kolmapäev, 22. november 2017

Käisin reisul.

Mul oli sellel reisil päris mitu avastust ja lõpus räägin veidi spordist ka. 
Käisin umbes kolmandat korda Küprosel - mu õde on seal juba seitse aastat pesitsenud ja pesa ehitanud ning mina olen seal muuhulgas ka kolm kuud ettekandjatööd teinud. Selle praeguse reisi tegi eriliseks aga see, et kui ma juulis oma emale-vanaemale piletid ostsin (sest õpitud abitus on parim abitus), otsustasin ma eksprompt, et tahaks ka minna. Rääkisin oma õega enda plaani läbi ja ta oli nii õnnelik, et ma ostsin kaks päeva hiljem ka endale samale lennule piletid. Kellelegi teisele me ei rääkinud ja ma päriselt suutsin seda saladust kuni novembrini hoida! Jalutasin hommikul lennujaama täiesti casually, et "oi, te ka siin, mis toimub?" heheheheheee. 

Küprost novembris külastada on tegelikult täitsa mõnus - ilm on meeldivalt soe (kesksuvine 30+ on minu jaoks veidi liiga palav ja niiske), kõik joodikute massid on oma suvepeod ära pidanud ja saad inimtühjadel randadel jalutada ja elu üle järele mõelda, kui sulle soe tuuleke näkku puhub. Mõnus. Jalutsukäikude avastused on näiteks see, et ma olen oma praeguse elukorraldusega päris rahul (kuigi koju tagasi jõudes tuli muidugi hardcore ärevus peamiselt selle üle, et midakuradit inimesed töötuna peale hakkavad, omaigaad), kui kõrvale jätta see, et Eestis sajab lund. Mõne jaoks võib mu elu hiiglama igav ja rutiinne olla, aga ma ise olen õnnelik, et ma tean, mis mulle meeldib ja ma saan olla kodus peika ja kassi kaisus ja vahepeal teha veidikene sporti. 

Teine ja suurem avastus, mis mulle endale ka üllatusena tuli, oli see, et mulle vist ei meeldi enam reisida. Ma olen terve elu uskunud, et ma olen reisija ja avastaja, aga nüüd mulle pigem tundub, et Euroopas on kõik täpselt samasugune - kirikud siin ja seal, kultuur siin ja seal, suurlinnad on minu meelest üldse eristamatud. Lisada sinna kompotti veel tüütud lennuajad ja see, et minu soovitud kohtadesse ei lähe Eestist väga otselende ja ma vist olen veidikeseks ajaks over it (gif siin). Või peaks siis just kaugemale reisima ja vaatama Jaapanit ja vb USA-s mõnel kontserdil käima, kes iialgi siia lähemale ei satu ... võõõiii hakkama kõiki maailma jitsiklubisid külastama? 

Speaking of which - ma tegin oma puhkuse ajal ühe eraldiseisva päeva, kus ma külastasin Nikosia't, Küprose pealinna ja Euroopa viimast jagatud pealinna, millest poole on türklased anastanud ja kuulutanud poole saarest Põhja-Küprosena eraldiseisvaks riigiks, kuigi nemad on ainsad, kes seda riiki tunnistavad.  Ma ausalt öeldes polnud varem sellega üldse kursis (peamiselt seetõttu, et ma ei huvitu maailmast kuigivõrd ilmselt :D ) ning juba paar aastat tagasi külastasin ma Famagusta kummituslinna, mis murdis mu südame: okastraat, relvadega sõdurid, pildistamist keelavad sildid, imeilusad rannad, kus keegi aastakümneid pole päevitanud, lagunevad majad, kus sa saad ette kujutada, kuidas inimesed üleöö põgenesid. Sarnane tunne valdas mind ka Nikosias, mis on imeilus linn, kuid veidikenegi ekseldes kohtad taaskord relvi, okastraati ja eriti kummalisena mõjuvat pilti sellest, kuidas Türgi ja Küprose lipud lehvivad ainult paarimeetrise vahega, neid lahutamas vaid tühermaa. Iseenesest on võimalik ka piiri ületada, sest päris mitmed kaunid vaatamisväärsused on Türgi ala peal, aga päris ausalt, mina ei plaani neile anda ühtegi senti enda rahast (sama kehtib ka Türki reisimise osas, ma ei läheks sinna ka siis, kui keegi mulle peale maksaks), fuck those guys. 

