid slackline'i peal puude vahel. Siis läks asi juba lõbusamaks, lähenes esimene mudakraav. Muda oli alla põlve, aga KOHE kaotasin oma jalanõu. Tõmbasin jala välja ja seal oli alles vaid valge sokk, õnneks pahkluu ümber oli veel viimase paelajõu küljes ka toss ise rippumas. Viskasin jalga tagasi, sidusin kõvemini kinni ja rohkem neid ei kaotanud. 

Pärast seda tuli veel omajagu muda, kus ühel hetkel oli ka lõbus hetk, kui meie taga olev noormees vist otsustas, et me liigume liiga aeglaselt ning hüppas täie jõuga mudaauku, et vahemaad suurendada. Ja ta oli puusani mudas kinni. Täiesti kinni. Temast 10 cm kaugusel turritas mudast välja mingisugune korralik oks, nii et mõnel on päris palju õnne, et seda endale sisse ei hüpanud. Õnneks olid mudaaugu kõrval tugevamad mehed, kes noormehe siiski välja aitasid ning meie teda ka rohkem kinni ei hoidnud. Mingu terviseks, meil polnud kuhugi kiiret. Küll aga kuskil mudaaugu juures saime enda neljaliikmelise tiimi juurde viienda "auliikme", kes ütles, et talle klapib meie tempo ja ta hea meelega oleks ka meie seltsis. Sellele lisandus kohe lause: "ma pole umbes kolm aastat jooksnud", nii et see oli väga kena sompliment meile - toredad, aga aeglased :) 

Ausalt öeldes on raja keskmine osa minu jaoks suhteliselt hägune, ma mäletan, et seal pidi redelite otsas rippuma ja käte jõul edasi minema - sellega sai hakkama 50% meie tiimist, mina ei olnud selle protsendi hulgas. See on üks huvitav harjutus, kus ma ilmselt isegi olen piisavalt jõuline, et rippuda ja ära teha, aga mu keha ei saa aru, mis koordinatsioon seal taga on. Mul on seda olnud aeg-ajalt jitsis või maadeldes ka, et ma olen võimeline mingit asja tegema, aga mu keha ei saa aru, mida ta tegema peab. See on väga kummaline ja ma olen aktsepteerinud, et ma olen koordinatsioonilise arengupuudega, aga tegelikult võiks neid kompleksliigutusi harjutada küll, et oleks veidi inimväärsem tunne. Selle ülesande asemel tegin kätekõverdusi. Järgmise samalaadse juures samuti. Ning kolmanda ülesande, kus pidi rippuvatel rõngastel kättpidi edasi hüppama, asemel tegin ilmselgelt pigem x arvu kosmonaute, sest misasja? 

Tiim "Sureme naerdes" mudaaugu-järgselt. Foto: Sixten Sepp

Peale kätejõudu nõudvate harjutuste oli mulle kõige raskem osa kõik need kuradi seinad, millest üle pidi minema. Esiteks ma kardan madalat kõrgust ja teiseks mu ülakehajõud on umbes miinus neli, nii et siinkohal suur tänu Kadile, kes pätti tegi ja julgustas, et ma poleks selline puss. Neid seinu oli rajal ka omajagu ja ma pean tunnistama, et kuna need olid vaheldumisi nende teiste harjutustega, mida ma ei jõudnud teha, tekkis vahepeal ikka täitsa morn tunne, et kas tõesti nii mõttetu vend olengi. Pmtst vastus on jah, oled küll :D 

Raja vaieldamatult kõige meeleolukam osa oli muidugi SPA ehk suur mudaauk, kus mõned pääsesid puhtamalt kui teised. Meie viskusime igatahes ülepeakaela mudasse ning pärast seda korjasin peast erinevaid kõrrelisi ning Triin sõnas väga rõõmsalt, et tal on muda ka kontaktläätse vahel. Sellest me muidugi end härida ei lasknud, sest pärast mudaauku oli teada, et on võimalus varsti järve saada. Järvevesi oli mõnusalt soe ning nüüd saan öelda, et olen ka sel aastal ujumas ära käinud. Järves sai võrgu alt läbi ujuda, pikast torust järve sukelduda ning muuhulgas ka wipeout-stiilis üle järve joosta ja loota, et need juba katkised puu-ujukid ei anna lõplikult alla. Hämmastaval kombel pääsesin isegi mina kuiva jalaga üle, nii et see tasakaal pole võib-olla maailma kõige hullem osa. 

