pühapäev, 18. veebruar 2018

Staar-depressiiviku ülestähendused

* ilmselgelt staar-depressiivik on kirjanduslik liialdus, ei taha ma mingi staar ega depressiivik olla. Vähemalt ühega on mul endal suurem valik kui teisega. 

Mul on nüüd neljas trennivaba päev täna, sest enesetunne on kehhhhvvvvv. Täpselt selline, et pole nagu otseselt haige, aga köhin nagu tuberkuloosihaige ja nohu tahab ära tappa. Eile kukkusin kogemata ka kraadiklaasi otsa. Polnud meeldiv kohtumine, ütleme nii. Ma magasin täna siiski suurepäraselt hästi ning lootsin, et saan trennipaastu lõpetada väikse jooksuringiga. Köhides aga taaskord kopsutükke välja otsustasin, et see pole parim idee. Veel paar kuud tagasi oleks see mind saatnud korralikku eneseheletsuseauku, sest "kuidas ma olen nii mõttetu vend, et ma ei suuda isegi trenni teha ja nüüd ma lähen KOHE rämepaksuks ja kaotan kõik oma vormi" - mul võib vabalt olla mingi semi-trennisõltuvus, sest ma ei mäletagi ausalt, millal ma viimati neli päeva järjest puhkasin. 

Täna aga avastasin üllatusega, et kuigi ma korraks läksin pahuraks, siis ma sain aru, et tegelt ei juhtu ju midagi. Suva. Püha taevas, kui keha tahab puhata, siis on vaja puhata. ohnoes, mul jääb selle nädala pikk jooks tegemata - mis nüüd mu elust saab? Kuidas ma nüüd homme treenerile otsa vaatan? Pssshhhh, täiesti suva, sest see pole suures plaanis oluline. 

Oma viimasel teraapiakülastusel ma jõudsin ka rääkida, et selline mindset ongi mu elu valitsemas praegu. Et ma ei tunne ikka suurt midagi, aga ma olen endaga praegu rahu teinud. Ma tunnen, et ma elan veidi rohkem nii, nagu ma päriselt tahan elada ... või vähemalt liigun sinnapoole. On vähe asju elus, millest ma hoolin, aga nendest hoolin ma tugevalt. Kõik muu on minu jaoks selline võib-olla-aga-võib-ka-mitte, sinna hulka kuulub praegu ka suure plaani üle muretsemine, palju raha ja teiste inimeste arvamus. Ideaalne. Ma nüüd ei teagi, kas see on kõik hea märk või olen ma nüüd nii sügavas depressioonis, et mind enam kohe miski ei huvita. No loodame, et see esimene. 

Tahaks veel ka öelda, et ma olen teraapiast täiesti üleküllastunud ja väsinud. Ma tean, et see võib uskumatuna kõlada, eriti arvestades, et ma pean internetis blogi, aga mul on üsna raske ennast avada ja tunnistada, et miski on raske või et elus on keerulised ajad. Iga kord, kui ma psühholoogi juures käin ja olen sunnitud tund aega endast rääkima, tunnen ma pärast end nagu tühi nuustik. Minus pole pärast seda enam midagi anda. Tavaliselt on need ka päevad, kus ma õhtul trenni ei lähe, sest olen täiesti surnud. 

Samas ei ole ma kindel, kas ma ilma selleta oleksin oma depressiooniga hakanudki üldse toime tulema. Ehk oleksin, ehk mitte, aga midagi karta seal küll pole - pead ainult enda sisse väga sügavale vaatama ja end analüüsima, kõik vanad ja uued haavad lahti kiskuma ja proovima end koos täiesti võõra inimesega kiht-kihi haaval üles ehitada :) Lebo ots ju. 

pühapäev, 11. veebruar 2018

Raamat: N nagu Newport

Korra mõtlesin, et proovin saada paremaks ja asjalikumaks inimeseks saada ja võtsin käsile Cal Newporti eneseabi (??) või lihtsalt tarkuseraamatu Deep Work. Kõik trenniinimesed - see raamat EI RÄÄGI sellest BodyArti alaliigist, juhul kui te seda lootsite. 