Vähemalt linna Kreeka pool oli väga mõnusa vaibiga, sõin kõhu täis linna ainsas vegan-kohvikus (ja see oli i-me-li-ne) ning ekslesin hiiglama palju, kuid leidsin oma hosteli siiski üles ning sealolev pappou oli väga armas, kuid täiesti keeleoskamatu (mind ei aidanud kahjuks ei kreeka ega vene keel, mida see onuke rääkis). Mu õhtu peamine eesmärk oli külastada küll Nikosias asuvat jitsiklubi, aga enne trenni suutsin linnaga päris mõnusalt ka tutvust teha. Õhtuses trennis tervitas mind väga sõbralik treener ja nunnu tüdruk, kes ütles, et ta on neli aastat jitsi teinud - kuigi ma ei ole kindel, mida ta tegi, sest ta oli nii koba, nagu oleks Võimlas umbes baaskursuse poole peale jõudnud. Poole peal andis treener mulle vähe kogenenuma partneri, kellega de la rivat harjutada. Väga imelik oli mu jaoks see, et harjutasime seda üleminekut vaid ühe poole peal. Kui meie klubis peame harjutama mõlemal poolel, siis seal tundus loogika olevat, et "saad ühe poole selgeks ja siis võid harjutada teist poolt ka", mis mulle pole üldse loogiline, sest tunnis ei pruugi siis ju aega jääda, et kunagi teise pooleni jõuda. Vähemalt mul, kes pole kõige kiirem õppija :D

Rullid olid aga väga lõbusad ning ma sain vöö alla esimese rulli musta vööga! Juhhei! See oli väga tore ja ta ütles, et ma olen tore rullikaaslane. Enne trenni alustamist lugesin ma läbi ka klubireeglid, mis muuhulgas sisaldasid ka lauseid nagu "seo vöö alati enne matile astumist" ja "kui su vöö tuleb lahti, keera teistele selg, et see uuesti siduda" - mul hakkas kohe väga hea meel, et ma suutsin nende no-gi trenni valida. Püüdsin neid reegleid küll meeles pidada, kuid rulli ajal rikkusin seda punkti, mis vandumise keelas. Ma olen tõesti väga ropusuine inimene, peaksin sellega tegelema hakkama. 

Nüüd sel nädalal ootavad mind ees Eesti Meistrivõistlused No-Gi's ning ... ma ei teagi - puhkamine? #unemployedAF

neljapäev, 16. november 2017

Oktoobri kokkuvõte ja jooksuküsimus.

Pean kohe piinlikkusega tunnistama, et täna avastasin, et nähtavasti ei märkinud ma terve oktoobri oma trenne üles, mistõttu ei saa ma siia ka ilusat graafikut lisada. Pole viga, jookse teen ma alati pulsivööga ja Polar teeb minu eest selle tähtsa töö ära. Jooksin oktoobris kokku 59km. Ma vist oktoobris polegi kunagi nii palju jooksnud, päris äge :)

Miks aga oktoobri kokkuvõte keset novembrit ilmub? Sest ma tegin kuu alguses nädala ajaga mitme nädala tööd ja nüüd olen puhkusel. Puhkan Küprosel õe ja tema perega tööstressi välja ja samal ajal kogen, missugune on elu kolme marakratist lapsega - päris hull on, respekt kõigile, kes sellega tegelevad :D minu jaoks on piisav mõned päevad toredat/kurja tädi kehastada.

Olen siin kaks korda ka hommikujooksul käinud (paar aastat tagasi leidsin siinsamas rannas enda jooksurõõmu üles) ja tahtsin abi paluda - kas on mingit varianti hommikujooksud talutavaks teha? Mul pole isegi meeldivaid jookse vaja, rahulduksin sellega, et pulss poleks viiekümne sekundiga laes ja et ma ei vihkaks kõike, sest pean teosammul venima. Üritused ju algavad ka enamasti varakult ja ma tunnen alati dramaatiliselt, et my body wasn't ready.
Kas selle ainus abivahend ongi, et "hakka meheks ja tee lihtsalt ära" ? 

esmaspäev, 30. oktoober 2017

Motivatsioon-šmotivatsioon.

Lugesin Laura postitust motivatsioonist kaalulangetamise võtmes ja see tekitas minus taaskord igasugu mõtteid. Ma eriti aktiivselt ise ei ürita kaalu langetada (need viis kilo on nagunii alati üle, vahet pole, mis numbrit kaal näitab), aga ma olen motivatsioonist omajagu mõtisklenud.