Järve ümber oleva osa tegi suts lõbusamaks ka see, et peikad olid jõudnud sinna kaasa elama ning eriti "vahva" hetk oli see, kui surusime end põhimõtteliselt püstloodis künkast üles, et leida tipus kaks kutti, kes rõõmsalt puukiigel istuvad ning plaksutavad, et "teil-läheb-väga-hästi". Ma ei ütle, et ma sel hetkel vandusin, aga jah, roppuseid tuli sel rajal mu suust omajagu. 

Seda muda peseme veel pool aastat kõrvast välja. Foto: Sixten Sepp

Pärast künkast ülesaamist oli vaja lõpp ainult ära vormistada - tasakaalukiik (mis mul ka peaaegu pisara välja võlus, sest madala kõrguse kartus on shite), jääkülm bassein. Lisaks rehviviskamine ning kõige lõpus pidime üle suure heinapallide kuhja ronima. See oli konkreetselt köki-möki võrreldes kõige eelnevaga ja liuglesime graatsiliselt üle finišijoone, üleni mudased ja rõõmsad. Aeg 1:46..midagimidagi. Päris viimasteks ei jäänud, aga enamvähem :D 

Lõbus osa aga algas veel pärast finišeerimist. Loputasime end jääkülma veega suuremast mudast puhtaks ning järgnesime naistele, kes pesema läksid. Pesemisruumis teavitasid ülejäänud inimesed, et vett ei ole, vett ei tule ja vett pole võib-olla kunagi olnudki. Sel hetkel olime me juba poolalasti ning otsustasime, et ok, viskame siis veel suurema sopa seal väljas maha, kui üks tore neiu ütles, et "seal majas tõesti pole vett, aga kui te lähete sinna hoonesse, mis on pesemiseks mõeldud, võib täitsa midagi leiduda." Ehk siis kõik see kamp (paarkümmend inimest ikka) olid lihtsalt vales majas. Saime pestud isegi sooja veega ning kuna supp oli otsas (mul oli sellest muidugi ükstapuha, sest kes sellisel üritusel ikka lihavaba suppi pakuks), startisime lihtsalt linna, viskasime kompsud koju ja kogunesime Dolces pitsa- ja pastataldrikute taga uuesti. 

Seal võrdlesime sõjahaavu ning kõlama jäi mõte, et äkki teha järgmisel aastal kogu sari .. Aga samas me lubasime end ka naiskonnana järgmise aasta Otepää Ironmanile kirja panna ühel õhtul, nii et eks ole näha, kuidas nende plaanidega läheb. 
Tiim "sureme naerdes" + auliige pärast finišit. 

Kuidas siis mulje oli? No korraldus oli ok, rahvast oli ka pigem vähevõitu, nii et üritust on siis ikka lihtsam korraldada ka. Meeskond oli väga hästi valitud, viis pluss. Enda sooritusega pigem ei jäänud rahule, peale eelkirjeldatud ülesannete sooritamise mul sai lihtsalt võhm ka otsa. Ma jooksen neli korda nädalas ja see kaheksa kilomeetrit võttis mu rohkem läbi kui eelmisel aastal maraton. Jaa, ok, tavaliselt ma ei jookse ka maastikul ning jaa, tavaliselt ei pea ma mingitest asjadest üle ja alt ronima ja trikke tegema, aga siiski. Ma ootasin endalt oluliselt rohkem, nagu tavaliselt. 

Järelmõjudest nii palju, et esmaspäeval valutas mul ca 70% kehast. Osa lihtsalt selline muljutud valu, osa päris lihasvalu. Teisipäeval oli see vähenenud ca 40% peale ja läksin õhtul maadlema. Selle tulemusel on tänaseks hommikuks KÕIK mu sinikad väga hirmsa väljanägemisega ja ma vist ei saa nüüd veidi aega seelikut kanda. Muidu aga .. täitsa lõbus, ma nüüd vist juba tunnen, et võiks uuesti minna. Aga vahepeal võiks paar korda ehk maastikul joosta ka, et see kõik nii räige hoobina ei tuleks.