Raamat tegeleb hoopis sellega, kuidas praeguses infoühiskonnas ja pealiskaudsuses hakkama saada, kui su tähelepanuvõime on umbes sama nagu kutsikal ja võitled pidevalt ADOS-ega (attention-deficit-ooh-shiny). See on kasulikum inimestele, kes tegelevadki erialaselt sellega, et peavad maadlema raskete mõtteülesannetega, kirjutama raamatuid või artikleid, kirjutama koodi või loovad lisaväärtust oma ettevõttele. Mina hetkel pole ükski nendest inimestest, nii et osa sellest raamatust lendas mul küll üle pea, AGA üldiselt olen ma nende asjadega täitsa nõus. Ma mäletan, et mind häiris väga see, et töötegemise ajal pidin ma pidevalt osalema mingitel bs-koosolekutel, kus kõik teesklesid, et on väga asjalikud ja teevad niiiiiii palju tööd, et tulevikus kõik parem oleks ja osalesid üldises circle-jerkis, mis lõpuks ettevõtet kuhugi edasi ei viinud. Pidevalt tegelemine e-mailide, koosolekute ja üldiste jauramistega tapab ära võimekuse keskendada oma päriselt tähtsatele ülesannetele ja see raamat aitab nii probleemi tuvastada kui välja töötada strateegiaid, et nö sügavat tööd paremini teha. 

Küll aga on mul üsna korralik vastumeelsus sellele, et uksest ja aknast tuleb infot, et "jätke kõik oma sotsiaalmeedia tarbimine maha, disconnect, vaadake inimestele silma ja suhelge vahetult". Las mulle jääb mu üks sõltuvus, suur tänu. Ma isiklikult olen näost-näkku suhtluses suhteliselt piinlik ja teen kehvasid nalju ja ei oska mingit väikevestlust arendada, nii et ma eelistangi vestelda internetis, kus ma saan ühte lauset ka kolm korda ümber sõnastada, et mitte kedagi haavata. 

Btw - EBA arutelu on veits ka lahti läinud, mina ei plaani ka sel aastal blogiauhinnale kandideerida ning seda mitmel põhjusel, millest peamine on see, et mind ei huvita. Ma ei saa üritusele nagunii minna (ja ei lähekski, sest nagu ma juba ütlesin, ma olen anti-sotsiaalne ja ei oska ja taha võõrastega rääkida) ning kaotada mulle ei meeldi, kuid hunnikut piima- ja valgutooteid ma ka võita ei taha. Easy game, easy life. 


pühapäev, 4. veebruar 2018

Jaanuari kokkuvõte

Üldiselt pole jaanuari kohta midagi halba väga öelda - trenni sai tehtud, tööd sai tehtud .. andsin endast ka parima, et korralikult puhata, aga see on vajab veel kohastumist. Huvitaval kombel tundub tõesti, et ma ei suutnud ka kahe kuu jooksul vedeledes end välja puhata ja on tunda, et keha ja vaim ei talu väga suurt ja pidevat pingutust. 

Tervise poolest oli aasta esimene kuu üsna huvitav - kuna tõstsin trennitaseme päris korralikult kõrgemale nii intensiivsuse kui kvantiteedi poolest, on tagasi mu vana sõber lihasvalu. Talutav, aga veidi tüütu. Vahepeal lisandus mulle harjumine uue silmapingega, mis tähendas seda, et paar päeva tuikusin ringi nagu vana külajoodik ja kõndisin vastu seinu.Selle vastu võitlen nüüd ekraanivabade õhtutega (nii palju kui võimalik) ning silmaharjutustega, tundub, et toimib, olen suutnud üsna sirgelt kõndida viimasel ajal. 

Niisiis - trenni tegin ka, peamiselt jitsi ja ühinesin taaskord TÜSKis JooksJõudVenitus kambaga, mis on vahepealsete aastatega väga korralikult arenenud, nii et väga motiveeriv on nendega koos trenni teha. Koos sisetrennidega (muuhulgas ka kaks väga retsi lõigutrenni) jooksin jaanuaris kokku minu jaoks päris muljetavaldavad 70km. Ideaalis võiks seda distantsi nüüd hakata iga kuu veidi suurendama, vaatame, kuidas keha vastu peab. 

Talvejooks või pangarööv? who knows

Jitsi tegin ka täitsa korralikult, seal oli nii päris maadlust kui kimonoga maadlust kui no-gis lukke ja kägistamisi. Lõbus, aga väsitav. Ma kardan, et something's gotta give ja eelmisel nädalal jätsin ühe jitsi juba vahele, sest tundsin, et see on õige otsus. Jooks on prioriteet numero uno ja peab seda aktsepteerima. Ühe korra käisin püstivõitluses ka ja pärast mõtlesin, et verine nina on küll märk kõrgematelt jõududelt, et hakka lõpuks jooksma, kui tahad maratonimõtteid mõlgutada. 