Tegelikult suures plaanis on Laural täitsa õigus - kui motivatsiooni ajend on väline tegur (auhind, väiksem kaalunumber, maratonimedal, järgmine vöötase vmt), ei ole motivatsioon nii püsiv kui siis, kui motivatsioon tuleb inimese enda seest - teda lükkab edasi sisemine huvi ja tahtmine sellega tegeleda, mis iganes kontekstis me motivatsioonist räägime. Inimesed, kes tegelevad väga südamelähedase projektiga, võivadki magamata ja söömata kaevuda materjalidesse, kirjutada erinevaid projektimustandeid, pidada lõputuid entusiastlikke läbirääkimisi - ma olen neid inimesi kohanud, aga ma pole kindlasti üks nendest. 

Väline motivatsioon võib olla algselt väga suureks abiks - kui saad näiteks uue aktiivsusmonitori, võib alguses väga põnev olla see, et saada iga päev 100% täis, kuid see ei kesta igavesti (ma muidugi tervitaks siinkohal Krisi, kelle streak kestab vist igavesti), pigem tekivad süümepiinad, et see mõnel päeval ei õnnestu ja päev-päevalt muutub see number aina vähemmotiveerivaks. Jitsi mõistes võib mind väga motiveerida mõte sinisest vööst, aga see motiveerib mind umbes ühe korra kuus, kui keegi teine saab vööle triipe või isegi uut värvi vöö. See next level ei kanna mind edasi, et igapäevaselt trenni teha, vabal ajal videosid vaadata või mõtiskleda mingeid jitsisaladusi lahti. Mu peamine jitsimotivatsioon on see, et mu meelest see on jube lõbus ja arendav nii mitmel eri moel, pealegi on seltskond alati vinge - kui keegi juba tuleb trenni, kus teise higi sulle silma tilgub ja tõenäoliselt saad sa kellegi kotid endale vähemalt korra näkku, siis ega ta päris normaalne inimene olla ei saa, olgem ausad. 
case in point Pilt: Mardo Männimägi 

Mu peas võtab vaikselt juuri mõte järgmisel aastal Tallinnas maraton joosta, Eesti100 tõotab väga äge üritus olla. Mõtte vastu räägib peamiselt see, et mina ei saa maratoni joosta tühja koha pealt. Väga vahva, et on inimesi, kes on nii heas vormis, kuid mina peaksin selle jaoks järjepidevalt treenima ja eriti hea, kui oleksin sellega juba üleeile alustanud. Ma ei ole veel aru saanud, mis minu jaoks selle maratoni olulisus on või kas see üldse on minu jaoks nii oluline, kuid see mõte on nüüd aastaid vaikselt kõrva sosistanud, et "äkki teeme ikka ära, mis arvad?". Aga ma veidi olen mures, et ma tapaksin selleks treenides ära a) kas iseenda või b) oma jooksuarmastuse. Mulle praegu meeldib väga tiksuda ja tsillida, aga maratoni jaoks sellest ei piisa, trenn peaks olema süstemaatiline ja päriselt arendav. Mind ausalt öeldes hirmutab mõte, et ma peaksin päriselt millestki hoolima hakkama, mitte ei saa seda kuidagi ülejala ära teha, nagu ma siiani kõik poolmaratonid, muud jooksud ja jitsivõistlused olen teinud. 

Võrdlemisi laialivalguv jutt muidugi - ma ei tea, kas mul on motivatsiooni maratoni jaoks ega piisavalt motti jitsiga tegeleda, et kunagi isegi sinivöö tasemeni jõuda. Ja need on kaks ala, mis mulle kõige rohkem meeldivad. Mis lootust mul üldse millegagi siis on? 

pühapäev, 22. oktoober 2017

Blade Runner 2049

Nii - asi pole nüüd selles, et ma pole viimased pool aastat ühtegi filmi vaadanud. Spoiler alert: ma vaatan keskmisest inimesest kindlasti rohkem filme, aga kõik need ei tekita minus emotsiooni midagi kirjutada, sest ma kas a) jään kinos/kodus läpaka taga magama või b) unustan kohe ära, mis filmis toimus. Ja kui keegi mõtleb, et ma teen selle esimese punkti osas nalja, siis ei - absoluutselt ei tee. See on hardcore kvaliteedinäitaja, kui film algab pärast kella 17 ja ma EI jää selle ajal tukkuma. See on ka põhjus, miks ma eelistan päevaseid seansse kinos (see + tühjad saalid ja odavad piletid). 

Sel korral aga ütles peika, et tahaks väga uut "Blade Runnerit" vaadata ja ma lubasin, et absoluutselt lähme. Suur oli aga mu üllatus, et Tartus kõik KOLM kino, mis meil on, näitasid seda täpselt samadel aegadel. 3D on asi, mida ma pole nõus ka relva ähvardusel vaatama ja valisime siis koos aja reede õhtuks. Täielik edukuse retsept: reede õhtu (pärast mõnusalt pingelist töönädalat), film kestab peaaegu kolm tundi ja mu kõige rahulikum kolleeg ütles, et "see film on päris aeglane". AGA - ma ei jäänud magama ja film oli nii pagana hea. 

Ma mäletan hetkel, et mulle ei meeldinud esimene "Blade Runner" väga palju, ma isegi olen seda kaks korda näinud. Praegu ma küll arvan, et pigem olin siis ise noor ja loll ja ei osanud head asja hinnata. Noh, nagu need tüdrukud, kes meie järel saalist välja kõndisid ja ohkisid kooris, et "Nii igav, mitte midagi ei juhtunud terve aja ju!!". Mul oli peamiselt hea meel, et üle tüki aja sain näha filmi, mis on visuaalselt nii ilus, et igast kaadrist saaks postitusele illustreeriva pildi. Heli oli ka päris võimas ja minu meelest see film küll NII aeglane ei olnud, nagu arvata oleks võinud. Pinge oli päris korralikult peal ja kuigi film oli tõesti pikk, siis ma ei võtaks sellelt väga palju ära. Küll aga tänan ma ennast, et jõudsin seda kinno vaatama, sest suurel ekraanil on see imeline, aga kodus ma oleksin seda umbes nädal aega vaadanud, sest ma oleks enamvähem kogu aeg magama jäänud. 

Küll aga tuleviku osas tekitas see film veidi lootusetust küll, sest kui juba Ryan Gosling päris tüdruksõpra ei saa, siis mis lootust meil kellelgi teisel on? :)

reede, 20. oktoober 2017

Kui enam midagi ei tunne.

Hoiatus - see postitus on omajagu pikk and it might make you sad ja pole spordist. Kui lugeda ei viitsi, siis SEE video võtab mu elu ka suhteliselt hästi kokku :) 

Ei saa öelda, et kellelegi, kes mu blogi veidikene lugenud on, see üllatusena saab tulla, aga kuna päriselus tuleb see enamvähem kõigile üllatusena, jagan ma veidi värsket elukogemust sellest, kuidas depressiooni langeda ja sellest (vist) välja ka tulla. Justnimelt, minu selle aasta suurimad lahingud ja kaklused pole toimunud kahevõitluses teistega, vaid iseendaga. 

Retsept depressiooni jaoks oli minu puhul tagasi vaadates väga lihtne: muretse paaniliselt kõige pärast, vahet pole, kas see on su kontrolli all või mitte - töö, pere, välimus, sisemus, tulevik, globaalne soojenemine - you name it. Ära mitte mingil juhul oma muresid kellegagi jaga, sest sa pead ju ikka tugev olema ja ise hakkama saama (what even, Kristel). Nuta pidevalt. Kodus. Trennis. Kontoris. Tänaval. Mõtle samal ajal, et see on ajutine melanhoolia, sest neid raskeid perioode on ikka olnud, küll see mööda läheb. 

Aga siis ühel hetkel avasta, et sa ei ole enam otseselt õnnetu. Sa ei nuta enam. Samas ei ole sa ka õnnelik. Sa ei tunne armastust, viha, rõõmu, kadedust - sa ei tunne üldse mitte midagi. Pean tunnistama, et alguses see oli suur kergendus - miski ei ärritanud enam, miski ei pannud muretsema ega tekitanud ärevust. Samas oli ka kummaline, sest mitu kuud elasin ma oma elu autopiloodil: tõused üles, lähed tööle, õhtul lähed trenni ja siis magama. Aeg-ajalt kohtud mõne sõbraga, aeg-ajalt käid väljas sotsialiseerumas. Täiesti tavaline elu, ainus vahe on selles, et kõik on kogu aeg meh. Veidi nagu funktsioneerivad alkohoolikud, aga depressiooniga. Ma sain augustis jitsis oma vööle kolmanda triibu ja uuendasin sügisel mõlemad jooksurekordid, mis on aastaid püsinud - ja ma ei tundnud nendest rõõmu rohkem kui 10 sekundiks, pärast seda oli tavapärane MEHHHH tagasi (korraks meenus, et ma olen siiani ikka üritanud spordiblogi pidada).