Täna oli selline huvitav päev näiteks, kus ma tunnen end vaheldumisi nagu WonderWoman ja laiskloom. Ärkasin kell 8:30, sõin kausitäie putru, kell 10:30 tegin uinaku, kell 12:30 jooksin pika jooksu ning kell 15:45 tegin teise uinaku. Kell 18:00 käisin toitumisloengut kuulamas ja tegin pärast seda ka 40 minutit jitsisparre. Ei saa üldse aru, mis toimub :D 

Jaanuaris lugesin läbi viis raamatut ning vaatasin ära 11 filmi, pole paha. 

teisipäev, 30. jaanuar 2018

Raamat: V nagu VanderMeer

Oi pagan, kas ma lugesin jälle ulmet? Jah ja ei. Jutt käib Jeff VanderMeeri triloogiast (ma ei tea, mis selle nimi eesti keeles on ja ma olen liiga laisk, et järele uurida), mille esimese osa ma kingituseks sain. Üle tüki aja oli päris põnev midagi taas emakeeles lugeda, kuigi see stiil polnud minu meelest parim, ma ei oskagi öelda, kas asi oli tõlkes või originaaltekstis. Küll aga oli lugu ise põnev - tegu on alaga X, mida äkitselt ümbritseb läbipääsmatu piir, kus ei tööta tehnoloogia ning kuhu keegi ligi ei saa ... kuni sinna tekib uks. USA'le kohaselt tegeleb sellega salajane osakond, kes alasse X järjest uurimisrühmi saadavad, et saada aru, mis toimunud on. 

Esimeses raamatus läheb alasse juba kaheteistkümnes rühm ning raamat on kirjutatud ühe liikme vaatepunktist. Väga hea näide ka ebausaldusväärsest jutustajast, eriti arvestades, et kogu seeria on päris psühhedeelne ja raske on mõista, kas midagi juhtub päriselt või on vaid hallutsinatsioon. Ala X ise tundub ka päris põnev, aga ka kõhe: esmapilgul tegu lihtsalt paradiisiga, kus pole jäätmeid ja reostust, kuid on tunda, et seal on ka midagi tontlikku ja kõik pole päris õige. Mulle meenutas see Tarkovski filmi Stalker - ka seal oli imeilus loodus (okei, tihti ka lihtsalt suvaline Lõuna-Eesti loodus), aga samas valitses kõige üle kummaline vaikus ja alateadlik hirm valesti käituda. 

Esimene raamat oli ka omajagu hirmus - ma loen tavaliselt enne magamaminekut ja viimasel ajal vaevlen ma väga eredate unenägude käes. See raamat ei aidanud mul ei magama jääda ega rahulikult magada, aga eks ma ise tean, millega tegelen (storytime: vahepeal ei julgenud ma pimedas magada, sest ma nägin mitu ööd järjest unes seda, kuidas mu ustele olid laibad naelutatud. Igal uksel, mis mulle ette jäi. Ma mäletan neid unesid ka pärast mitut kuud väga eredalt, loodetavasti ununeb see millalgi siiski ära). 

Kuna esimene raamat oli lühike ja põnev, mõtlesin, et loen kohe terve triloogia läbi. Teine osa oli täielik pettumuste jada, kus mitte midagi ei juhtunud kuni 10 lehekülge enne raamatu lõppu. Kolmas osa oli õnneks veidi põnevam, aga need olid stiililt sellised, mis mulle isiklikult ei sobi. Nüüd infot guugeldades sain teada, et looduskirjeldused olidki taotluslikud ja nii, aga mulle meeldib looduses käia, mitte sellest lugeda. Ma tahan lugeda põnevatest asjadest ja tegudest, mitte heietusi leviaatanitest ja kõrkjatest. Ühesõnaga triloogiale 3/10. 

Esimesest raamatust on valmimas ka film, kuid tundub, et seda väljaspool USA levitab ainult Netflix ning kinolevisse see ei jõua. Kahju, tundub, et see võiks olla väga ilus film, mida suurel ekraanil vaadata. 

kolmapäev, 24. jaanuar 2018

Trennitraagika 1

Minu tänane traagika - sa tead enne trenniminekut, et sul on pärast trenni väga räige nälg ning valmistud selleks ja pistad endale õuna kotti. Oojeeee. Pärast trenni sul ONGI nälg ja see õun on täpselt ideaalne - mahlane ja värske ja piisavalt magus ... ja pool õuna kukub sul käest maha halli ja räpase lume sisse. Mul oli selline tunne, et ma viskun sealsamas tänaval põlvili maha ja nutan suuri pisaraid, sest ma olen näljasena väga dramaatiline. 

Eilne trennitraagika oli aga mu jitsikaaslasel, kes esiteks pidi üritama minu kanakaela kägistada ja see on üsna keeruline. Ühe korraliku pusserdamise keskel ta ütles, et "sul on nii pehme nahk, imelik on kohe sind kägistada". Ma ei teagi, kas see on nüüd kompliment või mitte.