Pärast seda läks asi eriti huvitavaks, sest kuna mitte ükski asi ei pakkunud enam huvi, siis ei ole ju mõtet väga palju pingutada ja isegi ärkvel püsida. Miks olla ärkvel ja asjalik, kui saaksid rahumeeli lükata kõik asjad homsele ja diivanil sooja teki all magada, kass kaisus nurrumas. Kõlab suht ideaalselt, eks? Tunduski, kuni ma sain aru, et ma magan terve kodusoldud aja ja olen ikka väsinud. Ma ei suutnud silmi puhtfüüsiliselt lahti hoida ja vaimselt ootasin ma kogu aeg seda hetke, kus ma saan koju minna, näo ära pesta ja teki alla pugeda. Kell viis, kuus, kaheksa, vahet pole. Nädalavahetuseti magasin ma vahepeal 14+ tundi. Tukud, ärkad, sööd natuke, jood lonksu vett ja tukud edasi. 

Nagu võib arvata, siis sellise eluga ei ole ma olnud ei hea sõber, töö- ega elukaaslane. Pinged kuhjusid ning mu emotsionaalselt surnud perioodid vahetusid süütunde, mure ja lootusetusega. Augu põhi polnud veel päris käes, kuid ma ei suutnud enam ka valgust näha. Kõik oli ühtlaselt hämar, väsitav ja mõttetu. See oli ka hetk, kus ma tundsin, et pole mõtet abi otsida, sest kes mind ikka aidata saaks, kui ma olen nii mõttetu inimene, et ei suuda end isegi sellisest "väiksest" madalseisust välja kaevata. Ma kapseldusin aina rohkem endasse, ma ei tahtnud kedagi näha ega kellegagi rääkida. Kui telefon helises, oli mu esmane reaktsioon ohata - isegi vaatamata, kes mulle helistas. Mind ei huvitanud söömine ega selle tervislikkus vähemalgi määral - surviving on coffee and sugar, pole ime, et enesetunne pole nagu kevadisel lilleõiel. 

Õnneks sekkus mu peika ja paar targemat inimest veel ja mulle väideti, et tegelikult elu ei pea selline olema ja et tegelikult on okei muredest rääkida ja neid läbi elada. See on mul praegu käsil koostöös oma ala spetsialistidega, aga see on raske. Algul pidin võitlema perearstiga, et üldse psühholoogile saada, sest nähtavasti ei tundunud ma siiski piisavalt tõsine juhtum, kuigi testid näitasid sügavat depressiooni. Paari nädala pärast istusin ma samas kabinetis täiesti ilmetu näoga ja lasin pisaratel vaikuses voolata, kuni sain oma saatekirja. Ma ei oska sõnadesse panna, kui raske oli end iga kord kokku võtta, et astuda ka kõige väiksem samm lootuses, et kunagi läheb miski paremaks. 

See on ikka veel väga raske, mistõttu tahtsin end veidi ka nö tühjaks kirjutada ja loota, et ehk aitab see kellelgi varem abi otsida või oma muredest rääkida. On inimesi, kes ei mõista, kui sa neile räägid - sest nad pole seda läbi elanud, nad ei oska samastuda, see pole nende süü. Ka minu käest on küsitud, et "miks sa kurb oled, kui su elu nii hea on?". See pole ratsionaalne otsus. See pole tavaline ajutine kurbus ja on tõenäoline, et see ei lähe iseenesest mööda. Eestis otsib abi umbes kolmandik neist, seda tegelikult vajaksid. 

Mina ei tunne õnneks praegu ka häbitunnet (hehe!), nii et pigem olen aus - otsi keegi, kellega rääkida! Kui sa maadled ja maadled kogu aeg samade (või pidevalt uute) mõtete ja probleemidega, räägi kellegagi, kes on aastaid õppinud just selleks, et sind abistada! Ära karda antidepressante - need üksi pole lahendus, aga need võivad olla hiiglama suureks abiks. 

Minu sees on ka praegu tundetus, kuid väga väga vaikselt hakkavad emotsioonid tagasi hiilima. Aeg-ajalt on sellega raske toime tulla, sest need on nii ootamatud, kuid ma eelistan ükskõik mida sellele tühjusele. Minu igavene coping mechanism on ikka visata kõige üle nalja ning kuigi selles postituses see väga hästi välja ei tulnud, siis proovin edaspidi rohkem huumorit teha. Aga meanwhile.. märgakem inimesi ja kuulame nende mured ära, isegi kui need tunduvad mõttetud, eksole? 

Pai!